Pidu meie tänaval

 

Ma ei mäleta enam täpselt, millal see oli, kui nägin, et ühe kõnnitee algus minu kodu ja bussipeatuse vahel oli blokeeritud poolhaagisekujulise kioskiga, mille peale oli kirjutatud Mr. Shaurma. Poolhaagis oli pargitud täpselt risti kõnnitee ette.

See oli pentsik, aga ikka juhtub, et mõni loll pargib lohakalt. Ilmselgelt oli see poolhaagis mõeldud müügikioskiks ja arvasin, et eks ta pannakse lähipäevil sinna, kus on tema õige koht. Seal polegi juba kaua aega kioskit olnud. Kunagi müüdi parkla servas suurepäraseid grillkanu, siis  ilmus selle asemele hamburgeriputka sõbraliku müüjatädiga. Mõne aasta pärast lõpetas see kahjuks tegevuse. Ja nüüd oli ilmselt avatamas uus kiosk.

Niisiis ootasin. Möödus päev, teine, kolmas, ja mul hakkas tekkima õudne aimus, et see šaurmaaputka kavatsetaksegi üles seada täpselt selles kohas, blokeerimas kõnniteed, mida mööda mina olen kolmkümmend aastat harjunud käima.

Minu kaebuse peale tuli asja uurima keskealine naispolitseinik, kes ütles, et kiosk tegutseb tegevusloa alusel (justkui ma oleksin seda eitanud!) ja «Las poisid teevad.» Sellistele argumentidele ei olnud mul muidugi midagi vastu panna. Politseinik esitas ka absurdse väite, et kiosk asub parkla territooriumil, mis ei ole jalakäijate liikluseks mõeldud. See oli ilmne rumalus, sest esiteks peab parklasse pargitud autode omanikel olema autodele juurdepääs, teiseks, kui liikluskorraldaja sellesse kohta kõnnitee rajas, siis pidas ta ilmselgelt silmas, et seda mööda on mõeldud toimuma jalakäijate liiklus, ja kolmandaks asub parkla kõige täiega õuealal, kus jalakäija võib liigelda kõikjal.

Politsei tegi siiski nii palju, et kioskit nihutati natuke muruplatsist eemale, nii et tõepoolest oli nüüd võimalik sellest asfaltipidi mööduda, ilma murule astumata. Arvatavasti mõõdeti maa mõõdulindiga välja, et mitte kinkida jalakäijatele ühtegi sentimeetrit rohkem kui liikluseeskiri ette näeb.

Mulle ei mahu pähe, kuidas võib ettevõtja olla nii loll, et sedasi demonstratiivselt ümbruskonna elanikele pähe kusta. Olnuks see putka paigutatud normaalselt nagu kõik teised putkad enne teda, siis oleksin sealt arvatavasti üle päeva midagi ostnud. Sellistelt lojustelt aga, kes üldkäidava kõnnitee oma putkaga kinni panevad, et võtaks ma tasutagi midagi vastu.

Loodetud populaarsus jäigi naispolitseinikule sümpaatsetel «poistel» saavutamata. Mingil hetkel jäi kiosk püsivalt suletuks. Möödus pool aastat või kauemgi, ilma et olnuksin teda kordagi avatuna näinud. Südames tekkis juba lootusesäde. Ja tõesti – mõni nädal tagasi oli poolhaagis kadunud! Kõnniteed mööda sai jälle kõndida.

Mõne aja pärast ilmus sellesse kohta uus kiosk, teiselt firmalt muidugi. See on paigutatud nii, et ta ei blokeeri kõnniteed. Respekt!

Mr. Shaurma ninamehed, võtke teadmiseks, et Eesti on Euroopa ja Euroopas on kombeks teiste inimestega arvestada. Teiesuguste «ärimeeste» koht on Lagoses, mitte Tallinnas.

 

 

 

 

 

 

 

 

Internetikommunism

 

Ma kasvasin üles ühiskonnas, kus kõik olid kohustatud uskuma kommunismi. Ehkki eestlased olid peaaegu kõik kommunistliku ideoloogia vastu ja mina veel rohkemgi kui enamik inimesi, kasutasid nad igapäevakõnes kommunistlikke väljendeid ja hüüdlauseid, sageli irooniaga, sest kommunistlik retoorika oli igal pool meie ümber ja jäi paratamatult külge. See on sama, nagu kristliku ajalooga riikides kasutavad ka mitteusklikud väljendeid «issand jumal!» või «nagu vanajumala selja taga» või et mingi seisukoht on «ketserlik» või keegi «käigu põrgusse».

Sellepärast on mõistetav, et ma mõtlesin muude asjade hulgas üksjagu ka kommunismi üle. Aga esmalt pean selgitama, mida see sõna üldse tähendab.
Kahjuks on sõnal «kommunism» kaks täiesti erinevat tähendust. Ka kommunistid ise on läbi aegade häirimatult kasutanud oma ideoloogia põhimõistet kahetähenduslikuna.
Esimene, algne tähendus on «kommunism kui kommunistlik ühiskond». See on ühiskond, milles on kadunud vajadus raha järele, kuna:
1) tööviljakus on nii kõrge, et kaupu on nii rikkalikult, et igaüks võib lihtsalt võtta kõike, mis tal vaja on;
2) inimesed on kasvanud ümber nii moraalseteks, et:
2-1) nad ei nõua töö eest palka, vaid neil on tung teha oma võimete kohaselt ühiskonna heaks tööd;
2-2) neil puudub ahnus – nad võtavad endale ainult neid asju, mida neil tõepoolest vaja on, ega aja mingit uhkust ega luksust taga.
Inimesi, kes pürgisid sellise ühiskonna poole, hakati nimetama kommunistideks. Nii pole üllatav, et nende ideoloogiat – luua kommunistlik ühiskond – hakati nimetama kommunismiks. Sõna «kommunism» teine tähendus on niisiis «kommunism kui ideoloogia» – püüdlus kujundada ühiskond ümber nii, et see liiguks järk-järgult kommunismi (esimeses tähenduses) poole ja lõpuks saavutakski selle.

Lääne inimesed saavad sellest enamasti valesti aru ja ütlevad, et NSV Liidu või Hiina RV riigikord oli kommunism. See on sama hea kui öelda, et Vatikani riigikord on paradiis. NSV Liidu riigikord oli sotsialism ja valitsevaks ideoloogiaks oli kommunism, mille eesmärk oli arendada sotsialistlik ühiskond edasi kommunistlikuks. Ühelegi kommunistile poleks kunagi tulnud pähe väita midagi nii rumalat, et NSV Liidus või Hiinas  o n  kommunism. Üliõpilane oleks eksamil sellise väite eest «mitterahuldava» saanud. Praktiliselt kõigile oli selge, et kommunism on kauge eesmärk, mida nende enda eluajal vaevalt et saavutatakse. (Ainult Hruštšov lubas seda teha kõigest mõnekümne aastaga, aga tema valitsemine ei kestnud kaua.)

Paljude inimeste teadvuses on sõnal «kommunism» ka kolmas tähendus – ennast (pole tähtis, kas siiralt või valelikult) kommunistideks väitvate inimeste hirmuvalitsus, mis toob kaasa riigi peaaegu täieliku kontrolli inimese üle. See on sama, nagu «fašism» on muutunud riigivõimu türanliku käitumine sünonüümiks ega seostu enamike inimeste jaoks enam üldse fašistliku ideoloogiaga.

See artikkel käsitleb ainult kommunismi kui ühiskonda, mitte kommunismi kui kvaasireligioosset ideoloogiat ega kommunismi kui vasakpoolset diktatuuri.

Mina ei pidanud kommunismi kunagi reaalselt saavutatavaks, sest ma ei uskunud, et kogu inimkond võiks pikagi aja jooksul niimoodi ümber kasvada, et kõik teevad rõõmuga tööd isegi ilma palgata ega soovi omada rohkem asju kui neil tõepoolest mõistlikult vaja on. See on muidugi pelk uskumus. Seda ei ole võimalik ei tõestada ega ümber lükata. Me võime «uue inimese» tekkimise võimalikkust uskuda või mitte uskuda, ja mina ei usu.

Mis puutub kommunismi teise komponenti – tööviljakusse, siis näitas elu mu ümber ülima veenvusega, et kommunistide «teaduslik» plaanimajandus on kapitalistlikust majandusest palju ebaefektiivsem. Teoreetiliselt oli aga siiski mõeldav, et sotsialism kui selline suudaks tõesti tagada kõrgema tööviljakuse kui kapitalism, lihtsalt Nõukogude Liidus viidi sotsialismi ellu valesti. Selles küsimuses selguse saamiseks oleksin tahtnud väga saada rohkem teada Rootsi-suguste poolsotsialistlike riikide kohta, aga Nõukogude Liidus ei olnud mul selleks võimalust.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma teile praegu kirjutada, vaid sellest, et 1980-ndatel aastatel hakkas mind huvitama küsimus, kas külluseühiskond, mida kommunistid kunagi tulevikus luua lubasid, oleks  ü l d s e  kuidagimoodi saavutatav. Jättes kõrvale raske küsimuse, kui mõistlik on ühe või teise riigi poliitika – kas külluseühiskond on teoreetiliseltki võimalik?

