Laura Loolaid / Tagavara-malev (retsensioon)

 

Kirjelduse järgi tundus, et üle pika aja olen saanud kätte ulmeromaani, mis on originaalne ja huvitav. Kahjuks tuli mul pettuda. Mitte et lugu originaalne ja huvitav ei oleks, aga lugemissoovi võttis ära miski muu.

Romaan algab sellega, et peategelane asub (vist) taevakehal, kus on väga külm. Tema sisemonoloogist selgub, et ta kuulub tagalasse ja kuskil on võitlejad, kes vaatavad tagala peale natuke ülalt alla. Ühe võitlejaga peategelane peagi lühidalt vestlebki ja siis mõtiskleb edasi.

Ingliskeelses maailmas on praegu mood (või õigemini öeldes valitseb kinnisidee), et romaanil ei tohi olla proloogi, vaid maailm tuleb lugejale avada sündmuste käigus vähehaaval. Laura Loolaid viib selle reegli äärmuseni. Ma ei ütle, et sellel romaanil peaks tingimata just proloog olema, aga oleks võinud olla kasvõi paar lõiku selgitustega what the fuck is going on. Esimesed kümme lehekülge (nii palju suutsin lugeda, enne kui kannatus katkes) kubisevad terminitest, mis on iseenesest arusaadavad, kuna nad on lihtsad eestikeelsed sõnad (nt. roomuk), aga kõikide nende inimeste ja objektide omavaheline seos on täiesti arusaamatu. (Näide: ei ole vähimatki vihjet sellele, kelle või mitte vastu või eest võitlejad võitlevad, ning selle tõttu ei ole tegelaste võitlemiseteemalistel repliikidel ja mõtetel minu jaoks mitte mingit tähendust. Sõnad on reas, aga nendest moodustuvatel lausetel puudub mõttekas sisu.)

Avalehekülgede tekst on laitmatult ehe selles mõttes, et just nii võiksid usutavalt käituda, rääkida ja mõelda inimesed, kes on selles maailmas sees ja sealsete oludega kursis. Minule on see maailm aga paraku võõras ja sellepärast oli mul kogu aeg tunne, nagu loeksin teksti võõrkeeles, mis on väga eesti keele moodi, ent sisaldab siiski nii palju tundmatuid sõnu, et jutu iva jääb tabamata.

On võimalik, et kui ma näriksin end tahtejõupingutusega läbi leheküljeni 50 või 100, siis saaks mulle viimaks ometi selgeks, mis toimub. Kui see juhtuks, pöörduksin kindlasti tagasi esimesele leheküljele ja loeksin otsast peale uuesti, sest nüüd saaksin ma loetavast aru. Paraku ei ole mul huvi sellist vaeva näha, kui on olemas nii palju raamatuid, mida lihtsalt loed ja suudad sündmusi vaevata jälgida.

Kahju. Laura Loolaid on silmnähtavalt hea kirjutaja. Loodan väga, et järgmist romaani kirjutades peab ta meeles, et lugeja ei ole mõtetelugeja.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1944 – retsensioon

 

[Jah, see ei ole keeleteema, aga ma ei hakka ühe artikli pärast eraldi plogi tegema.]

Ma ootasin ülevat ja liigutavat filmielamust, umbes nagu Soome filmist Tali-Ihantala 1944. Kuigi Nüganen režissööriks... See ei ole ometi komöödia, lootsin.

Esimene asi, mis pani kulmu kergitama, oli see, et filmist, mis pole aastatki vana, on juba väljas vene keelde dubleeritud versioon. Kuidas saab olla, et Eesti film pealkirjaga «1944» venelasi nii huvitab?

Siis tulid filmi alguskaadrid. Ekraanile ilmus lühike tekst, mis selgitas, et 1940. aastal annekteeris Nõukogude Liit Eesti ning nii-ja-nii-mitukümmend tuhat eesti meest mobiliseeriti Punaarmesse. Aastal 1941 okupeeris Saksamaa Eesti ning nii-ja-nii-mitukümmend tuhat eesti meest mobiliseeriti Saksa sõjaväkke.

See on ju vale. Nagu hästi teada, olid suurem osa Saksa poolel võidelnud eestlastest vabatahtlikud, iseäranis aastal 1941. Sakslased ei tahtnud muulasi kuigi hea meelega oma sõjaväkke võttagi. On see film äkki püüd pesta eesti rahvas poliitkorrektse maailma ees puhtaks süüst Saksamaa liitlaseks olemise eest?

Aga tühja kah sellest väikesest tõemoonutusest, mõtlesin. Põhiline on ikkagi stseenid kangelaslikest kaitselahingutest. Ja filmi algus oli tõesti just selline, nagu ma ootasin. Paraku sai lahinguosa kiiresti läbi ja algas armetu põgenemine, mis oli kahjuks tehtud eesti «filmikunstile» tüüpiliselt venivas ja rusuvas stiilis. Rusuvus oli taoliste sündmuste puhul võib-olla vältimatu, aga uimasus ei ole filmile kuidagimoodi kohustuslik.

Kahjuks ei ole 1944 üldse Tali-Ihantala moodi. Kui Tali-Ihantala täidab su vaimustuse ja uhkusega, isegi kui sa ei ole soomlane, siis 1944 hõõrub sulle eesti rahvusmasohhismi halvimate traditsioonide vaimus nina alla, kuidas kõik meid, väeteid ja armetuid, kiusavad ja kuidas me ei saa selle vastu midagi teha. Soomlaste film näitab vapraid ja leidlikke sõjamehi, kes on täis otsustavust kaitsta oma kodumaad viimse hingetõmbeni. Meie film näitab depressioonis ja segaduses noorukeid, keda paistab pidevalt vaevavat küsimus: «Miks me siin üldse oleme ja mis põrgu päralt me selle Hitleri-lontruse eest sõdime?»

