Kui tahate mari keelt õppida

Marilanna Natalja Venina (Наталья Венина) õpetab Skype'i teel mari keelt. Ma ei tea, kui palju ta õppetunni eest küsib, aga võin kinnitada, et ta on kena inimene ja oskab keeleasju hästi selgitada.

Minu meelest on hästi lahe märgata aeg-ajalt mari keeles sõnu, mis on äratuntavalt eesti või soome sõnade moodi, ning mulle paistab, et käänamine ja pööramine on mari keeles märksa regulaarsem kui eesti keeles (s.t. grammatikat on kergem meelde jätta). Maridel on ka huvitav kultuur, päris palju praktiseeritakse vana mari religiooni. (Marisid on nimetatud «Euroopa viimasteks paganateks».) Seepärast arvan, et pole paha mõte alustada idapoolsemate sugulaskeeltega tutvumist just (niidu)mari keelest.

Siin on Natalja Venina kontaktandmed:
Vkontakte
Instagram
Facebook
meil: natalyavenina@gmail.com
Whatsapp, Telegram: +7(909)123-58-54

Разные значения слова «ära»

Эстонское слово «ära» используется в 3 значениях.

1. Глагол запрета

ära (tee) – не (делай)

ärge (tehke) – не (делайте)

ärgu (tehku) – пусть не (делает/делают)

ärgem (tehkem) – давайте не (делаем) [литературный язык]

ärme (tee) – давайте не (делаем) [повседневная речь]

Istu! – Садись! / Сиди!

Ära istu! – Не садись! / Не сиди!

Istuge! – Садитесь! / Сидите!

Ärge istuge! – Не садитесь! / Не сидите!

Tule siia! – Иди сюда!

Ära tule siia! – Не иди сюда!

Tulge siia! – Идите сюда!

Ärge tulge siia! – Не идите сюда!

2. Слово, выражающее уход с какого-либо места

minema – идти

mina lähen – я иду

ära minema – уйти

mina lähen ära – я уйду

Mine ära! – Уйди!

Ära mine ära! – Не уходи!

Minge ära! – Уйдите!

Ärge minge ära! – Не уходите!

Ta käis siin sel ajal, kui sa ära olid. – Он был здесь (ходил сюда) в то время, когда тебя не было (ты был не здесь, ты не присутствовал).

äraolija [имя сущ.] = eemalviibija – неприсутствующий (тот, кого часто можно встречать здесь, но кто сейчас отсутствует)

3. Частица двойного глагола, выражающее совершение действия

tegema – делать

mina teen, sina teed, tema teeb итд.

ära tegema – сделать

mina teen ära, sina teed ära, tema teeb ära итд.

Ma pean seda täna tegema. – Я должен делать это сегодня.

Ma pean selle täna ära tegema. – Я должен сделать это сегодня.

Обращайте внимание, что чисто логически во втором предложении можно было бы упустить ära, так как форма selle (2 падеж; omastav) уже указывает на законченность действия. Другими словами, может возникать вопрос, почему бы не сказать просто:

Ma pean selle täna tegema.

В финском языке эта конструкция как раз так и работает (minun pitää syöda tätä keittoa – я должен есть этот суп [неопределённое количества супа]; minun pitää syödä tämä keitto – я должен съесть этот суп [полностью]), но на эстонском языке нельзя здесь упускать ära.

Ma pean seda suppi sööma. – Я должен есть этот суп.

Ma pean selle supi ära sööma. – Я должен съесть этот суп.

Если вы скажете Ma pean selle supi sööma, то слушатель будет скорее всего спрашивать, что вы имеете в виду. Эстонец никогда так не говорит.

ütlema – сказать

ära ütlema – отказывать(ся)

Ta ütles ametikõrgendusest ära. = Ta keeldus ametikõrgendusest. – Он отказался от повышения.

Uhke tüdruk ütles kõikidele kosilastele ära. – Гордая девушка отказала всем женихам.

Обращайте внимание, что разницу между отказать и отказаться здесь указывает падеж. Kosilastele – кому? Значит, им отказали. Ametikõrgendusest – от чего? Он отказался от этого.