See, et tööviljakus aja jooksul järjest kasvab, sotsialismiga või ilma, tundus vägagi loogilisena, sest see oli ju kogu ajaloo jooksul aset leidnud. Minule nähtavaks näiteks selle kohta, et sotsialismgi midagi saavutada suudab, oli see, et taskuarvutid mõne aasta jooksul mitu korda odavamaks läksid. Kui see sai teoks nii karjuvalt ebaefektiivses ja raiskavas riigis nagu Nõukogude Liit, siis miks ei võinuks mõistlikus majandussüsteemis paljud või lausa kõik kaubad aja jooksul kordades odavneda? Pealegi sattus mulle tollal kätte kirjandust Läänes tekkima hakanud roheliselt liikumiselt ja seal mainiti ka seda, kuidas Läänes on tendents töönädala lühenemisele. Klassikaline nõudmine töölisliikumise algusaegadel oli 40-tunnine töönädal. XX sajandi lõpupoole oli see aga mõnedes riikides juba 35 tundi. (End kogu maailma proletariaadi lipulaevaks nimetavas NSV Liidus kurioossel kombel 41!!) Pole ime, et üks ja teine ennustas, et see protsess jätkub – kui praegu piisab ühiskonna vajaduste rahuldamiseks sellest, et me nõuame inimestelt tööd 35 tundi nädalas, siis tööviljakuse kasvades hakkab kunagi ühiskonna vajaduste rahuldamiseks piisama sellest, kui igaüks töötab 30 tundi nädalas, veel kaugemas tulevikus 20 jne. Tõepoolest kirjutas juba 1936. aastal John Langdon-Davies raamatus A Short History of the Future: «By 1960 work will be limited to three hours a day.» Ehkki tema ennustus ei läinud kaugeltki täide, tundus ikkagi mõistlikuna, et sedamööda, kuidas tööviljakus tõuseb, peavad inimesed enda äraelatamiseks tegema üha vähem tööd. Nii jääb neile rohkem vaba aega, mille nad saavad pühendada oma kultuuriliste ja meelelahutuslike vajaduste rahuldamiseks. Kõrgema tööviljakuse korral pole ka riigi ülalpidamiseks enam nii palju vaja, mistõttu makse saab üha langetada. See protsess viib aja jooksul selleni, et isegi päris madala maksumäära korral jääb riigil nii palju raha üle, et ta võib lubada endale luksust hakata oma kodanikele kodanikupalka maksma – algul natuke ja siis üha rohkem. See tundus XX sajandi lõpul täiesti usutavana, sest sinnapoole paistis maailm (aeglaselt, aga ikkagi) liikuvat.

[Väike kõrvalepõige – seda artiklit kirjutades leidsin juhuslikult, et Eestis on päris hiljuti tekkinud grupeering, mis propageerib kodanikupalga kehtestamist. Nemad aga rakendavad vankri hobuse ette – kõigepealt arvutavad välja, kui palju keskmisel tavalisel inimesel iga kuu raha vaja oleks, ja siis nõuavad, et riik maksku igale kodanikule nii palju. Kust see raha välja peaks võetama, see neid ei huvita – igal inimesel lihtsalt peab olema õigus normaalselt ära elada, ilma et ta mingit tööd tegema peaks. Sellel lapsikult ebareaalsel algatusel ei ole 1980-ndatel aastatel propageeritud kodanikupalga ideega midagi pistmist. See nägi ette, et kodanikupalk saab väikeseks (ja aja jooksul üha suuremaks) täienduseks inimese muudele sissetulekutele. Alguses on kodanikupalk võib-olla 50 eurot kuus, mõne aja pärast 100, mõne aja pärast 200 jne., sedamööda kuidas riigis loodav rikkus suureneb.]

Äsjakirjeldatud hüpoteesi edasi arendades tuligi mulle idee, kuidas kommunism (s.t. külluseühiskond) saaks üldse võimalik olla. Nimelt kui tööviljakus järjest suureneb, siis võib ta kunagi jõuda sellisele tasemele, et kogu vajaliku töö teevad ära need vähesed inimesed, kellele meeldib tööd teha. Saate aru olulisest erinevusest? Kommunistliku ideoloogia järgi saabub küllus seetõttu, et kõik inimesed on ümber kasvanud ja teevad heameelega tasutagi tööd. Minu teooria ei eeldanud aga kellegi ümberkasvamist, vaid lähtus ilmsest faktist, et inimeste hulgas on teatud protsent selliseid, kellele nende töö meeldib. Kui tööviljakus on piisavalt kõrge, siis toidab paar protsenti inimestest, kes teevad hea meelega tööd, ära kogu ülejäänud elanikkonna, kes võib pühendada kogu oma aja kultuuriliste ja meelelahutuslike vajaduste rahuldamisele. Raha ei pea ära kaduma, vaid lihtsalt see, kes tahab tööd teha, elab rikkalt ja võib endale praktiliselt kõike lubada, see aga, kes ei taha tööd teha, saab kodanikupalgastki enam-vähem normaalselt ära elatud.

Kui ma seda ideed ühele mõistlikumat laadi kommunistlikule tegelasele jutu sees mainima juhtusin (sel ajal, kui juba tohtis natuke ketserlikke seisukohti väljendada), ütles ta, et see on reaktsiooniline käsitus kommunismist. Aga see ei ole praegu peamine. Poliitiline olukord meie maal muutus, kommunismist rääkimise kohustus kadus ja tekkisid sootuks teistsugused huvitavad probleemid, mida lahendada – ning inimesed said õiguse vabalt oma arvamusi avaldada. Seetõttu kaotasin huvi oma «reaktsioonilise» kommunismimudeli vastu ega mõelnud selle peale enam hulk aastaid. Viimaks taipasin aga, et sellel on parandamatud puudused.

Esimene nendest on mõistagi ökoloogiline – mitte selles mõttes, et on kuidagi ebaeetiline, et me kasutame loodusressursse, vaid selles mõttes, et materiaalse külluse ühiskonnas ei mahuks kaubad lihtsalt maailma ära. Näiteks kui iga Tallinna elanik võiks lubada endale auto ostmist, siis ummistuksid Tallinna tänavad nii lootusetult, et autoga liiklemine muutuks nii aeglaseks, et auto omamisest poleks enam midagi kasu. Või kui tahes odav ka ei oleks luksusvilla ehitamine, ei saaks igal perel olla merevaatega luksusvillat, sest siis oleks kogu rannik neid täis ja jääks puudugi. Rannikut juurde aga kuskilt ei tule. Üldisemalt öeldes: teatud ressursid, mis on oma olemuselt piiratud, panevad kaubaküllusele ületamatu piiri. Kunagi tulevikus võib tehnika olla nii arenenud, et maja ehitamine käib ühe päevaga ega maksa peaaegu midagi, kuid maja ehitamiseks sobivaid maatükke ei ole ikka oluliselt rohkem kui praegu. Eestis saaks veel kõik metsad maha raiuda ja maju täis ehitada, aga Hollandis on juba praegu asula asulas kinni.

Teine, veel olulisem puudus on seotud teise piiratud ressursi – inimtööga. Loodusressursside ammutamise ja töötlemise efektiivsust on vist võimalik automatiseerida enam-vähem lõpmatuseni (vaadake, millises peadpööritavas tempos suurenevad kõvaketaste mahud, ilma et kõvakettad füüsiliselt suuremaks läheksid), kuid teatud hulk inimtööd on ikkagi vältimatu – mõne asja juures rohkem, mõne asja juures vähem. Inimtöödki annab tõhusamate töövõtetega viljakamaks muuta, kuid mitte väga palju.
Teisisõnu, pole võimatu, et kunagi saabub aeg, kui praegu 10 000 eurot maksva autoga samaväärne auto maksab 100 eurot, paar pükse, mis praegu maksab 50 eurot, hakkab maksma 50 senti, liiter piima ei maksa enam 1 euro, vaid 1 sendi ning teie korteri vee- ja soojaarve ei ole enam 100–200 eurot kuus, vaid 1–2 eurot kuus. Kas te saaksite aga sellises ühiskonnas 50 sendi eest restoranis õhtust süüa, 15 sendi eest juukselõikuse või 1 euro eest advokaadi konsultatsiooni? Kindlasti mitte. Tõenäoline on, et inimteenused lähevad hoopis kallimaks. Kuna inimestel on enda äraelatamiseks vaja teha palju vähem tööd, siis on mõistetav, et ka nende viitsimine tööd teha on palju väiksem. Seetõttu on ebameeldivamate tööde peale raskem inimesi leida. Mõnede teenuste pakkumine võib üldse ära lõppeda. Santehnikuna töötada soovijaid võib olla nii vähe, et nad võivad endale lubada küsida nii kõrget tasu, et ainult väga rikkad suudavad seda maksta.
Muide, väga kergel kujul on seda nähtust juba praegu võimalik täheldada Lääne-Euroopas, kus mustemate tööde peale tuleb immigrante sisse tuua, sest kohalikud ei viitsi kaugeltki igat tööd teha, ja korralikku teenindust on kohati päris raske saada. Inimesed, kes nime poolest on teenindajad, peavad end tegelikult kliendiga võrdseks. Nad küll kasutavad viisakussõnu ja naeratavad, kuid käige korra Ida-Aasias ära, siis saate teada, mis asi teenindus on. Pekingi taksojuht sõidab sul järel, hüüab sind ja on valmis su kasvõi süles autosse kandma. Stockholmi taksojuht vaatab sind vingus näoga ja küsib: «Kuhu sa sõita tahad? Aa, sinna? Kuule, võta see teine takso.»

