Why I'm against the Irish language revival?

 

 

Irish is by far the most beautiful language in the world. (More precisely, Irish and Scottish Gaelic, which are phonetically almost the same, are by far the most beautiful languages in the world, but I prefer Irish. Well, you get the point.) Listening to some sentences from the cassette tapes that come with the Gael-Linn Irish course which I have brings me to real ecstasy, a bliss bordering on orgasm. I'm not exaggerating here. It really does.

That's why my heart bleeds more than words can say from the knowledge that the Irish language as a medium of communication is essentially dead, with the number of native speakers under 100 thousand and the number of monolinguals near-zero. Which means that it's pointless to learn Irish, because the chances of meeting someone who speaks Irish but doesn't speak English are nonexistent.

Awareness of the fact that the English have destroyed such a divinely delightful language fills me with enormous grief and anger.

(Yes, I know, some people claim that Irish is not a dying language, because there are millions of people who have some knowledge of it. That argument is flawed. If you force all children to study Irish, then in a few decades you are bound to end up with a huge number of grown-ups who have "at least some degree" of Irish. What matters is that no one actually needs Irish, not even in Ireland, because one can just as easily get everything done in English.)

Why am I unable to rejoice Ireland's policy of making Irish an official language and a compulsory school subject?

That is because the overwhelming majority of Irish speakers today are native English speakers, and extremely few native English speakers are able to pronounce Irish correctly. (And if you are going to ask sneeringly if I, a native Estonian speaker, can do it better, then yes, absolutely, I can.) I doubt even one native English speaker out of 10 has a chance of mastering the contrast between "leabhar" and "leabhair" during his lifetime. The ghastly English accent has even made its way to language courses, which means that enthusiasts all over the world buy those audio courses and believe that's how Irish is actually supposed to sound. That's outrageous sacrilege.

As far as I am concerned, the real Irish language compared to the Irish language the way it's currently spoken by the L2 speakers in Ireland is like a delightful Oriental pavilion compared to a stinking latrine.

The extent of the Irish language's putrefaction is further illustrated by one weird fact – the Irish singers' Irish tends to be much worse than the Scottish singer's Gaelic. At the time of writing this, there is almost 60 thousand people (57,375 in Scotland and 2,170 in Canada) who claim to be able to speak Scottish Gaelic. The number of native speakers is unknown. The number of monolinguals was 477 in 1971, so it's pretty safe to say it's 0 today. By comparison, the number of native Irish speakers is estimated at 78,000 in Ireland plus nearly 20,000 in the USA and 2,000 in Australia. With the number of native Irish speakers far exceeding the number of native Gaelic speakers, it's astonishing that I haven't been able to find a single singer who sings in proper Irish. Gaelic has Donnie Munro who is obviously a native speaker and Karen Matheson who has a pretty decent pronunciation, although a far cry from Donnie Munro's. Yet, I have been reaching high and low and haven't been able to find an Irish singer whose pronunciation would be even close to Karen Matheson's. To name just one example out of many, Andrea Corr is a lovely woman who has an adorable voice, and "Buachaill Ón Éirne" is a beautiful, heartwarming song, but it doesn't change the sad fact that she just hasn't got a chance of pronouncing Irish right. Her English voice apparatus doesn't have it in it.

So, stressing one more time how much I love the Irish language and how my heart bleeds for the tragic destiny of the Irish people, I can't help feeling revolted when I hear Irish spoken with that dreadful English accent which seems to be the norm in Ireland today. That blasphemous abomination may have Irish vocabulary and grammar, but it has nothing in common with the magical, exquisite Irish language I adore.

 

 

 

 

 

 

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (23)

 

eelmine osa

 

<1-073-2>

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti vanapoolne muhe meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas nägu, mille omanikule mõni tütarlaps ulataks julgelt klaasi õlut, kui ta tema tagauksele ilmuks.

Inglise keeles ei ole siin mõistagi mingit probleemi – meessoost «tema» on he ja naissoost «tema» on she. Eestikeelsest tõlkest ei ole aga aru saada, kumb kumma uksele ilmus.

Kuna sellises kontekstis on eesti keelde arusaadavalt tõlkida väga raske ja mulle hakkas ka eelmine osalause natuke vastu, siis vaatasin originaali (lk. 74):

[---]; the Fate of the Discworld was currently a kindly man in late middle age, graying hair brushed neatly around features that a maiden would confidently proffer a glass of small beer to, should they appear at her back door.

