Teate seda nalja, et miks on õige öelda
«tainas», mitte «taigen»? Sellepärast, et sa ei ütle ju «oigen», vaid ikka
«oinas».
Nali naljaks, aga ma taipasin hiljuti, et
nende kahe sõnaga on seotud üks omapärane fenomen, mida ma ei ole ühegi teise
sarnaste sõnade paari puhul märganud.
Teatavasti tähendavad taigen-taigna-taignat ja
tainas-taina-tainast ühte ja sama asja, ainult et esimene on raamatukeel ja
teine on kõnekeel. Veidrus, mida ma tähele panin, on see, et enamik inimesi
räägib tegelikult tainas-taigna-tainast.
Ma ei pea silmas liitsõnu nagu «taignarull»
(mitte tainarull) või «tainapea» (mitte taignapea). Ma pean silmas seda, et
tavaliste eesti inimeste kõnekeeles on enamasti «tainas on valmis» ja «ma
hakkan tainast tegema», kuid «ma tegin taigna valmis». Kui inimeselt küsida,
kuidas on õige käänamine, siis teab ta loomulikult, et «taigna» on omastav
kääne sõnast «taigen» ja «taina» on omastav kääne sõnast «tainas», kuid kui ta
ei mõtle grammatika peale, vaid lihtsalt räägib, siis ütleb ta «tainas» ja
«tainast», sest «taigen» ja «taignat» tundub liiga peenutsev, kuid «taigna»,
sest «taina» tundub liiga matslik.
Ma ei taha sellega midagi öelda ega millelegi
üles kutsuda. Tahtsin lihtsalt sellele lustakusele teie tähelepanu juhtida.
Pole võimatu, et taoline keelekasutus juurdub nii, et 200 aasta pärast on
tainas-taigna-tainast juba norm ja eesti keele õppijad imestavad, et kus seal
loogika on.