Kas sa näed seda inimest, kes teeb usinalt oma tööd? Tema hakkab seisma kuningatest eespool.
Benjamin Franklin

Ja siis ei tee ta enam usinalt oma tööd.
Olavi Jaggo

Kolmandaks näitab muidugi tõe kriteerium – praktika – et ühiskond ei arene üldse selles suunas, mida rohelised ideoloogid 1980-ndatel aastatel ennustasid. Töönädal vähenes küll 40 tunnilt 36 või 35 peale, aga sinna ta ka jäi. Igasugused jutud edasisest tööaja lühendamisest või puhkuste pikendamisest on ära kadunud.
Üks põhjus on muidugi see, et nn. heaoluriikides on aru saadud, et arengumaade konkurents ei võimalda sundida Euroopa ettevõtjat töötajatele järjest vähema töö eest järjest rohkem palka maksma, sest ettevõtja võib tootmise üle viia kuskile Malaisiasse, mille järel euroopa töölised on üldse tööta ja nende «heaolu» peab alal hoidma juba riik, kellel on seejuures üha vähem ettevõtjaid, keda maksustada.

Neljandaks – ja see on peapõhjus, miks ma omal ajal mõtlesin välja sellise eksliku külluseühiskonnamudeli – ei olnud mul üldse õiget arusaamist v i i s i s t , kuidas ühiskond lisanduvat rikkust jaotab. Mul oli ettekujutus, et ühiskond on nagu mingi üksmeelne pere, mis pürib selle poole, et jaotada hüved võimalikult õiglasel ja mõistlikul viisil – tööviljakuse suurenedes tekkiv lisarikkus antakse väärtuste loojatele tagasi madalamate maksude ja lühema tööaja näol. Tegelikult toimub hoopis vastupidine protsess – tööviljakuse suurenedes maksud tõusevad. Riik ei võta väärtuste loojatelt ära mitte nii palju kui on riigifunktsioonide täitmiseks vaja, vaid ta võtab ära nii palju kui saab võtta ilma majandust hävitamata. (Teisisõnu – kui kaubad lähevad odavamaks, mistõttu inimesel on äraelamiseks vaja vähem raha, siis ühiskond mitte ei lase tal vähem tööd teha ja rohkem lõbutseda, vaid võtab tema töö viljadest maksudena ära rohkem kui enne.)

Siin on näiv paradoks – kui tööviljakus on suurem, siis peaks ka riigi funktsioonide täitmiseks piisama vähemast rahast. Kui aga riik võtab hoopis rohkem makse kui varem, siis kuhu ta üleliigse raha paneb? Mõtleb välja uusi riigifunktsioone. Riik hakkab tegutsema valdkondades, milles varem saadi hakkama ilma riigi sekkumiseta. Luuakse riigiteenistujakohti, millel «töötajad» saavad palka ilma tegelikult midagi kasulikku tegemata. Selle asemel, et ühiskonnas tekkiv lisaväärtus lihtsalt anda inimestele, kes ühtegi kasulikku tööd ei oska, võetakse osa nendest inimestest riigiametitesse ja leitakse neile mingi tegevus, millel pealiskaudse vaatleja jaoks paistab mõte olevat.

Mulle meenub kooli ajalooõpikust koht, kus XIX sajandi Prantsusmaal mõtles valitsus vaeste aitamiseks välja projekti nimega «ühiskondlikud tööd». Riigil oli võimalik kulutada teatav rahasumma puudusekannatajate abistamiseks. Selle asemel aga, et neile mingi raha lihtsalt pihku pista, palkas riik nad tööle. Et aga mingit mõttekat tööd neile anda ei olnud, siis lasti neil näiteks kraav kaevata, see kraav jälle täis ajada, uuesti kraav kaevata jms.

Tänapäeval toimub kõikides arenenud riikides sama asi, aga palju mastaapsemalt ja varjatumalt. Suurele hulgale inimestele, kelle järele tööturul vajadust ei ole, loob riik ametikohti, kus inimesed kavandavad ja täidavad täiesti mõttetuid ülesandeid ning osalevad nõupidamistel, kus arutatakse, kuidas neid mõttetuid ülesandeid paremini täita, näidatakse üksteisele sügavmõttetuid presentatsioone ning leiutatakse endale ja teistele «tööd» juurde.

Omal ajal ühes riigiasutuses töötades mõtlesin vahel, et võtaksin hea meelega poole oma palgast ja istuksin kodus. See oleks kasulik nii minule kui ka ühiskonnale:
1) ühiskond ei kaotaks minu «töö» tegematajäämisega mitte midagi, kuid säästaks minu poole palga ulatuses raha;
2) mina võiksin kulutada oma aja mõttetu töö asemel millelegi huvitavale; poole palgaga saaksin ära elatud, oma luksusevajaduse rahuldamiseks leiaksin aga mingi mõistliku osaajatöö.

Muidugi oli mulle selge, et riik ei võtaks sellist kokkulepet vastu, sest kui selliseid inimesi palju tekiks, siis seaks see rahva silmis kahtluse alla kogu süsteemi legitiimsuse. Isegi minu soovi peale töötada poole kohaga (pool tööaega poole palga eest) kirtsutati nina. Aga see on juba omaette teema. Siinkohal on point selles, et futuruloogidel oli õigus selles suhtes, et ühiskonna vajaduste rahuldamiseks hakkab piisama järjest vähemast tööst, aga nad eksisid selles suhtes, et ei osanud ette näha, et töö- ja maksukoorma vähendamise asemel kasutatakse suurenev rikkus ära üha suurema hulga ametnike ülalpidamiseks, kes teevad «tööd», mis ühiskonnale mingit kasu ei too.

Ma ei hakka esitama oletusi selle kohta, mitu protsenti avalikest teenistujatest teeb ühiskonnale kasulikku tööd ja mitu protsenti mitte, kuid ma olen täiesti veendunud, et suurem osa riigi palgal olevatest spetsialistidest saab palju kõrgemat palka kui nad saaksid sarnast (või tõenäolisemalt teistsugust) tööd tehes erasektorilt. Kõiksugu ministeeriuminõunikud ei erine tegelikult palju magistrikraadiga kassapidajatest, neil on lihtsalt tööotsingutel rohkem vedanud.

Sellel, et mittevajalikke riigiteenistujakohti luuakse, on muidugi mitu põhjust. Üks on see, et rahuldada inimese psühholoogilist vajadust tunda ennast vajalikuna. Teine põhjus on valitsejate soov hoida inimesi kontrolli all – riigiteenistujad teavad, et ükski eraettevõtja neile sellist palka ei maksaks, ning seetõttu teevad nad, mis kästakse, et neid jumalapärast ei vallandataks, ja üleüldse toetavad igati süsteemi püsimist. Samas peab neil olema mingi sisemine konflikt, sest nad ju sisendavad endale ja üksteisele, et teevad tegelikult kasulikku tööd. Seda fenomeni ei ole ma veel piisavalt uurinud, aga võib arvata, et kui neil see sisemine vastuolu on, siis võib tekkida sarnane efekt, mille tekitab kristlus, seostades seksuaalsuse süüga – kestev ebamäärane rahulolematus, mille põhjust inimene endale tunnistada ei suuda, ja mida saab manipuleerimisvõtetega soovitavas suunas suunata. Aga see on omaette artiklit vääriv teema. Põhiline on siinkohal see, et riik ei loo uusi ametikohti mitte selleks, et neid oleks vaja, vaid vajadusi mõeldakse välja, et kasutada ära järjest suuremad summad raha, mille maksudena äravõtmist riik endale lubada saab.

Muide, paljud inimesed ei saa aru sellest, et mitte igasugune maks ei pruugi kanda maksu nime. Formaalselt võivad maksud isegi väheneda, kuid maksukoormus ometi tõusta. Ei ole mingit vahet, kas sa pead osa raha lihtsalt mitte millegi eest riigile andma, või maksma sertifikaatide eest, mis kinnitavad, et sinu üks või teine tegevus vastab euronormidele. Asjamehed, kes neid eurosertifikaate välja annavad, võivad formaalselt tegutseda erafirmade vormis, kuid nad on oma olemuselt samasugused parasiidid nagu ministeeriumiametnikud, sest nad ei tee mitte midagi, millest ühiskonnale kasu oleks. See, kui iga sinu ostetud kauba hinnast läheb osa riigile, on maks samamoodi nagu see, kui sa pead maksma ülepaisutatud tasusid prügiveofirmadele, kellele riik on andnud esiteks prügiveomonopoli ja teiseks õiguse dikteerida inimestele kohustuslikke lepingutingimusi (näiteks prügikonteinerite tasulist äravedamist kindla ajavahemiku järel, mitte siis kui konteiner täis saab). Maks on ka see, kui maanteedel kehtestatakse absurdselt madalad kiirusepiirangud ja suur osa politsei ressurssidest suunatakse kiiruseületajate trahvimisele. Maks on ka see, kui riik mõtleb välja üha uusi majandus- ja keskkonnasüütegusid, mille tõttu ettevõtjatel on järjest suurem oht formaalselt kurjategijaks osutuda ja riik saab neilt vanglaga ähvardades suuri rahasummasid välja pressida (paistes ise veel seejuures humaanse ja halastavana, kuna loobub kriminaalmenetlusest).

Asja teeb keerulisemaks vaesemate riikide konkurents, mille tõttu see süsteem peaks varem või hiljem kokku kukkuma, aga see on jällegi omaette teema.