Jaanile öeldi ametikõrgendusest ära. – Яану отказали в повышении.

keelama – запрещать (обычно последует: что делать?)

ära keelama – запретить (обычно последует: что? в omastav)

Isa keelas mul õue minna. означает, что отец запретил мне выходить из дома в данный  момент.

Isa keelas mul õueminemise ära. означает, что отец вообще запретил мне выходить из дома – сейчас и в будущем.

Кстати, ära – не единственная частица в двойных глаголах, которая может указывать на законченность действия.

lugema – читать

läbi lugema – прочитать

(läbi – через, сквозь)

lööma – ударить

maha lööma = tapma – убить

(maha – на землю)

итд.

Дополнително для успевающих:

К (2).

Во втором значении частицу ära можно заменять на minema. Это будет не глагол minema, а часть двойного глагола, которая означает «прочь».

ära minema = minema minema

ma lähen ära = ma lähen minema

ta läks juba ära = ta läks juba minema – он уже ушёл

mine ära! = mine minema!

minge ära! = minge minema!

(Вторые варианты звучат более категорично, менее вежливо.)

К (3) a.

В разных выражениях с двойными глаголами нет строгой соответственности «с ära – законченное действие, без ära – незаконченное». Главный индикатор – падеж объекта, а ära мы часто упускаем по настроению, хотя действие законченное.

Особенно часто частица ära упускается в официальных документах.

Uus seadus keelab alkoholi tarvitamise avalikes kohtades. – Новый закон запрещает употребление алкоголя в публичных местах.

(= Uus seadus keelab avalikes kohtades alkoholi tarvitada. – Новый закон запрещает употреблять алкоголь в публичных местах.)

В разговорном языке можно и Uus seadus keelab alkoholi tarvitamise avalikes kohtades ära. или Uus seadus keelab ära alkoholi tarvitamise avalikes kohtades., но в серьёзном тексте это звучит как-то слишком простонародно.

Кстати, самое корректное с юридической точки зрения будет Uus seadus keelustab alkoholi tarvitamise avalikes kohtades. (keelustab = keelab ära)

К (3) б.

С другой стороны, застица ära особенно в разговорной речи часто прибавляется глаголу, когда она собственно не нужна, но мы хотим выражать нюанс «тогда это будет сделано, наше намерение будет осуществлено». Например:

1) Я был один в квартире своей новой девушки. Позвонили в дверь, я открыл, вошёл мужчина, который представился как полицейский такой и такой, и спросил, кто я. Я сказал своё имя и фамилию. Он спросил, есть ли у меня документ. Я сказал, что есть. Он сказал: «Esitage ära, [конца предложения не помню].»

Тут такой нюанс – если сказать «Esitage dokument.» (представьте документ), то это, хоть и грамматически правильно, будет звучать очень официально и, возможно чуть-чуть враждебно. А полицейский хотел как возможно быстрее и беспроблемнее установить мою личность. Поэтому он сказал, так, дружным голосом: ну давайте, показывайте свой документ (т.е. не то, что я сомневаюсь в Ваших словах, но на всякий случай взгляну на него). Понятно, что такой подход имеет хорошие шансы избежать лишних вопросов типа «а в чём дело, что вам от меня надо?» (Я потом узнал, что он искал бывшего моей девушки, на которого видимо поступила какая-та жалоба, но это сейчас не важно.)

2) Допустим, два человека прибыли в зал со стульями, мероприятие ещё не началось. Они думают, что делать. Один скажет: «Ah, istume maha ära.»

Глагол istuma в литературном языке может означать либо сидеть, либо садиться. Когда человек уже сидит, istuge означает «продолжайте сидеть» или «не надо вставать», а когда он стоит, то istuge означает «садитесь». (Очень вежливо будет võtke istet – присаживайтесь.)

Однако, на разговорном языке садись обычно будет istu maha. Это не значит, что надо садиться на землю (maha). Maha – частица двойного глагола maha istuma.