Näeme, et tõlkija on ilmaaegu endale töö keeruliseks teinud. Originaalis ei ole üldsegi kaks eri soost «teda», vaid «tema» ja «nemad». Seega võiks justkui tõlkida nii:

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti vanapoolne muhe meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas näojooni, mille omanikule mõni tütarlaps julgelt klaasi õlut ulataks, kui need tema tagauksele ilmuksid.

(Mõistagi võib mitmuse 3. pööre ka «ilmuks» olla, aga mulle tundub nii pisut mugavamini loetav. Maitseasi.)

Siiski häirib mind see näojoonte omanik ja see, et ilmuvad «nemad», aga õlut pakutakse ühele. Teiseks: kas näojooni omatakse või kantakse?? Kolmandaks: originaalis ei ole, nagu näeme, mingit omanikku, vaid ainult näojooned. Kas me tohime ka eesti keeles öelda, et klaas õlut ulatatakse näojoontele? Või teeks näjoontest ikkagi näo ja ulataks klaasi temale, eeldades, et lugeja saab ise aru, et näo küljes on ka inimene?

Või lausa nii?

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti vanapoolne muhe meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas näojooni, mida oma tagauksel nähes neiu kartmata klaasi õlut ulataks.

See tundub juba märksa parem.

Edasi: äkki paneks «ei kardaks klaasi õlut ulatada»? Ma mõtlen, raamatutõlkest jääb mulle mulje, nagu  õ l l e   p a k k u m i n e  oleks kuidagi julgust nõudev tegu, aga tegelikult on kirjanik tahtnud öelda, et neiu ei oleks seda  n ä g u  kartnud. (Muide, ma ei saa aru, miks maiden «tütarlaps» peaks olema. Mina küll last õlle ligi ei laseks.)

Ja originaali lugedes on ka raske hoiduda hämmeldunud küsimusest, mis asi on small beer? On see trükiviga ja tegelikult peaks olema a small glass of beer, või on small beer mingi eriline jook?

Online-sõnastik ütleb, et small beer on arhailine väljend, mis tähendab eriti lahjat (0,5–2,8%) õlut. Leian, et eestikeelses tõlkes ei ole mõtet nii spetsiifiliseks minna, sest point ei ole siin mitte selles, kas õlu on kange või lahja, vaid selles, et nägu oli selline, et neiu ei kardaks selle kandjale jooki pakkuda. Teisisõnu tegi tõlkija õigesti, tõlkides selle lihtsalt «õlleks».

Edasi: kirjakeele seletussõnaraamat ütleb, et sõna «vanapoolne» on tõepoolest olemas (mina teadsin seni ainult sõna «vanemapoolne»), aga minule hakkab see vastu, eriti late middle age tõlkevastena.

Samuti häirib mind «tagauks». Jah, originaalis on back door, aga Eestis ei ole sellist kommet, et kõrgemad isikud käivad ees- ja madalamad tagauksest, seega leian, et see on sama ebaoluline (ja lugejat segadusse ajada võiv) nüanss nagu õlle kangus.

Kokkuvõttes on see lause üks paras pähkel ja teda saab tõlkida päris mitmel viisil. Pakuksin siin välja sellise tõlke, mis minu meelest annab kirjaniku mõtte kõige selgemini edasi:

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti muhe keskealine meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas nägu, mida oma uksel nähes ei pelgaks neiu klaasikest karastusjooki pakkuda.

 

<1-073-3>

See oli nägu, mille omanikku lahke nooruk rõõmsasti üle ülekäigutrepi aitaks.

Esiteks tekitab osastav kääne siin juba kahtluse tõlkija eestluses.  Ü l e  aitamine eeldab seda, et aidatakse lõpuni teisele poole, s.t. nooruk aitaks üle takistuse ikka näo omaniku.

Teiseks: ülekäigutrepp on ju ohutu ka ilma aitamata, välja arvatud kui aidataval on trepi jaoks liiga nõdrad jalad; aga sel juhul tekib lugejal küsimus, et miks lahke nooruk vanemapoolse mehe just nimelt üle ülekäigutrepi aitaks. Kas tavalisest trepist üles ei aitaks?