* * *

Taibanud, et reaalses maailmas on kommunism (kui külluseühiskond, milles raha ei ole vaja) võimatu, kaotasin selle teema vastu aastateks huvi, kuni ühel hetkel taipasin, et just selline asi toimib reaalselt... Internetis!! Enam-vähem igat asja, mis on digitaalsel kujul esitatav, on Internetist võimalik tasuta lihtsalt võtta. Pange tähele, et Internetis ei ole mitte see kommunism, millest unistasid kommunistid (kus inimesed on ümber kasvanud, nii et igaüks tunneb vajadust teiste heaks töötada ja võtab ainult seda, mida tal vaja), vaid minu «reaktsiooniline» kommunism (kus tööviljakus on nii kõrge, et nende tööst, kes teevad tööd heameelega, saavad rahuldatud ka logardite soovid, kes ei viitsi teiste heaks mitte midagi teha). See saavutatakse tänu kahele olulisele erinevusele virtuaal- ja reaalmaailma vahel.

Esiteks on virtuaaltoote puhul vaja kulutusi teha ainult esimese eksemplari valmistamisele. Kui see on valmis, siis on nullkuludega võimalik valmistada lõpmatuseni uusi eksemplare. Esimese eksemplari tootmiskulu võib küll olla väga kõrge (näiteks filmi või arvutimängu puhul), kuid ikkagi on kaubakülluse saavutamine palju kergem võrreldes füüsiliste kaupadega, kus iga eksemplar tuleb uuesti otsast peale toota.

Teiseks ei ole virtuaalmaailmas linnatänavaid, mis täituvad autodega, ega mererannikut, mis täitub majadega. Ainsaks piiratud ressursiks on andmekandjate maht ja see kasvab rabava kiirusega. Kolmkümmend aastat tagasi kõrvetati muusikat CD-dele, sest mp3-d ei mahtunud kõvakettale ära. Filmi salvestamine arvutisse oli ulme. Tänapäeval võib lõdvalt hoida kõvakettal kümneid filme ja kogu muusika, mida üks inimene kuulata võiks tahta, mahub juba ära lausa telefonisse.

Internetikommunismis ei ole vaja inimeste ümberkasvamist. Piisab, kui sisemist vajadust midagi inimkonnale kasulikku luua tunneb tühine vähemus. Kui miljardist internetikasutajast kasvõi üks mingi digitoote avalikustab, siis saavad teoreetiliselt kõik ülejäänud seda kasutada. Ka kui tahes suur ahnus ei vähenda digitoodete pakkumist. Isegi kui keegi korjab endale kokku tuhandeid filme ja miljoneid laule, ei jää sellest maailmas midagi vähemaks. Vastupidi – teatava tõenäosusega jagab see inimene oma kollektsiooni ka teistega, s.t. digitoodete kättesaadavus hoopis pareneb natuke.

Ainus, mis meid praegu veel internetikommunismist lahutab, on kopiraidiseadused. Nende tõttu oleme osa virtuaaltoodetest sunnitud veel ostma. Aja jooksul väheneb see osa aga paratamatult. Palun tähele panna, et ma ei ütle «paratamatult» mitte sellepärast, et mina tahan seda, vaid sellepärast, et ma ei kujuta ette, kuidas seda protsessi saaks peatada. Isegi kui riik kehtestaks kohustuse paigaldada arvutitesse totaalse kopiraidikontrolli tarkvara, siis häkitaks see kindlasti aja jooksul lahti ja ettevõtlikud tootjad leiaksid mingi seaduseaugu, mille kaudu pakkuda tarbijatele kopiraidikontrollita arvuteid, nii nagu praegu müüakse täitsa seaduslikult regioonivabu DVD-mängijaid.

Muidugi hakkab internetikommunismi oludes asjade kvaliteet langema. Sellest on kahju, aga nagu öeldud, ei näe ma, kuidas seda protsessi peatada saaks. Õigupoolest toimib see fenomen juba praegu ka füüsilises maailmas. Nagu keegi kusagil ütles: peaaegu igat asja on võimalik valmistada natuke kehvemini ja odavamalt. Igaüks võib valmistada muusikaga CD ja seda müüa, ilma et oleks vaja veenda plaadifirmat, et ta laseks sul oma kallist stuudioaparatuuri kasutada ja maksaks heliplaatide valmistamise eest. Muidugi on kvaliteet professionaalse salvestise omast kehvem, aga suuremale osale muusikatarbijatest on see piisav. Absoluutse kuulmisega melomaanid kirtsutavad nina, aga neid on nii väike vähemus, et nad ei mõjuta turgu oluliselt. Kui tuua analoogia teisest valdkonnast, siis meil ilmub massiliselt raamatuid, mis on väga halvasti eesti keelde tõlgitud. Minul ajab see juuksed peas püsti (õigupoolest ma inglise keelest eesti keelde tõlgitud raamatuid ei loegi, sest ma lihtsalt ei suuda neid «tõlkeid» välja kannatada), aga suuremale osale lugejatest on kähku valmis vorbitud käpardlik «tõlge» kõlblik ja nad ei ole nõus korraliku tõlkija tehtud kvaliteetse tõlke eest rohkem maksma. Mul on sellest pisarateni kahju, aga ma ei saa sinna midagi parata.

Ammugi ei ole tarbija nõus maksma rasket raha virtuaalse toote eest, kui ta võib peaaegu samaväärse toote tasuta internetist tõmmata. Selles mõttes, jah, muusika tasuta jagamine tapab kvaliteetse stuudiomuusika, aga kui hästi järele mõelda, siis tuleb tunnistada, et kvaliteetse stuudiomuusika tapab juba täiesti seaduslikul viisil kehvema muusika tegemine ja müümine.

Pole üllatav, et kopiraidifanaatikud püüavad meeleheitlikult väita, et teoste tasuta jagamine teeb inimkonnale tohutut kahju. Iseloomulik näide on raamatus Wikinomics. Keegi Joel Cawley firmast IBM ütleb: «If you are constantly creating new value then you have opportunities to harvest that value.» Ta räägib võimalusest, et firmad otsustavad luua jagamisvõrgu, millesse igaüks paneb midagi sisse ja saab kõikide teiste panustest kasu, kuna tänu jagamisele ei kuluta firmad ressursse ühe ja sama asja dubleerimisele ning nii säästab võrk kõikide kulusid.
Paadunud kopiraidipedena püüab Cawley aga veenda inimesi, et kui süsteemiga liituvad ka need, kes ise mingit väärtust ei loo, siis ei too süsteem enam kasu. «"At some point you may stop creating new value," says Cawley, "and when you do, if you continue to harvest, then at some point you're no longer earning the harvest and, in fact, you may not even be doing yourself much good, because you're no longer off creating new value; [---]"»
See on naeruväärne demagoogia. Ilmselgelt absurdne on väita, et kui ma ainult tõmban võrgust muusikat, kuid ise seda ei loo, siis mingil hetkel ma enam muusikatõmbamisest kasu ei saa. Saan küll. Nii kaua, kui keegi muusikat loob, on kõikidel odavam tõmmata seda võrgust, selle asemel, et poest CD osta. Muidugi saavad loojad vähem kasu, aga nad hoiavad omakorda palju kulusid kokku, kuna võivad endale tasuta tõmmata miljonite muude loojate loomingut. Sellest aspektist kopiraidipropaganda vaikib. Tõsi küll, enamik inimesi elab loojate kulul, aga loojate tööviljakus on nii kõrge, et sellest ei ole midagi. See ongi kommunismi (s.t. külluseühiskonna) mõte.

Palun tähele panna, et sellel «kommunismil», millest mina siin kirjutan, ei ole mitte midagi ühist sotsialismiga. Sotsialistliku mõttelaadi võib ühe lausega kokku võtta nii: kui sina tahad midagi, mida sinul ei ole, ja sa näed, et kellelgi teisel on seda rohkem kui tal sinu arvates vaja on, siis on sul õigus temalt osa ära võtta (ning õige riik teeks seda sinu eest, ilma et sina peaksid end sellega üldse vaevama). Selline mõttelaad on minule täiesti võõras ja absoluutselt vastik. Internetikommunismis ei ole midagi niisugust, sest sa ei võta kelleltki midagi ära. Sa teed asjast koopia, kasutades oma arvutit ja oma elektrit, ilma originaali omanikku vähimalgi määral tülitamata. Ta kaotab ainult kujuteldava võimaluse saada kasumit, mis tal oleks kujuteldavas maailmas, kus asja peaaegu-nullkuludega kopeerimine ei oleks võimalik ilma kopiraidivaldaja loata. Ta võib olla väga vihane selle üle, et ta ei ela sellises kujuteldavas maailmas. Ta võib internetti vihata samamoodi nagu kuussada aastat tagasi raamatute ümberkirjutajad arvatavasti vihkasid trükikunsti või nagu sada aastat tagasi raadiokompaniide omanikud vihkasid televisiooni, aga ta ei saa ajalooratast tagasi pöörata, nii nagu raudteefirmad ei suutnud läbi suruda auto keelustamist ega filmistuudiod videomagnetofoni keelustamist.

Kahjuks on paljudel kopiraidivastastel just nimelt sotsialistide mõttelaad. Nende kaks põhiargumenti on:
1. Miks peaks Bill Gatesil või sellel ja sellel muusikul olema nii palju raha? Tal ei ole ju nii palju raha vaja. Miks ta ei võiks osa sellest minule... vabandust, ma tahtsin öelda, teistele anda?
2. Informatsiooni omamine on moraalselt vale. Informatsioon peab olema kõikidele tasuta kättesaadav, sest lihtsalt peab ja kõik.