«Istume maha» – это обычное предложение давай сядем в повседневной речи. Но зачем в недавнем образце еще слово ära?

А это выражает нюанс «нам всё равно нечего делать, так что давай просто сядем» или даже «если куда-нибудь уйдём погулять, то возможно все места будут заняты, но если мы сейчас уже займём места, то этой заботы не будет».

Конечно, в такой ситуации и просто «Istume maha» будет звучать вполне естественно.

Эстонцы любят в разговорной речи такое на первый взгляд лишнее прибавление слова ära. Например, работают два строителя, чего-то ждут или что-то обсуждают, и один говорит: No ma panen selle ära paika. – Ну я поставлю это (тут) на место. Вполне можно просто сказать ma panen selle paika. Но если сказать ma panen selle ära paika, то это выражает нюанс «тогда хоть это (эта часть работы) будет сделано» или «хотя тут имеет место определённая неясность, что в каком порядке делать, я считаю, что хоть эту деталь можно уже поставить на место».

В итоге, ära – слово, которое вы в речи эстонцев можете часто слышать и тогда, когда оно строго по правилам грамматики не требуется.

 

Список моих статей на русском языке

 

Если Вы найдёте на этой странице ошибки по русскому языку или если у Вас есть идеи, как сформулировать что-то иначе, так чтобы это было понятнее для учащихся, напишите, пожалуйста, комментарий.

 
 
 
 

Kas Nõukogude Liidus ikka oli kõik nii odav?

Sageli võib kuulda mõtteavaldusi à la «eitamata, et NSV Liidus puudusid poliitilised vabadused, reisida ei lastud, välismaa kaupu polnud saada jne., tuleb siiski tunnistada, et esmatarbekaubad, eluase, energia jms. olid nii odavad, et keegi ei pidanud puudust kannatama». Aeg-ajalt satub mulle ette vene veebilehti, kus on näiteks pilt mingist kaubast ja selle juures tekst, et nõukogude ajal maksis see 12 kopikat ja praeguse aja Venemaal 89 rubla, või loobitakse kõlavaid lauseid à la «Ühe rubla eest võis nõukogude ajal osta rohkem kui praegu tuhande rubla eest.» Ka Eestis on üldlevinud arvamus, et kuigi meil oli puudus lihatoodetest, kuna need veeti Venemaale, saime me vastutasuks venelastelt kütust peaaegu tasuta.

Paraku on hinnavõrdlused sisutud, kui meil pole mõõdupuud, mille järgi otsustada, kui palju raha väärt oli. On ju selge, et ehkki endise NSV Liidu ja praeguse Vene Föderatsiooni raha kannab sama nime, ei saa neid kuidagimoodi võrdsustada. Kui üks ja sama kaup maksab USA-s 1 USA dollari ja Hongkongis 10 Hongkongi dollarit, siis ei saa me öelda, kummal maal ta odavam on, kui me ei tea nende kahe sama nime kandva rahaühiku vahetuskurssi. Kui üks ja sama kaup maksis Eestis 1930. aastal 1 Eesti krooni ja 2000. aastal 100 Eesti krooni, siis ei saa me öelda, kummal ajal ta odavam oli, kui me ei tea nende kahe sama nime kandva rahaühiku suhtelist väärtust. Samamoodi ei sisalda võrdlus «siis 12 kopikat, praegu 89 rubla» mingit mõttekat infot, kuni meil ei ole ettekujutust, milline oli NSV Liidu rubla ja Vene Föderatsiooni rubla suhteline väärtus. Oli ju nõukogude võimu algusaastail ka selline aeg, kui taksosõit maksis miljoneid rublasid. See ei tähenda, et taksojuhid oleksid pururikkad olnud.

Lisaks lihtsatele ja mõttetutele hinnavõrdlustele leidub ka veebilehti graafikutega, mis näitavad, kuidas elanikkonna keskmine ostujõud oli nõukogude aja lõpus hoopis kõrgem kui praeguse aja Venemaal. Ilma kasutatud metoodikasse ja algallikatesse süvenemata on aga raske otsustada, kui usaldusväärsed need väited on.

