Kas te olete kunagi näinud Norra rahvuspüha pidustusi? Isegi Saksamaal Kieli linnas oskas käputäis norra üliõpilasi linnatänavad rõõmu ja lustiga täita. Ühes teises linnas ühel teisel aastal avaldas Norra rahvuspüha sügavat muljet ühele soome ajakirjanikule, kes kirjutas: «Soomlane austab isamaad, klomp kurgus ja pisar silmas, norralane aga lauldes ja hõisates.» Eestlasedki on selle koha pealt nagu soomlased. Rahvuslippu tohib heisata ainult seadusega kindlaksmääratud korras eriti tähtsate sündmuste puhul, sest lipp on nii tähtis ja tõsine asi. Hümni kuulamise järel tuleb hoiduda mistahes rõõmuavaldustest, sest hümn on nii tähtis ja tõsine asi. Suurem osa Eesti iseseisvuspäeva pidulike telekontsertide repertuaarist meenutab leinamuusikat, mida lasti raadiost Brežnevi surma järgsetel riikliku leina päevadel.
Igaüks, kes on laulupeol osalenud, teab, milline joovastav eufooria seal ajuti puhkeb. Iseäranis hümn tekitab Lauluväljakul erilise ülevuse, sest seda oskavad ka pealtvaatajad kaasa laulda. Kas te näete vaimusilmas seda pilti? Sa oled tuubil täis laval oma heade kaaslaste ja tundmatute laulusõprade keskel, su ees on mäenõlv täis eesti inimesi, kes üheskoos oma lauluga ülistavad meie kodumaad ja vabadust. Hümni lõppedes täidab rinda uhkus ja vaimustus, mida rahvas mäenõlval väljendab tormilise aplausiga. Enesestmõistetavalt ühined sa selle entusiasmiorkaaniga hetkel, mil lauljad ja pealtvaatajad on muutunud üheks pereks, tunnevad ja mõtlevad ühte ja sedasama. Vaevalt jõuavad aga käed paar plaksu teha, kui kuskilt selja tagant kostab hukkamõistust nõretav hääl «Hümni peale ei plaksutata.» Ja kogu rõõm on läinud. Isamaa on nii tõsine asi, et teda tohib austada ainult, nutt kurgus. Ei mingit rõõmustamist!
Mina ütlen: aitab sellest kuradi kalvinismist! Aitab nõmedate, mõttetute, vastikute traditsioonide järgmisest! Seebakad, kellele ei meeldi, et eesti inimene eesti laulupeol Eesti hümni peale plaksutab, ärge tulge laulupeole. Istuge surnuaial, vaadake seal teistele omasugustele värdjatele surmailmel otsa ja valage koos pisaraid. Eesti rahva suurimal peol teiste inimeste vaimustust täis roojata on sõnulkirjeldamatu sigadus. Need, kes seda teevad, ei ole minu silmis rahvuskaaslased, vaid rämps.
No comments:
Post a Comment