Ma tahan teha täiesti selgeks, et minul ei ole sellistega mitte midagi ühist. Kui inimene on mõelnud välja arvutitarkvara, mida sajad miljonid inimesed maailmas tahavad kasutada, või kirjutanud muusikat, mis miljoneid inimesi vaimustab, siis on ta loomulikult ära teeninud rahas suplemise. Mina olen türanlike kopiraidiseaduste vastu ainult sellepärast, et raamatute trükkimine paberile või muusika kõrvetamine CD-dele ning siis nende toodete poodidesse laiali vedamine, riiulitele panemine, müüjatele palga maksmine, poeruumide eest rendi maksmine jms., kui raamatut või muusikat saaks sama hästi digitaalselt levitada, on esiteks ühiskonna seisukohalt kohutav raiskamine ja teiseks ei ole teoste tasuta levitamist reaalselt võimalik tõkestada. Ainus, mida kopiraidipolitsei teha suudab, on tabada üks kopiraidirikkuja tuhandest ja siis karistada teda tuhandekordselt, et valada tema peale välja viha nende 999 eest, keda kinni püüda ei suudeta.

Võib olla kindel, et teel täielikule internetikommunismile saadab meid tohutute kulutuste ja ohvritega raevukas justiitssõda, aga see läheb juba teemast liiga kaugele. Minu eesmärk selles artiklis oli vaid näidata, kuidas kommunistide utopistlik visioon on iroonilisel kombel peaaegu teostunud ühes omaette eluvaldkonnas, millest More, Campanella, Marx ja Lenin ei osanud undki näha.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ise oled kotlet!

 

Kunagi ilmus ajalehes ühe filoloogi artikkel, mis algas sellega, et ta käis sellises ja sellises söögikohas ning nägi, et menüüs oli talle seni tundmatu toit (või jook?) «kotlett». Järgnes pikk ilkumine selle üle, et huvitav küll, mis asi see kotlett on, ja et tema on oma elus küll igasuguseid söödavaid asju näinud, aga «kotlett'i» mitte kunagi. Artikkel lõppes puändiga: «Küll aga tean, mis asi on kotlet. Päris maitsev teine!»

See on elu parim näide selle kohta, kuidas kibestunud filoloogi sündroom võib teha inimese tähenärija-tigedikuks. Ta kirjutab TERVE ARTIKLI, mille ainsaks sisuks on irisemine, et huvitav küll, mis asi see kotlett on, mina pole sellisest asjast kunagi midagi kuulnud – ehkki siililegi on selge, et ta saab väga hästi aru, millest jutt on, ta lihtsalt ei pea õigeks sellist kirjaviisi.

Kibestunud filoloogi sündroom on omaette teema, mis väärib omaette artiklit. Siin praegu tahtsin aga kirjutada kotlettidest, täpsemalt selle sõna kirjaviisist.

Ma tean loomulikult, et eesti keele normi järgi tuleb seda sõna kirjutada «kotlet» ja hääldada [kOtt-let'], rõhuga esimesel silbil ja III vältes. Reaalses maailmas kuuleme aga sellist hääldust üliharva. Tavaline on hääldada seda sõna [kot-lEtt'] – rõhuga teisel silbil. Sellisel juhul oleks aga ka loomulik kirjutada «kotlett».

Ma tean, tark raamat ütleb, et seda tüüpi sõnade lõpus on t või tt vastavalt traditsioonile, sõltumata hääldusest. Tegelikult on aga «kotlet» ainus selline sõna, mille kirjaviis ei järgi hääldust. [tAburet'] – taburet. [bankEtt'] – bankett. Ja nii edasi. Ainult kotletti ei taha filoloogid kuidagi lubada häälduspäraselt kirjutada.

Selles ei ole mingit loogikat. Eesti keele kirjaviis järgib hääldust. Keegi ei häälda [taburEtt'], aga kui seda sõna nii hääldateks, siis tuleks ka kirjutada «taburett». Kui kunagi hakatakse [bankEtt'] asemel hääldama [bAnket'], siis muutub loomulikult koos sellega kirjapilt. Absurdne oleks hääldada [bAnket'] ja kirjutada «bankett». Sama mõistusevastane on hääldada [kotlEtt'] ja kirjutada «kotlet».

Kotlett ja kotlet – see on sama nagu kefiir ja keefir, Uraal ja Uural. See, kes ütleb [urAAl'], kirjutagu «Uraal». See, kes ütleb [UUral'], kirjutagu «Uural». Kui mõnele imelikule inimesele meeldib hääldada [kOttlet'], siis kirjutagu «kotlet». Mina hääldan [kotlEtt'] ja kirjutan «kotlett» ning mind ei huvita, mida mingid tobedad filoloogid sellest arvavad.

Kuidas Eestis sada aastat tagasi perekonnanimesid pandi

 

Teatavasti said eestlased endale perekonnanimed 1820–30-ndatel aastatel. Pärast Vabadussõda sattus aga Eesti koosseisu maa-alasid väljastpoolt endist Eestimaa ja Liivimaa kubermangu. Sealsetel elanikel ei olnud veel perekonnanimesid! Sellepärast võeti Eestis 1921. aastal vastu seadus, mille kohaselt need inimesed pidid endale perekonnanimed saama. Alljärgnevalt pakun teile stiilinäitena saja aasta tagusest õiguskeelest lugemiseks valitsuse määruse selle seaduse elluviimise kohta (RT 1921 II, 58, 115).

 

 

 

Wabariigi Walitsuse poolt 29. juunil 1921 a. wastuwõetud Määrus Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede seaduse («R. T». nr. 26–1921 a.) teostamise kohta.

 

§ 1. Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede seaduse teostamiseks asutatakse kolmeliikmelised kommisjonid järgmises koosseisus Petseri linnas: 1) siseministeeriumi esitaja – siseministri nimetamisel, 2) üks linnawalitsuse liige ja 3) linnawalitsuse sekretäär. Petseri maakonnas ja Naroowa tagustes waldades: 1) siseministeeriumi esitaja – siseministri nimetamisel, 2) kohalik wallawanem ehk tema abi ja 3) kohalik wallasekretäär.

Siseministeeriumi esitaja on ühtlasi kommisjoni esimees.

 

§ 2. Linna- ja wallawalitsused kutsuwad § 1 tähendatud kommisjoni esimehe nõudmisel ja tema poolt määratud tähtaegadel linnades linnawalitsusse raioonide ja maal wallamajasse külade kaupa kõik Eesti Wabariigi kodanikud 18. eluaastast peale, kellel peale ees- ja isanime eraldi perekonnanime ei ole, omale perekonnanime wõtma.

 

§ 3. Kommisjon tähendab kodaniku poolt walitud perekonnanime protokolli ja teeb selle järele punase tindiga wastawa täienduse perekonna- ehk sellele wastawas raamatus ehk nimekirjades ning kodaniku isikutunnistuses.

M ä r k u s. Erandina perekonnanime muutmise seadusest («R. T.» nr. 2/3 – 1920 a.) wõiwad samas korras perekonnanime muuta need kodanikud, kelle nimedel wõõrakeelne kõla on.

 

§ 4. Kodanikkude kohta, kes kommisjoni poolt määratud tähtajal ei ole ilmunud omale perekonnanime wõtma, paneb kommisjon nimekirjad külade kaupa kohaliku maakonnawalitsuse esimehe kaudu Naroowa tagustes waldades ja maaülema kaudu Petserimaal ja linnas siseministrile perekonnanimede määramiseks ette, juurde tähendades igale kodanikule kawatsetawat perekonnanime. Siseministri poolt tehtud nimede määramise otsused saadetakse wastawasse linna- ehk wallawalitsusse ja nad täidawad § 3 tähendatud protokolli aset, mille järele linna- ehk wallawalitsused on kohustatud perekonna ehk sellele wastawasse raamatusse wõi nimekirjadesse ja kodaniku isikutunnistusse punase tindiga määratud perekonnanime sisse kandma.

 

§ 5. Linna- ja wallawalitsused on kohustatud perekonna-raamatusse wõi sellele wastawasse raamatusse ehk nimekirja sissekantud perekonnanimed kõigisse teistesse kodanikkude nimekirjadesse sisse kandma, mis linna- ja wallawalitsustes peetakse.

 

§ 6. Iga perekonna-pea ehk täisealine perekonna liige, kes enesele selle määruse §§ 2, 3 ja 4 põhjal eraldi perekonnanime omandanud, on kohustatud ise hoolitsema, et kahe kuu jooksul, nime protokolleerimisest arwates, metrikaraamatutes (kirikuraamatutes) tema perekonnanimi sisse kantakse. Asutused, tus metrikaraamatuid peetakse, on kohustatud kodaniku sellekohasel nõudmisel otsekohe wastawad täiendused perekonnanimede kohta metrikaraamatutes tegema isikutunnistuse ja kodanikule wäljaantud sellekohase eritunnistuse põhjal, millele märkus perekonnanime sissekandmise kohta tehakse.

 

§ 7. Kes kodanikkudest perekonnanime wõtmisest, kui ka temale nime määramisest wälja jäänud, peab kunni 1. jaan. 1922 a. linna- ehk wallawalitsuse kaudu siseministrit paluma temale perekonnanime määrata.

 

§ 8. Kodanikud, kelle kohta peale 1. weebr. 1922 a. selgub, et nad perekonnanime wõtmisest ja määramisest kõrwale hoidnud, wõetakse wastutusele, R. T. sead. § 29 järele. Peale selle pannakse neile perekonnanimed sunduslikult.

 

§ 9. Isikud, kes Petserimaalt ja Naroowa tagustest waldadest pärit, ja teeniwad Wabariigi sõjawäes, peawad omale perekonnanimed wõtma polgu ehk wastawa sõjawäelise üksuse ülema korraldusel. Protokolli juures tulewad need perekonnanimed siseministrile kinnitamiseks, kelle korraldusel nad hingekirjadesse, sõjawäeosa nimekirjadesse ja isikutunnistustesse sisse kantakse.