* * *

Kuidas saaksime jõuda selgusele, milline siis ikkagi oli materiaalne elatustase nõukogude ajal võrreldes praegusega? Teisisõnu, kuidas saada ettekujutus, mille ostmist tavainimene endale lubada võis?

Eks ikka keskmise palga järgi.

Alljärgnevalt selgitan, kuidas ma arvutasin reaalse rahakursi. Pärast seda esitan mitmesuguste kaupade hindu. Nende abil võib juba igaüks ise ette kujutada, kui kallis või odav tollal elu oli.

Mõistagi huvitab mind nõukogudeaegse ja praeguse Eesti, mitte Venemaa võrdlus.

Valisin üheks võrdlusaastaks 1985. See oli umbes kaks aastat enne poliitiliste muutuste algust ja mitu aastat enne hüperinflatsiooni, sobides seega minu arvates kõige paremini iseloomustama olusid stabiilsuse (et mitte öelda paigalseisu) aegses Nõukogude Liidus.

Teiseks võrdlusaastaks valisin 2019 ehk viimase täisaasta enne tänast. Selle kohta on olemas täielik statistika ja see on ka sobivasti enne koroonaviirusest tingitud eriolukorda.

* * *

Arvutuste selgitus

Keskmine kuupalk NSV Liidus 1985. aastal oli eri allikate andmeil 173.95, 190.10, 199.00 või 199.20 rbl. Kuna mul polnud mingit võimalust tuvastada, kui usaldusväärne üks või teine allikas on, siis võtsin nende aritmeetilise keskmise, mis on 190.56 rbl. (Minule tundub see väga korraliku palgana ja mul on raske uskuda, et see keskmine oli, aga kui statistika nii näitab, siis ma parem ei vaidle.) Tulumaksu kohta leidsin kahest eri allikast täpselt ühesuguse väga segase selgituse. Kui ma asjast õigesti aru saan, siis koosnes tulumaks fikseeritud ja suhtelisest osast. Fikseeritud tulumaks oli 100 rbl ületavalt palgalt 8.20 rbl. Sellele lisandus 13% palga osalt, mis ületas 100 rbl. Seega peaks 190.56 rbl. suuruse palga korral olema tulumaks kokku 19,97 rbl.

Keskmine netokuupalk 1985. aastal oli seega 170.59 rubla.

Aastal 2019 oli Eestis keskmine kuupalk 1407 EUR. Tulumaksuvaba miinimum sellelt sissetulekult on 385 EUR kuus, tulumaksumäär on 20% ja töötaja töökindlustusmakse määr 1,6%.

See teeb keskmiseks netokuupalgaks 2019. aastal 1180,09 EUR.

Keskmise netopalga järgi tuleb seega üks rubla aastal 1985 lugeda võrdseks 6.92 euroga aastal 2019.

Muide, kui Eesti kroon praegu veel kehtiks, siis oleks nõukogudeaegsete hindade ümberarvutamine eriti lihtne, sest 1 kopikas aastal 1985 oleks ligikaudu võrdne 1 Eesti krooniga aastal 2019.

* * *

Hinnainfoallikad:

1. Kodus olevate ja tuttavate juures nähtud nõukogudeaegsete asjade peale trükitud hinnad (mida ei ole küll enam palju säilinud);

2. Oma mälu;

3. NSV Liidu statistilised keskmised hinnad aastal 1985;

4. Venekeelse Delfi artikkel, mis on hea selle poolest, et seal on just nimelt Eesti hinnad ja sageli on hindadele lisatud aastaarvud;

5. Mitmelt venekeelselt saidilt leitav tundmatu autori ülipikk hinnaloetelu, mis on nii detailne, et põhineb ilmselt kellegi nõukogudeaegsetel märkmetel. Pean andmeid üldiselt usaldusväärseteks, sest palju hinnad kattuvad nendega, mida ise mäletan. Samas on ka selgesti näha, et Vene NFSV-s erinesid hinnad natuke Eesti NSV omadest. Samuti on mõned hinnad kahtlaselt kõrged ja paistavad pärinevat juba 1980-ndate lõpu inflatsiooniajast. Kommentaarides käib muide metsik vaidlus, kas pakk sigarette «Kosmos» maksis 40, 60 või 70 kop., kusjuures keegi ei lisa oma veendunud väidetele aastaarve. Nii võib vaidlema jäädagi;