Piisab lugeda Wiki artikli Sinimägede lahing esimest lõiku, kui saab selgeks, kui eksitav 1944 on:

«Kõik Punaarmee rünnakud löödi kaitsjate poolt tagasi. Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud, nagu ei suutnud ta läbi murda ka mujal Tannenbergi liinist (mille kaitse osa Sinimäed olid). [---] Lahingu tulemusena peatati Nõukogude pealetung kogu Eesti vallutamiseks. See võimaldas umbes 100 000 eestlasel põgeneda Läände ning aitas kindlustada Soome lõunarinnet, mistõttu Soome sai sõjast iseseisvana väljuda. Sinimägede lahingut on kutsutud Euroopa rahvaste lahinguks bolševismi vastu [---].»

See on ilmselt üks eesti rahva kõige kangelaslikumaid saavutusi läbi aegade. Filmis jäävad sellest kahjuks järele ainult mingid ebamäärased lahingukesed ja halisevad heietused. Täielik pettumus. Ebatõepärane, masendav ja kõigele lisaks veel nii igav, et ma ei vaadanud lõpunigi. Vaatasin hoopis uuesti filmi Tali-Ihantala 1944.

Muide, vaimustava Tali-Ihantala stiilis filmi võiks teha 1941. aasta Suvesõjast, kasvõi Herbert Lindmäe suurepärast raamatuseeriat aluseks võttes. Aga võib-olla teeks seda keegi teine kui Nüganen?

P.S. Soovitan vaadata seda 5-minutilist paroodiat. See on tõeline tujutõstja.

Kuidas on "user review" eesti keeles?

Keegi debiilik Hinnavaatluse foorumi tegijate hulgast on tulnud kummalisele mõttele, et user review peaks olema eesti keeles ülevaade. See on ilmselgelt väär, sest:

1. Ülevaade peab olema ülevaatlik, s.t. hõlmama enam-vähem kõiki objekti olulisi aspekte. User review võib väga vabalt keskenduda mõnele aspektile, mis on kirjutaja jaoks olulised, ja ignoreerida ülejäänuid.

2. Ülevaade on pigem pealiskaudne kui põhjalik. Väga detailset kirjeldust ülevaateks nimetada on imelik. User review võib aga väga vabalt olla põhjalik.

3. Ülevaade peaks pigem olema neutraalne, user review võib aga olla vägagi hinnanguline.

Ülevaateks võib nimetada näiteks tootjapoolset tootekirjeldust, mis sisaldab omaduste selgitust, tehnilisi näitajaid jms., minemata nii põhjalikuks nagu nt. kasutusjuhend.

Ülevaade on inglise keeles overview. User review eestikeelse vastena peaks igal vähegi keelt oskaval inimesel tulema esimesena pähe retsensioon, või kui soovitakse võõrsõna vältida, siis arvustus. Nende terminite puudus on aga ilmne – retsensioon seostub meil automaatselt teosega. Toote hinnangulist tutvustust retsensiooniks nimetada tundub veider. Arvustuse kasutusala ei ole minu meelest nii selgelt teostega piiratud nagu retsensioonil, aga väljend «fotoaparaadi arvustus» tundub ikka kuidagi pisut harjumatu. Parema puudumisel olen seda seni kasutanud, aga mis oleks kui võtaks kätte ja leiaks mingi parema sõna?

Vaatame kõnealuste terminite sõnaraamatutähendusi.

overview

general review or summary

review

critical appraisal of a book, play, or other work

(NB! Review on mitmetähenduslik sõna. Mina esitasin siin ainult meid huvitava alaliigi definitsiooni, mille täpne nimetus on user review.)

ülevaade

kogu ulatust haarav, terviklik pilt millestki, üldpilt

retsensioon

hindav arvustus; käsikirja, trükiteose, teatrilavastuse, filmi vms. põhjendatud hinnang

arvustus

(kirjalik) hinnang kirjandus-, kunsti- vm. loomingule

Näeme, et leksikoni järgi käib ka inglise keeles review teoste kohta. Praktikas on aga üldlevinud tema kasutamine ka toodete puhul, mis ei ole teosed. Söandaksin väita, et sama kehtib eestikeelse arvustuse kohta.

Nii või teisiti on definitsioonidest näha, et ülevaade (üldpilt) on hoopis midagi muud kui retsensioon või arvustus (põhjendatud hinnang).

Kokkuvõttes tundub minule, et tehnikakauba puhul kõlab retsensioon veidrana, arvustus mitte eriti. Paremana pakun aga välja uue sõna hinnangtutvustus. Pelk hinnang võib olla napisõnaline («pole viga»), hinnangtutvustus on aga põhjalikum. Pelk tutvustus võib olla lihtsalt neutraalne esitlus ilma hinnanguta (s.t. ülevaade), hinnangtutvustuse oluliseks sisuks on aga kirjutaja seisukohavõtt.

Tänapäeva veebimeistritel on võib-olla raske nii pikka sõna nagu hinnangtutvustus kokku lugeda, ülejäänutel aga soovitan selle kasutusele võtta. Retsensioon on siis lihtsalt hinnangtutvustuse alaliik, mille objektiks on teos. Arvustus sobib aga neile, kes uudissõna võõristavad, kasutamiseks nii teose kui ka toote puhul.

Mingi asja hinnangulise kirjelduse ülevaateks nimetamine, nagu seda Hinnavaatluse foorumis tehakse, on mõistagi totrus.