 

Riigiwanema asetäitja Joh.  K u k k.

Siseminister  E i n b u n d.

Riigisekretäär K.  T e r r a s.

 

 

 

 

 

 

 

 

Eesti libasaatkonnad

 

Eesti välisministeerium on teinud suure rumaluse, loobudes estemb.* domeeninimedest. Need kuuluvad nüüd eri liiki kelmidele. (Või peaksin nimetama neid e-koostööpartneriteks?) Näiteks kui püüate internetiotsinguga leida Eesti saatkonda Türgis, siis võite kergesti sattuda estemb-saidile, mis näeb välja nagu täiesti usutav Eesti saatkonna sait, selle väikese erinevusega, et ükski link ei tööta ja lehe alaservas on hasartmängureklaamid. Juhtusin nägema ka vene estemb-saiti, mis näeb jällegi välja nagu täiesti usutav Eesti saatkonna koduleht, kuid ühele lingile vajutades hoiatas brauser phishingu eest. Kuhu link välja viib, seda ma välja selgitama ei hakanud.

Ma usun, et päris paljud huvilised, eriti välisriikides, ei tule selle peale, et kirjutada brauserisse vm.ee (isegi mfa.ee ei tööta enam!!) ja leida vajalik välisesindus menüüde kaudu, vaid otsivad nagu ikka tavalise internetiotsinguga ja satuvad selliste libasaatkondade peale. Nii jääb neile mulje, et Eesti on mingi kahtlane riik, mis levitab pahavara ja propageerib hasartmänge.

Ma ütleksin, et sellel hüppel on meie tiiger maandunud, pea ees, peldikuauku.

 

 

 

 

Plaksutame küll hümni peale!

Kas te olete kunagi näinud Norra rahvuspüha pidustusi? Isegi Saksamaal Kieli linnas oskas käputäis norra üliõpilasi linnatänavad rõõmu ja lustiga täita. Ühes teises linnas ühel teisel aastal avaldas Norra rahvuspüha sügavat muljet ühele soome ajakirjanikule, kes kirjutas: «Soomlane austab isamaad, klomp kurgus ja pisar silmas, norralane aga lauldes ja hõisates.» Eestlasedki on selle koha pealt nagu soomlased. Rahvuslippu tohib heisata ainult seadusega kindlaksmääratud korras eriti tähtsate sündmuste puhul, sest lipp on nii tähtis ja tõsine asi. Hümni kuulamise järel tuleb hoiduda mistahes rõõmuavaldustest, sest hümn on nii tähtis ja tõsine asi. Suurem osa Eesti iseseisvuspäeva pidulike telekontsertide repertuaarist meenutab leinamuusikat, mida lasti raadiost Brežnevi surma järgsetel riikliku leina päevadel.

Igaüks, kes on laulupeol osalenud, teab, milline joovastav eufooria seal ajuti puhkeb. Iseäranis hümn tekitab Lauluväljakul erilise ülevuse, sest seda oskavad ka pealtvaatajad kaasa laulda. Kas te näete vaimusilmas seda pilti? Sa oled tuubil täis laval oma heade kaaslaste ja tundmatute laulusõprade keskel, su ees on mäenõlv täis eesti inimesi, kes üheskoos oma lauluga ülistavad meie kodumaad ja vabadust. Hümni lõppedes täidab rinda uhkus ja vaimustus, mida rahvas mäenõlval väljendab tormilise aplausiga. Enesestmõistetavalt ühined sa selle entusiasmiorkaaniga hetkel, mil lauljad ja pealtvaatajad on muutunud üheks pereks, tunnevad ja mõtlevad ühte ja sedasama. Vaevalt jõuavad aga käed paar plaksu teha, kui kuskilt selja tagant kostab hukkamõistust nõretav hääl «Hümni peale ei plaksutata.» Ja kogu rõõm on läinud. Isamaa on nii tõsine asi, et teda tohib austada ainult, nutt kurgus. Ei mingit rõõmustamist!

Mina ütlen: aitab sellest kuradi kalvinismist! Aitab nõmedate, mõttetute, vastikute traditsioonide järgmisest! Seebakad, kellele ei meeldi, et eesti inimene eesti laulupeol Eesti hümni peale plaksutab, ärge tulge laulupeole. Istuge surnuaial, vaadake seal teistele omasugustele värdjatele surmailmel otsa ja valage koos pisaraid. Eesti rahva suurimal peol teiste inimeste vaimustust täis roojata on sõnulkirjeldamatu sigadus. Need, kes seda teevad, ei ole minu silmis rahvuskaaslased, vaid rämps.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Inimesed seljatasid planeedi

Eesti kõige ökohaigema poeketi staatuse pärast võistlevad teatavasti Prisma ja Rimi. See pole üllatav, sest mõlemad on Soome firmad.

Paar kuud tagasi leiutas Rimi uue ökonapakuse – müügilt kadusid kilekotid. Õnneks oli mul neid hea mitu tükki varuks. Neid ma siis nüüd hoidsin nagu silmatera ja viskasin ära alles siis, kui nad täitsa räbalateks olid.

Mõni nädal tagasi nägin oma rõõmsaks üllatuseks, et kilekotid olid Rimisse tagasi ilmunud – tõsi küll, mitte punased, vaid valged, aga asi seegi. Ilmselt oli Rimi hakanud nii palju kliente kaotama, et juhtkonnale tuli meelde, et Rimi on äriühing ning raha maksavad talle praegu elavad inimesed, mitte järgmiste sajandite vihmametsad ja jääliustikud.

Möödunud nädalal nägin müügil neidsamu häid punaseid kilekotte. Kõik on jälle nii nagu enne. Uskumatu, et niisugune suur firma oli sunnitud klientide tahtmisele järele andma! See näitab, et kõik ei ole veel kadunud. Ökoreligioonist on võimalik võitu saada.

 

 

 

 

 

Формы -dav и -dama

 

Меня попросили написать о формах -dav/tav и -dama/tama.

* * *

Первая выражает либо:
a) что кое-что делается;
б) что кое-что возможно делать.

Таким образом, эта форма двусмысленна и её значение нужно угадывать по контексту.

raamatut lugev poiss = poiss, kes loeb raamatut
(мальчик, читающий книгу; мальчик, который читает книгу)

poisi loetav raamat = raamat, mida poiss loeb
(книга, читаемая мальчиком; книга, которую мальчик читает)

Обратите внимание на порядок слов: по-эстонски говорят «книгу читающий мальчик» и «мальчиком читаемая книга». Нельзя говорить poiss, lugev raamatut или raamat, loetav poisi; эстонец не поймёт, чтó имеется в виду.

Politsei otsib kurjategijat taga. – Полиция разыскивает преступника.
Tagaotsitav kurjategija saadi kätte. – Разыскиваемого преступника поймали.

See käekiri ei ole loetav. – Этот почерк неразборчив.
Kirjutage loetavalt! – Пишите разборчиво!

Jalakäija peab pimedas olema nähtav. – Пешеход в темноте (в тёмное время) должен быть видимым.

* * *

Вторая форма используется только вместе с глаголом pidama и она означает, что что-то произойдёт, если всё пойдёт нормально.

Она образуется от формы «mida tehti» (что делали?)
rääkima > räägiti > (peaks) räägitama
tegema > tehti > (peaks) tehtama
vestlema > vesteldi > (peaks) vesteldama
tulema > tuldi > (peaks) tuldama

Maja peaks varsti valmis ehitatama. – Я полагаю/ожидается/обещают, что дом скоро будет достроен. (точный перевод зависит от контекста)
Maja pidi juba juuni lõpuks valmis ehitatama, aga on ikka veel pooleli. – Дом должны были закончить до конца июня, но он всё ещё недостроен. (The house was supposed to be completed by the end of June, but...)

Täna peaks algust tehtama autoralli MM-sarja kümnenda etapiga Kreekas.
Сегодня ожидается начало десятого этапа чемпионата мира по авторалли в Греции.
(...is supposed to start...)

Maaülikooli juhtiv Mait Klaassen on huvitatud tagasi kandideerima ka kolmandaks ametiajaks, kui talle selline pakkumine peaks tehtama.
Руководитель Сельскохозяйственной академии Майт Клаассен заинтересован выдвигать свою кандидатуру и на третий срок, если (случится так, что) ему поступит такое предложение.
(...should he be made such an offer.)

Kaubanduskeskuse katusele rajatav vaateratas peaks avatama aprillis.
Колесо обозрения, строящееся на крыше торгового центра, будет открыто, предположительно, в апреле.
(...should be opened / is expected to be opened / is supposed to be opened...)

«Ma lämbun, kui ma värsket õhku ei saa!» kriiskab üks.
«Ma külmun tuuletõmbuses surnuks, kui aken peaks avatama,» hüsteeritseb teine.
– Я задохнусь, если не получу свежего воздуха! – кричит одна.
– Меня до смерти продует ветром, если окно будет открыто! – истерит другая.

kui aken avatakse – если откроют окно (более определённо/уверенно)
kui aken peaks avatama – если случится так, что кто-то откроет окно (менее определённо/уверенно)

Обратите внимание на разницу:

Sellest peaks palju kirjutama. = Sellest oleks vaja palju kirjutada. – Об этом следовало бы много писать. (писать будем мы)
Sellest peaks palju kirjutatama. = Вероятно/можно ожидать, что об этом будут много писать. (писать будем не мы)

Seda raamatut peaks lugema. = Seda raamatut tuleks lugeda. – Эту книгу следовало бы читать, эта книга заслуживает чтения.
Ma arvan, et seda raamatut peaks päris palju loetama. = Ma pean tõenäoliseks, et seda raamatut loetakse päris palju. – Я полагаю, что эту книгу будут читать много/многие.