Kuidas on originaalis (lk. 74)?

It was a face a kindly youth would gladly help over a stile.

Stile on selline eriskummaline treppi või treppredelit meenutav astmestik, mis võimaldab inimesel pääseda teisele pole tara, ilma et oleks vaja üle ronida. Ma pole kunagi elus sellist näinud mujal kui pildil. Tõlgitava lause idee on selles, et lahke nooruk aitaks inimese üle trepja takistuse. On see nüüd täpselt stile või midagi muud, on ebaoluline nüanss.

See oli nägu, mille omaniku lahke nooruk rõõmsasti trepist üles aitaks.

Kolmandaks: «rõõmsasti» ei kõla lausa nii võõrastavalt nagu «rõõmustusega», aga miks mitte kasutada tavalist eesti sõna «rõõmsalt»? («Rõõmuga» jätab selles kontekstis äkki mulje nagu trepp oleks rõõmuga? Või ei jäta??)

See oli nägu, mille omaniku lahke nooruk rõõmsalt trepist üles aitaks.

 

<1-073-4>

Ükski jumalus ei saa moondada oma silmade ilmet ja olemust.

Tõlkijal lonkab natuke loogika. See, et jumalus ei saa muuta ilmet ja olemust, tähendab seda, et ta ei saa muuta mõlemat korraga, kuid võib-olla saab muuta emba-kumba. Kui me tahame öelda, et ta ei saa muuta ei ühte ega teist, peame kirjutama

Ükski jumalus ei saa moondada oma silmade ilmet ega olemust.

Mul tekkis ka hetkeks küsimus, kas «moondada» asemel ei peaks olema «muuta», aga kuna originaalis (lk. 74) on üldsegi disguise, siis on raamatutõlge tegelikult hea.

 

<1-073-5>

Kettamaailma Saatuse kaks silma olid niisugused: põgusale pilgule tundusid need lihtsalt tumedad, aga [---].

Minu meelest ütleb enam-vähem iga eestlane sellises lauses «nad». (Kui ta muidugi inglise keelest tõlkida ei püüa.)

Kettamaailma Saatuse kaks silma olid niisugused: põgusale pilgule tundusid nad lihtsalt tumedad, aga [---].

 

<1-074-1>

[---], et need on vaid augud, millest avaneb nii kauge ja põhjatu pimedus, et vaataja tunneks, kuidas teda kistakse [---].

Rumal viga kõneviisiga. Mind ei huvita, kas inglise keeles on seal would või ei ole. Eesti keeles ei ole mingit põhjust kõneviisi muuta.

[---], et need on vaid augud, millest avaneb nii kauge ja põhjatu pimedus, et vaataja tunneb, kuidas teda kistakse [---].

 

<1-074-2>

Saatus kergitas kulmu.

«Ja ilma pettuseta, Emand,» ütles ta.

«Aga kes suudaks petta Saatust?» küsis Emand.

Jumal kehitas õlgu. «Mitte keegi. Aga ikkagi üritavad seda kõik.»

«Aga mulle jälle tundus, et te aitasite mind pisut teiste vastu?»

«Aga muidugi. Et lõppmäng tuleks magusam, Emand. Ja nüüd...»

Aga, aga, aga, aga... Kuidas see tõlkijal kõrva riivama ei hakanud?

Uudishimust vaatasin, kuidas on originaalis (lk. 74).

Fate raised an eyebrow.

"And no cheating, Lady," he said.

"But who could cheat Fate?" she asked. He shrugged.

"No one. Yet everyone tries."

"And yet, again, I believe I felt you giving me a little assistance against the others?"

"But of course. So that the endgame could be the sweeter, Lady. And now..."

Kuna kõnelejate vahel käib mäng, siis on cheating tegelikult sohk, aga kuna järgmises lauses on sama tüvega tegusõna, siis on vast «pettus» siin isegi kohane.

Leian, et tõlkija tegi õigesti, et tõi Saatuse õlakehitamise Emanda repliigi järelt järgmisse ritta, tema enda repliigi ette. Samuti taipas ta siin kiiduväärt kombel, et he ei või lihtsalt «tema» tõlkida.