6. Muud allikad, valdavalt Vene omad. Nendesse suhtusin suure skepsisega ja võtsin üle ainult sellised andmed, mille õigsuses ja õigeaegsuses võib enam-vähem kindlalt veendunud olla.

Üldiselt aktsepteerisin hindu aastatest 1983–87, paari kaubaliigi puhul ka 1970-ndate aastate teise poole omi, kui oli mõistlik alus arvata, et vastava kauba hind ka 1985. aastal sama oli.

* * *

Nüüd siirdugem kujutluses 35 aasta tagusesse Eestisse ja vaadakem, kui palju maksis üks või teine asi tänases rahas.

Et oleks mugavam lugeda, olen kõik hinnad ümardanud 2 tüvenumbrini, s.t. 46.92 EUR asemel kirjutan 47 EUR ja 2.38 EUR asemel 2.40 EUR.

Kui ei ole otse öeldud, et see või teine toode oli välismaine, siis on ikka jutt NSV Liidus valmistatud kaupadest.

Tavalisimad pulgajäätised maksid 69 ja 97 senti, kalleim oli vist 1.30 EUR. Märgatavat erinevust neil polnud, lihtsalt võtsid seda, mis parajasti müügil oli. Pruun jäätis oli sama hinnaga, aga seda müüdi üliharva.

Valge jäätis šokolaadiglasuuriga (umbes selline, nagu praegu on Vanilla Ninja) maksis 1.90 EUR. Odavaim glasuuriga jäätis oli vist 1.40 EUR, aga see kandis «koorejäätise» asemel nime «piimajäätis» ja oli tuntavalt lahjema maitsega.

Puuvilja- ja marjajäätis maksis ainult 62 või lausa 48 senti (ma täpselt ei mäleta), aga see oli ka paskade pask. Koolijäätis (kollase glasuuriga) maksis vist 76 senti.

Vahvitorbikus jäätist müüdi Tallinnas (ja võimalik, et kogu Eestis) ainult ühes kohas ja see oli kallis, arvan, et ligikaudu 3.50 EUR.

Kinopilet maksis 1.40–6.90 EUR, teatripilet vist 8.30–12.50 EUR ringis.

AGFA 2 x 46 min audiokassett, mida asjatundjad kuigi kvaliteetseks ei pidanud, maksis poes 62 EUR. Sama hinnaga olid kvaliteetsemad JVC ja Denoni kassetid, mida oli vähem saada. Tallinna Helikassetitehases valmistatud 2 x 30 min kassett, mida välismaa makile sisse panna ei soovitatudki, maksis 28 EUR.

Eri liiki 525-meetrised makilindid (sellise kummalegi poolele sai kiirema kiirusega salvestada ühe plaadi, aeglasema kiirusega kaks) maksid 53–73 euro ringis.

Kodumaise grammofoniplaadi tavaline hind oli 17 EUR. Odavamad olid plaadid rahvalaulude, lasteetenduste jms-ga. Välismaiste bändide plaadid maksid tavaliselt 24 EUR. Välismaal väljaantud grammofoniplaadid maksid plaaditurul 240–730 EUR ringis.

Ühe umbes 45-minutise plaadi kassetile salvestamise eest võtsid tavalised erategijad 17 EUR, vähesed 21 EUR, riiklikud helisalvestusbürood aga 22 EUR. Viimasteski oli saada lai valik välismaiseid plaate, sealhulgas ka selliseid, mis kuulujuttude andmeil olid riigivastaste laulutekstide pärast ära keelatud.