* * *

Намного чаще, чем форма -dama/tama встречается форма -damatu/tamatu
nähtamatu – невидимый (invisible)
kuuldamatu – неслышимый (inaudible)
söödamatu – несъедобный (inedible)
mõeldamatu – немыслимый (unthinkable)

Однако, в таких формах нет последовательности:
неслыханный будет ennekuulmatu, а не ennekuuldamatu
неразрешимый будет lahendamatu, а не lahendatamatu
неисправимый будет parandamatu, а не parandatamatu
итд.
Другими словами, оказывающий на страдательный залог слог da иногда отсутствует, чаще всего в очень длинных словах.

Обратите внимание на то, что форма -damatu/tamatu является отрицанием второго значения формы -dav/tav:
nähtav – видимый (visible)
kuuldav – слышимый (audible)
söödav – съедобный (edible)
mõeldav – мыслимый (thinkable)
lahendatav – разрешимый (solvable)
итд.

* * *

Не совсем ясно, корректна ли форма -damas/tamas – например, можно ли писать:
Ma nägin seda maja ehitatamas.
(Я увидел постройку (процесс постройки) этого дома, прямо в тот момент, когда строители работали над нём; I saw this house being built.)
Понятно, что на разговорном языке эта форма необычна. Мы предпочитаем говорить Ma nägin selle maja ehitamist. или Ma nägin, kui(das) seda maja ehitati. Вопрос в том, правильна ли вообще эта форма.

Мой знакомый опытный и знаменитый переводчик сказал, что форма -damas/tamas вполне допустима. Я даже использовал её пару раз в своих переводах. Например:
Kas [---] on märgiks sellest, et XVII sajandi edenedes on Simonidese iidne kunst peagi kõrvale heidetamas kui anakronism?
(Является ли [---] знаком того, что древнее искусство Симонида скоро будет убрано как анахронизм с пути новых начинаний XVII века?)
Оригинал на английском:
Is [---] a signal that the ancient art of Simonides is about to be put aside as an anachronism in the seventeenth century advance?

Когда мы просто разговариваем, мы не сказали бы on peagi kõrvale heidetamas, а, например, on oodata, et see heidetakse peagi kõrvale. Но когда надо точно перевести слово автора, а предложение и так длинное, то не хочется делать его ещё сложнее.

* * *

В итоге можно сказать, что:
1) формы -dav/tav и -damatu/tamatu встречаются очень часто и их надо знать;
2) форма -dama/tama встречается реже и вам не обязательно самим ей пользоваться, т.к. всегда можно выражаться проще;
3) форма -damas/tamas встречается крайне редко в письменном языке, а в устной речи и сами эстонцы предпочитают другие конструкции.

 

Список моих статей на русском языке

 

Если Вы найдёте на этой странице ошибки по русскому языку или если у Вас есть идеи, как сформулировать что-то иначе, так чтобы это было понятнее для учащихся, напишите, пожалуйста, комментарий.

 
 
 
 

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (24)

 

eelmine osa

 

<1-073-2>

«Sa pidid minu puu otsa ronima ja mina päästsin su,» ütles drüaad mahehäälselt. «Küll sul vedas. Ja sinu sõbral arvatavasti ka?»
«Sõbral?»
«Sellel võlukarbiga mehikesel,» vastas puunümf.
«Nojah, temal muidugi,» ütles Rincewind ebamääraselt. «Jah. Loodetavasti on temaga kõik korras.»
«Ta vajab su abi.»
«Harilikult ikka. Kas tal õnnestus ka puu otsa jõuda?»
«Tal õnnestus jõuda Bel-Shamharothi templisse.»
Rincewind tõmbas endale veini kurku. Kui tema kõrvad seda nime kuulsid, üritasid need puhtast õudusest talle pealuu sisse pugeda.

Selles katkendis on palju, mida parandada.

Esiteks korrigeeriksin isikuliste asesõnade pika ja lühikese vormi kasutust, mille peale tõlkija ei paista üldse mõelnud olevat.

«Sa pidid minu puu otsa ronima ja ma päästsin su,» ütles drüaad mahehäälselt. «Küll sul vedas. Ja su sõbral arvatavasti ka?»

Edasi ei saa ma aru, miks selle repliigi lõpus küsimärk on. Kas originaalis on midagi suppose'iga? Vaatame (lk. 76).

"How lucky for you. And for your friend, perhaps?"

Aa! Nüüd saan ma aru, kust tõlkija selle küsimärgi võttis. Kuidas seda lauset õigesti tõlkida? Perhaps ei ole ju ometi «arvatavasti».

«Küll sul vedas. Ja võib-olla ka su sõbral?»

Võib-olla oleks eelistatavam Küll sul ikka vedas! Isegi kui sõna «ikka» ära jätta, siis hüüumärk peaks selle lause lõpus küll olema.

Edasi: mis asi see võlukarp on? Ma ei mäleta, et Kakslillel oleks olnud ühtegi võlueset, mida saaks karbiks nimetada. Küllap on tõlkija jälle mehaaniliselt sõnu ükshaaval ümber pannud, tulemata selle peale, et jutt käib kastist (s.t. Pagasist ehk kirstust). Vaatame originaali (lk. 76):

"The little man with the magic box," said the dryad.

Just nimelt. Inglise keeles on «karp» ja «kast» mõlemad box ning tõlkija kontekstivabas peas puhus sel hetkel tuul sealtpoolt, et tuli «karp».

«Sellel võlukastiga mehikesel,» vastas puunümf.

Muide, «drüaad» ja «puunümf» on originaalis ühtemoodi dryad, aga leian, et tõlkija tegi väga hästi, et eesti keeles aeg-ajalt sünonüümi kasutas.

Harilikult ikka ei kõla üldse hästi. Aiman, et originaalis on He usually does, aga vaatame igaks juhuks järele (lk. 76). Jah, nii ongi.

Seda samasuguse kompatsusega ilusti tõlkida ei ole väga kerge. Aga äkki nii?

«Ta vajab su abi.»
See on tavaline.

«Seda ta, jah, harilikult vajab,» on minu meelest liiga lohisev ja «Nagu ikka,» tundub autori tekstist liiga palju kõrvale kalduvat. (Või mitte?)

Tõlkija ei paista aru saavat sõnade ka ja samuti erinevusest. «Ka» on mõeldud rõhuta ja «samuti» rõhuga kasutamiseks, analoogiliselt sõnapaaridega «ma/mina», «sa/sina» jne. Ehkki me kõnekeeles lausume sõna «ka» sageli rõhuga, ei sobi see üldjuhul kirjakeeles. Siin tekib sellest isegi kahemõttelisus. Lause Kas tal õnnestus ka puu otsa jõuda tähendaks ju, et me juba teame, et  k u h u g i  õnnestus tal jõuda, ning me küsime, kas tal õnnestus jõuda ka  p u u  otsa. Kui me tahame teada, kas  t e m a l g i  õnnestus puu otsa jõuda, peame kirjutama

Kas tal õnnestus samuti puu otsa jõuda?»

Katkendi viimases lauses on jälle tarbetu rõhutus «tema» ja vale «need»:

Kui ta kõrvad seda nime kuulsid, üritasid nad puhtast õudusest talle pealuu sisse pugeda.

«Üritasid» asemel oleks võib-olla natuke loomulikum «püüdsid», ja «pugeda» asemel «tungida», aga see on pisiasi. Pealegi on «pealuu» ja «pugeda» algriimis, nii et see on omamoodi isegi stiilne.

Niisiis:

«Sa pidid minu puu otsa ronima ja ma päästsin su,» ütles drüaad mahehäälselt. «Küll sul ikka vedas! Ja võib-olla ka su sõbral?»
«Sõbral?»
«Sellel võlukastiga mehikesel,» vastas puunümf.
«Nojah, temal muidugi,» ütles Rincewind ebamääraselt. «Jah. Loodetavasti on temaga kõik korras.»
«Ta vajab su abi.»
«See on tavaline. Kas tal õnnestus samuti puu otsa jõuda?»
«Tal õnnestus jõuda Bel-Shamharothi templisse.»
Rincewind tõmbas endale veini kurku. Kui ta kõrvad seda nime kuulsid, püüdsid nad puhtast õudusest talle pealuu sisse pugeda.

Järgneb arvukalt see'sid, mis peaksid olema tema'd, aga ma ei hakka neid kõiki enam välja tooma, sest olen juba ülearugi veenvalt tõestanud, et tõlkija kirjutab mehaaniliselt «see», kui inglise keeles on it, mõtlemata selle peale, kas see eesti keeles õige on.

 

<1-078-1>

«Oo, ebapädev võlur,» ütles Druellae, [---].

Selline bürokraatlik termin mõjub fantasy-maailmas nagu sadul sea seljas.

«Oo, käpardvõlur,» ütles Druellae, [---].

Või isegi soss-võlur?

 

<1-079-1>

See oli valge sõjahobu, mille kabjad olid praetaldriku suurused [---].

Infuckingcredible! Oleks see siis vähemalt puuhobunegi olnud!

«Praetaldrikusuurused» näeb natuke parem välja kokkukirjutatuna.