Küll aga on siin selline nüanss, et the sweeter tähendab «seda magusam». Seda nüanssi on selles konkreetses lauses raske eesti keeli edasi anda, mistõttu ka minul on kiusatus ta ära jätta. Aga on see õige või teeme autori tekstile liiga? Kõvasti kõheldes nõustuksin siin tõlkijaga.

Jätaksin Emanda teise repliigi lõpust küsimärgi ära, sest see tundub olevat eelkõige uptalk'i küsimärk. Lause on tegelikult ju jutustav. Siiski ei pea ma küsimärki siin veaks. Lihtsalt kõhutunne ütleb, et mina teda sinna pigem ei paneks.

Saatus kergitas kulmu.

«Ja ilma pettuseta, Emand,» ütles ta.

«Aga kes suudaks petta Saatust?» küsis Emand.

Jumal kehitas õlgu. «Mitte keegi, kuid ometi üritavad seda kõik.»

«Samas tundus mulle, et te aitasite mind pisut teiste vastu.»

«Muidugi. Et lõppmäng tuleks magusam, Emand. Ja nüüd...»

Kas tõlkida «ometi» või «ikkagi», on täiesti maitseasi.

«Samas» on tänapäeva eesti keeles muutunud parasiitsõnaks, mida kasutatakse ülemäära, kuid konkreetselt siin leian, et ta on kohane. Sama hästi sobiks «siiski» või lausa «Minule aga tundus...», kuigi viimasel juhul on «agasid» jälle natuke liiga tihedalt. Või äkki prooviks hoopis nii?

Saatus kergitas kulmu.

«Ja ilma pettuseta, Emand,» ütles ta.

«Aga kes suudaks petta Saatust?» küsis Emand.

Jumal kehitas õlgu. «Mitte keegi, kuid ometi üritavad seda kõik.»

«Minule aga tundus, et te aitasite mind pisut teiste vastu.»

«Muidugi. Seda magusam tuleb ju nüüd lõppmäng, Emand. Ja nüüd...»

Või «Et teha lõppmäng veelgi magusamaks».

Ühesõnaga, võimalusi on palju, aga see, millele ma tähelepanu juhtida tahtsin, on see kohutav tiheagatamine.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (22)

 

eelmine osa

 

<1-060-1>

Üheskoos pöörasid nad oma lahinguratsusid ja kappasid igipõlise Ankhi ja ausate loitsude poole.

Esimene «ja» peab iseenesestmõistetavalt olema «ning», sest samas lauses on veel üks «ja».

Teiseks on esimese osalause osastav kääne kuidagi veider. See jätab mulje, nagu tegevus oleks pooleli – pöörasid ja pöörasid, aga pööratud veel ei saanud.

Kolmandaks on sõna «lahinguratsud» veider. Originaalis (lk 63) on steeds, mille sõnaraamatuvaste on tõesti «hobu, ratsu, eriti lahinguratsu». Siin pole aga kuskil mingit lahingut.

Üheskoos pöörasid nad oma ratsud ringi ning kappasid igipõlise Ankhi ja ausate loitsude poole.

Või pöörasid ümber.

<1-063-1>

Kuigi Ketta päike kujutab endast vaid tiirlevat kuukest ja selle protuberantsid pole kuigi palju suuremad kroketimängu traatväravaist, [---].

«Selle» ei ole küll eksitav, sest päike ja kuuke on selles lauses üks ja sama, kuid ikkagi riivab see sõna kõrva. Loomulik eesti keel oleks:

Kuigi Ketta päike kujutab endast vaid tiirlevat kuukest ja tema protuberantsid pole kuigi palju suuremad kroketimängu traatväravaist, [---].

I-mitmusega eputamine on mulle isiklikult vastukarva, sellepärast kirjutaksin traatväravatest, aga tühja kah.

 

<1-064-1>

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et need paigad, kus pidanuksid olema silmaaugud, on tal sileda nahaga kaetud.

Kas ta oli paigatud või?

Sõna «need» ei ole iseenesest vale, lihtsalt mõttetu sõnaliiasus.

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et kohad, kus pidanuksid olema silmaaugud, on tal sileda nahaga kaetud.

 

<1-064-2>

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et [kohad], kus pidanuksid olema silmaaugud, on tal sileda nahaga kaetud.