Mitmesuguste võrguallikate andmeil maksid:

magnetofonid 1000–3300 EUR

mingi grammofon 2400 EUR

mingid kõrvaklapid 170 EUR

mingi radioola 310 EUR

transistorraadiod (s.t. sellised, mida sai mugavalt pihku võtta) 24–55 EUR

suuremad (sangaga või paiksed) raadiod 180–910 EUR

mustvalged telerid 1400–3600 EUR

värvitelerid 3000–4800 EUR.

Erisugused fotoaparaadid olevat maksnud 100–2800 EUR, fotofilm 36 mustvalge kaadriga 2.40 EUR, välklamp 380–390 EUR, ilmutustank 35–69 EUR, fotosuurendi 93 EUR, mingisugune fotoalbum 11 EUR, diaprojektor 140–210 EUR ja diafilm umbes 4.10 EUR.

Levinud väga vinge kodumaine taskuarvuti suure hulga funktsioonidega, kuid vist siiski mitte programmeeritav, maksis vaadeldavaks ajaks vist juba 240 EUR. Alles mõni aasta tagasi oli hind olnud kolm korda kõrgem. Taskuarvutid olid ainus minule teadaolev kaup, mille hinnad rabava kiirusega langesid.

Hiina ketsid olevat poes maksnud 21 EUR. Lääne tossud maksid mustal turul 830 EUR ringis, moodsad lääne talvesaapad 1200 EUR ringis. Kodumaiste teksade ametlik hind olevat olnud 210–280 EUR, lääne teksade mustaturuhind 550–2100 EUR.

Tallinna bussipilet maksis 35 senti, teistes linnades vähem, näiteks Pärnus vist 21 senti. Tallinna kuukaart maksis mingil ajal vist 21 EUR, aga kuukaardihindu muudeti aja jooksul ühte- ja teistpidi, üldiselt odavamaks.

Marsapilet oli vaadeldavaks ajaks vist juba 2.10 EUR peale tõstetud; varem maksis ta poole vähem.

Taksokilomeeter maksis 1.40 EUR. Ma ei mäleta, kas 1 km hind oli miinimumtasu või oli see sõidualustamistasu, millele läbisõidetud maa tasu lisaks tuli.

Trahv linnaliinil piletita sõidu eest oli, arvan, juba 14 EUR-lt 21-le tõstetud.

Tallinn–Tartu maaliinibussipilet maksis 26 EUR, üliõpilastele poole vähem.

Tallinn–Moskva rongipilet maksis 97 EUR.

Lennukipilet Tallinnast Moskvasse olevat maksnud 180 EUR, Leningradi 130 EUR, Sotši 320 EUR ja Bakuusse 390 EUR.

Autode hinnad poest uuena:

ZAZ-968            28 000 EUR

VAZ-2101          39 000 EUR

VAZ-21011        42 000 EUR

VAZ-2102          44 000 EUR

Moskvitš-2140   51 000 EUR

VAZ-2103          52 000 EUR

GAZ-24             64 000 EUR

VAZ-2121          71 000 EUR

Kust see raha välja võeti, seda ma ette ei kujuta; jah, ma tean, et autoosturaha koguti 10–15 aastat, aga ikkagi olid need summad müstilised.

Kuna autosid ei jätkunud kaugeltki kõikidele soovijatele, siis olid pruugitud autod autoturul paradoksaalsel kombel kallimad kui uued autod poes.

Mopeedid olevat maksnud 930–1300 EUR, motorollerid 1900–3100 EUR, mootorrattad 2100–11000 EUR.

Bensiin A-76 maksis 2.10 EUR/l, AI-93 2.80 EUR/l.

Mingi tungraud olevat maksnud 24 EUR.

Trahv kinnitamata turvavöö eest olevat olnud 35 EUR ja kiiruse ületamise eest 69 EUR.

Lastejalgrattad olevat maksnud 55–100 EUR, tavajalgrattad 270–860 EUR. «Školnik» maksis minu mäletamist mööda 210 EUR, «Desna» olevat maksnud 420 EUR ja «Turist» 760 EUR.