See oli valge sõjahobu, kelle kabjad olid praetaldrikusuurused [---].

[järgneb]

Ways of not being helpful

The English are extreme cowards, afraid to say clearly what they mean. That unfortunate trait of theirs sometimes makes language learning more difficult than it should be.

For example, I recently saw in a language learning/advice forum how a language learner posted a sentence and asked if it was correct. Someone replied: "It could use a comma."
He did not say if the sentence was grammatical or not. He said "It could use a comma."
Thus it remained unclear whether:
a) the comma was required by the grammar rules, but the answerer thought it impolite to say directly that the sentence was incorrect;
b) the comma was not required, but the answerer felt it would look better with a comma.

Another English-speaking writer, giving advice to a learner of French said that by the new rules, we are no longer REQUIRED to write "s'il vous plaît" with a circumflex.
Now, by the rules of logic, "not required" means obviously that we can write it either way. But knowing the writer is a native English speaker, I can't be sure. Maybe he meant what he said, maybe he meant we have to write it the new way but was embarrassed to say it directly and thought we'd get the hint. There's no way of knowing what he meant, and thus his advice was as good as useless. One has to check with another source.

You are not being helpful by speaking in vague hints. When a student asks if the spelling "demokracy" is right, it is very unhelpful to say "this is not the best spelling; I would suggest you spell it 'democracy'". The student needs to know "demokracy" is an incorrect spelling. You are not helping him by being unclear.

* * *

On a language learning forum, it dawned to me one day that whenever someone asked a question, people were answering the question, but no one ever pointed out to the asker when there was a grammatical error IN THE QUESTION ITSELF.

This means the learner gets the impression that he has formulated the question correctly, and he writes it wrong again the next time, and again he gets the impression that it's correct, and so on.

And some of the answerers had the nerve to call themselves language instructors or even teachers!!

* * *

I remember a grotesque situation from Germany that would be hilarious if it wasn't so sad.

It was a class at the university. The professor was absent and was replaced by an assistant, as is routine practice in such situations. This time, though, the assistant was not German. He made an occasional grammatical error, and there was an embarrassed deadly silence in the auditorium. Usually, when a German professor misspells a word, the students readily correct him, and he says thank you and means it, because he doesn't want a misspelling or an incorrect symbol on the blackboard. This time, however, I watched with a mixture of amusement and disbelief how no one dared correct a non-native speaker, probably out of fear of coming across as a Neo-Nazi.

And then came the bombshell – when the assistant misspelled an English word, a girl corrected him immediately!!!!

* * *

When I lived in Germany, I noticed one irritating habit of the Germans – when you can't remember the right word, they just wait with infinite patience until you recall it, even though it's obvious from the context which word you are looking for and they could easily say it on your behalf. Evidently they have been taught that it's impolite to do it.

It's very awkward when you can't recall that one last word in the sentence you are saying. It's immensely irritating when the native speaker who could easily tell you that word just waits until you manage to say it yourself – maybe right, maybe wrong. It's even more embarrassing when this happens in front of a roomful or people. Had they ever been in such a situation, they would never do it to another person.

I can't imagine what brought communication teachers to the crazy idea that ending other people's sentences on their behalf is somehow impolite. The truth is, sentence-completing is an amazing rapport-builder, because it proves that the two of you are thinking along similar lines, as well as that you are carefully listening to the other person, in other words it matters to you what he is saying. That said, when we talk about sentence-completing in general, there is some room for discussion. However, when you are talking to a person who speaks your native language poorly, such "politeness" is disastrous.

When you see a foreigner desperately looking for the right word in your native language, then for heaven's sake help him find it. Don't be a disattached bastard. Be helpful.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eri ja erinev

 

Mõned eestlased, kes on palju vene keelt lugenud-kuulanud, ei oska teha vahet sõnadel «eri» ja «erinev», sest vene keeles on need üks ja sama sõna. Olen kohanud lausa toimetajaid, kellel paistab olevat käe sees refleks sõna «eri» nähes sellele alati tähed «nev» juurde kirjutada. See on kantseliitlik peenutsemine, mis paljastab toimetaja keelelise ebakompetentsuse. «Eri» ja «erinev» ei ole sugugi üks ja sama. Kummalgi sõnal on eesti keeles oma kasulik funktsioon.

«Eri asjad» tähendab «mitte üks ja sama asi».
«Erinevad asjad» tähendab «mitte ühesugused asjad».

Sarnased kaksikud on kaks eri inimest, aga nad ei ole kaks erinevat inimest.

Kui sa näed mu laual iseäraliku embleemiga tassi ja märgid imestusega, et nägid pool tundi tagasi seda tassi ühe teise inimese laual teises linna otsas, siis selgitan ma sulle: «Ei, need on kaks eri tassi.» Need ei ole aga kaks erinevat tassi, vaid vastupidi – kaks ühesugust tassi.

Kui ühest teosest on tehtud mitu eri kordustrükki, siis ei ole kuigi tõenäoline, et need üksteisest erinevad (rohkem kui mõne detaili, äraparandatud trükivea vms. poolest). Mõnikord võivad eri kordustrükid siiski ka erinevad olla, kui eri väljaandjad on lisanud näiteks kommentaare või, ütleme, autor ise on teose uusväljaande jaoks ümber töötanud.

Enamasti on võimalik kasutada nii üht kui teist sõna. Saksamaa ja Austria on kaks eri riiki ning nad on ka kaks erinevat riiki. Vahe on nüansis.

«Kaks eri riiki» ütleme siis, kui tahame rõhutada, et nad ei ole üks ja sama riik.
«Somaalimaa ei ole osa Somaaliast. Somaalia ja Somaalimaa on kaks eri riiki.»
Me ei ütle mitte midagi selle kohta, kui sarnased või erinevad Somaalia ja Somaalimaa on, vaid ainult seda, et meie arvates ei ole korrektne pidada neid üheks ja samaks riigiks.

«Kaks erinevat riiki» ütleme siis, kui tahame rõhutada, et nad ei ole ühesugused.
«Paljude inimeste meelest ei ole Salvadori ja Honduurase vahel mingit vahet. Selline suhtumine ei ole õige. Need on kaks erinevat riiki.»
Siin peame me silmas, et paljud inimesed teavad küll, et Salvador ja Honduuras on formaalselt eri riigid (s.t. mitte üks ja sama riik), kuid arvavad, et nad on sama hästi kui üks ja sama, s.t. nende vahel ei ole sisuliselt mingit erinevust. Tegelikult on aga Salvadori ja Honduurase vahel suured erinevused. Nad ei ole mitte ainult kaks eri riiki, vaid ka kaks täiesti erinevat riiki.

Kui te satute toimetaja otsa, kes arvab, et väljend «kaks eri riiki/asutust/inimest/asja vms.» ei ole piisavalt soliidne, et seda kirjas kasutada, siis juhtige tema tähelepanu sellele, et ta on vene keele mõju all.

 

 

 

 

 

The English-speaking world: tirelessly conquering new peaks of knowledge

  

By the end of the 20th century, the English-speaking peoples were beginning to grasp the concept of measurement units that are multiples of 10, 100 and 1000 rather than 9 or 21.

By the end of the 21st century, they'll have every chance to learn that "100 kilometres" is shortened 100 km/h, not 100 KPH and "5 metres" is written 5 m, not 5 Mts.

By the end of the 22nd century, they will hopefully learn that when you transcribe languages in which the distinction between long and short vowels is important (such as Thai), it might make sense to mark a short sound with one letter and a long sound with two letters.

 

 

 

 

Mis on kõige ohtlikum mürk?

 

Küllap olete märganud, et inglise keeles nimetatakse kilokalorit tavaliselt «kaloriks» – näiteks inimese ööpäevane energiavajadus olevat 2000 kalori ringis.

See tuleb sellest, et tüüpilise ingliskeellase mõistus lihtsalt ei võta seda, et kalor on kilokalorist tuhat korda väiksem. Tema on harjunud, et 12 tolli on jalg, 3 jalga on jard jne. Sõnade kilocalorie ja calorie erinevus on tema jaoks sama, mis sõnade telephone ja phone erinevus, s.t. mitte mingisugune.

Samal põhjusel on inimese majandustegevuse tagajärjel tekkiva kohutava planeetihävitava aine nimi lühenenud carbon dioxide'ist carbon'iks, sest sõna dioxide on keskmise ingliskeellase jaoks kokkuloetamatu ja üleüldse miks peab sel asjal nii pikk nimi olema, kui võib öelda lihtsalt carbon?

Kuna meie ajakirjanikud kummardavad pimesi kõike ingliskeelset, siis on sellised nõdrameelsed sõnad nagu «süsinikuneutraalne», «süsinikujalajälg» jne. tunginud ka juba eestikeelsetesse kirjutistesse.

Kui praegune süsinikuhüsteeria samamoodi edasi läheb, siis võib olla kindel, et paarikümne aasta pärast ei oska keskmine inimene tänaval enam vastata küsimusele, mis süsinikul ja süsinikdioksiidil vahet on. Lapsed aga kasvavad üles veendumusega, et süsinik on kõige kohutavam mürk, mida maailmas iial nähtud on, sest ta ei tapa lihtsalt inimesi nagu mingi tühipaljas kaaliumtsüaniid, vaid terveid planeete.

Ainuke lootusesäde selles hulluses on see, et kliimausklikud saavad teada, et süsinikku sisaldavad ka nende enda kehad. Loodetavasti tekitab see neis samasuguse enesejälestuse nagu hüdrofoobidel Krulli Kuningriigis koos sellest tulenevate järeldustega.