Ajavormid on lootusetult sassis. Õige on kas «oli saanud ... olid», «on saanud ... on» või «sai ... on». Kuna eelmiste ja järgmiste lausete jutustav tekst on järjekindlalt minevikus, siis eelistaksin siin esimest varianti:

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et kohad, kus pidanuksid olema silmaaugud, olid tal sileda nahaga kaetud.

 

<1-067-1>

Ankh-Morporki–Chirmi maantee on mägine, valge ja looklev, see kolmekümne kolmikmiili pikkune auklik ja kivine teelõik tõuseb spiraalina mäekülgi mööda üles, laskub tsitruspuid tulvil rohelistesse orgudesse, kulgeb köitest punutud sildu mööda üle liaanidega mähkunud kuristike ja on üldiselt rohkem maaliline kui kasulik.

Sõnaga «looklev» lõpeb ilmselgelt üks lause ja sõnaga «see» algab järgmine.

Ankh-Morporki–Chirmi maantee on mägine, valge ja looklev. See kolmekümne kolmikmiili pikkune auklik ja kivine teelõik tõuseb spiraalina mäekülgi mööda üles, laskub tsitruspuid tulvil rohelistesse orgudesse, kulgeb köitest punutud sildu mööda üle liaanidega mähkunud kuristike ning on üldiselt rohkem maaliline kui kasulik.

Kolmikmiili jätaksin isegi kilomeetriteks teisendamata, sest see ongi autori väljamõeldud veider ühik, mida pärismaailmas ei kasutata.

 

<1-070-1>

Tema Pagas oli kadunud ja see valmistas meelehärmi. Pealegi hakkas vihma sadama. Ta niheles märjal kivil ebamugavalt ja püüdis leida oma olukorras midagi head.

Natuke häirib see «ta».

Tema Pagas oli kadunud ja see valmistas meelehärmi. Pealegi hakkas vihma sadama. Kakslill niheles märjal kivil ebamugavalt ja püüdis leida oma olukorras midagi head.

 

<1-071-1>

Umbes kolme miili kaugusel rippus läbikukkunud võlur käsipidi kõrge pöögipuu oksa küljes.

Naeruväärne viga. Pöögipuit ja pöögisalu on küll, aga pöök ehk pöökpuu ei ole «pöögipuu».

Umbes viie kilomeetri kaugusel rippus läbikukkunud võlur käsipidi kõrge pöökpuu oksa küljes.

 

<1-072-1>

Oks, mis oli juba isegi paindes, siiski ei murdunud. See tõi lihtsalt kuuldavale märja vaikse heli ja väändus.

«See» kõlab siin ebaloomulikult ja see sõnadejärjekord häirib mind pisut.

Oks, mis oli juba isegi paindes, siiski ei murdunud. Ta tõi lihtsalt kuuldavale vaikse märja heli ja väändus.

 

<1-073-1>

Muidugi on jumalate eesõigus määrata oma väliskuju, [---].

Eesõigus tähendab eesti keeles seda, et enne saan mingit asja teha mina, siis sina. Näiteks kui üks auto läheneb ristmikule mööda peateed ja teine mööda kõrvalteed, siis on esimesel autol eesõigus ristmiku ületamiseks. Eesõigus ei tähenda, et teine auto ei või üldse ristmikku ületada, vaid et ta võib seda teha alles siis kui esimene auto on ristmiku ületanud.

See, kui mina võin mingit asja teha ja teised ei või, on iseenesestmõistetavalt privileeg. Kui aadlik tohib mõõka kanda ja talupoeg ei tohi, siis ei ole see eesõigus, vaid privileeg, sest talupojad ei pea mitte leppima nende mõõkadega, mis aadlikest üle jäävad, vaid nad ei tohi üldse mõõku kanda.

Antud lauses ei pea kirjanik silmas, et kui me tahame oma väliskuju muuta, siis peame ootama, kuni jumalad on sellega lõpule jõudnud, ja alles siis võime seda teha meie. Kirjanik tahab öelda, et jumalad saavad oma väliskuju muuta ja lihtsurelikud ei saa.

Arvan, et ei ole mõtet laskuda arutellu, millises seoses on omavahel sõnad «privileeg», «ainuõigus» ja «monopol», sest «privileeg» on ilmselgelt sõna, mis vaadeldavasse konteksti ideaalselt sobib.

Muidugi on jumalate privileeg määrata oma väliskuju, [---].

järgmine osa

Järelvalve, mitte järelevalve!

 

Oli kord üks filoloog, kelle nimetähed olid K.A. Paljude filoloogide kombel tundis ta sageli nördimust sellest, et inimesed tema ümber rääkisid grammatikareegleid rikkudes. Aastatega kogunes temasse üha enam kibestumust, et inimesed tema õpetusi kuulda ei tahtnud võtta. Frustratsioon tegi ta, nagu kahjuks paljud filoloogid, üha tähtenärivamaks ja resoluutsemaks.

Te olete kibestunud filoloogidega kindlasti kokku puutunud. See on selline inimtüüp, kes on võimeline kirjutama õelusest nõretava artikli, mille ainsaks sisuks on see, et ta nägi kuskil sõna «kotlett» kahe T-ga.

K.A-l vedas rohkem kui enamikel kibestunud filoloogidel – ta sai Justiitsministeeriumi õigusterminoloogiatalituse juhatajaks. Nüüd oli tal vähemasti õiguskeele valdkonnas konkurentsita mängumaa. Ta sai takistamatult oma kiikse läbi suruda, sest juristid ei osanud talle vastu vaielda ja teistelt filoloogidelt ei pidanud juristid vajalikult küsida – oli neil ju K.A. näol juba olemas asjatundja, kes paistis keelevõõra inimese jaoks piisavalt kompetentsena ning kes ka enesekindlusevähesuse üle sugugi kurta ei saanud.

Ühel ilusal päeval tuli K.A-le pähe, et järelvalve peaks õieti olema järelevalve, sest me ei valva ju kellegi järel, vaid järele.

Kahjuks ei vaielnud keegi K.A-le talle õigel ajal vastu ja uutes õigusaktides hakatigi kirjutama järelevalve. Praeguseks on see barbarism juriidilises keelekasutuses juba valdav.

Kui natuke asja üle järele mõelda, pole raske aru saada, et see on äärmine rumalus. Kui me ütleme järelevalve, siis peaksime ütlema ka õiguseloome, seaduseandja, rahanduseministeerium, liikluse-eeskiri (on ju tollieeskirjad, mitte tolleeskirjad!!).

Igaüks, kes tahab ennast eesti keele asjatundjaks nimetada, peaks teadma, et taolistes liitsõnades e olemasolu või puudumine ei allu loogikareeglitele, vaid on aegade jooksul välja kujunenud selle järgi, kuidas rääkijatele mugav tundub, või üldse juhuslikult. See on sama, nagu sõnades keisririik ja vürstiriik on esimene osasõna omastavas käändes, sõnades kuningriik ja krahvkond aga mitte. Miks? Samal põhjusel, miks iga eestlane peale K.A. poolt ajuloputatud juristide ja keeletoimetajate räägib järelvalve, mitte järelevalve – aastakümnete jooksul on eesti rahvas leidnud, et nii on suupärane.

Me ütleme kuningriik, mitte kuningariik, aga kuningaloss, mitte kuningloss, ja selles ei ole midagi halba. See on normaalne. Meie keel on lihtsalt selline. Me ütleme keskkonnakaitse, kuid looduskaitse. Kus on loogika, võib küsida K.A. Mina vastan, et nendes konkreetsetes keelendites ei ole loogikat ega peagi olema. Lihtsalt eesti rahvale tundub suupärane öelda looduskaitse, mitte loodusekaitse. Mõttetu on küsida, miks me räägime suursugune, aga suurepärane, ja väga rumal oleks nõuda esimese muutmist suuresuguseks, et oleks loogiline. Inimkeel ei ole kunagi 100% loogiline – kui tahes suurt meelehärmi see mõnele ka ei põhjustaks.

Eesti keel kuulub eesti rahvale, mitte käputäiele filoloogidele. Keelenormid peavad järgima mitte mõne mõjuvõimsa põikpea kinnisideid, vaid seda, kuidas valdavale osale eestlastest õige tundub,.

Kui me järgiksime K.A. eksiloogikat, siis peaks välispoliitika olema välinepoliitika, kaaskond peaks olema kaasaskond, ratastool peaks olema ratastegatool, tikutoos peaks olema tikkudetoos. Jne.

Palun lõpetame selle totruse nüüd ära ja hakkame sõna järelvalve jälle õigesti kirjutama.