Mitmesuguste allikate andmeil olevat tavalised suusad maksnud 130 EUR, odavaimad plastsuusad 210 EUR, suusaklambrid 6.20 EUR, jalgpallid 21–210 EUR, lauatennisereket 8.70 EUR, lauatennisepall 0,60 EUR, tennisereket 80 EUR, ujumispüksid 17 EUR ja spinning 52 EUR.

Mäng mänguautomaadil maksis 1 euro. Kuradiratta pilet olevat maksnud 35 senti, aga seda Venemaal. Ma väga kahtlen, kas see suviti Tallinnas käinud rändlõbustusparkides nii odav oli. Mul on pigem ähmaselt meeles midagi 2.10 või isegi 4.20 EUR ligi.

Kiilaksajamine olevat maksnud 35–48 senti, meeste juukselõikus tavajuuksuris 1.00–2.80 EUR ja Teenindusmaja salongis 21 EUR, habemeajamine 3.80 EUR ja maniküür 2.40 EUR.

Liiter piima maksis kord 1.80, kord 1.50 EUR (mis neil vahet oli, ma ei tea), millele lisandus tühja pudeli hind 1.40 EUR. See tähedab, et sa maksid poes pudeli piima eest 3.20 või 2.90 EUR ja kui tühja pudeli taarapunkti viisid, said 1.40 EUR tagasi. (Muide, see oli ehtne piim, mitte see keemia, mida praegu piima nime all müüakse.)

Keefir olevat maksnud 2.10 EUR liiter pluss pudeli hind. (Müüdi vist pooleliitristes pudelites ja ka eri suurusega kilepakkides.) Kolmeliitrine purk õunamahla olevat maksnud 5 EUR (tühja purgi eest sai vist 2.10 EUR, aga ma ei ole kindel) ja 400 g plekkpurk kondenspiima 3.80 EUR.

Klaas (200 ml) gaseeritud vett automaadist maksis 7 senti, siirupiga 21 senti. Liiter lahtist kalja maksis 83 senti, aga seda müüdi ainult suviti ja mitte kuigi tihti.

0,33 liitrit limonaadi «Kelluke» maksis pudelita 62 senti. Sellele lisandus pudeli hind, mis minu meelest oli juba 69 sendile tõstetud (varem 62 senti). Muud limonaadid olevat maksnud 0.48–1.10 EUR 0,33 liitri eest pluss pudeli hind.

0,33 l Fantat maksis pudeli hinda arvestamata 2.10 EUR ja Pepsi umbes sama palju. (Mõlemat tehti Tallinnas. Kurioossel kombel läks Pepsi tehas iseseisvusajal AS-le Eesti Coca-Cola Joogid.)

Kohvioad olevat maksnud 310 EUR/kg. (Kuulsin ise ühelt inimeselt, et hind olevat olnud hoopis 140 EUR/kg, aga ma ei tea, kui usutav see on.) Tee keskmine hind oli 50 EUR/kg, mingi India tee olevat maksnud 66 EUR/kg.

Pool liitrit rõõska koort olevat maksnud pudelita 2.60 EUR, 250 g kohupiima 1.80 EUR, kilo juustu 16–27 EUR, 100 g sulatatud juustu 0.90–1.80 EUR. Pakk võid (200 g) maksis 4.70 EUR ja pakk margariini (küllap umbes sama suur) olevat maksnud 1.80 EUR.

Liiter päevalilleõli maksis vist 11–12 EUR. Taimse rasva keskmine hind oli 11 EUR/kg, loomsel rasval 24 EUR/kg. Pooleliitrine pudel äädikat olevat maksnud 1.70 EUR.

Päts väga maitsvat Viru leiba maksis 1.40 EUR, tavalised leivad olid vist 1.10 pluss-miinus, kõige odavam (Muuga) leib maksis aga 83 (või lausa 69?) senti. Muuga leib oli täielik saepuru, mis süüa ei kõlvanud, ehkki hämmastaval kombel oli see venelaste lemmikleib. Sai maksis umbes sama palju kui hea leib, ümmargune tordipõhi umbes saiapätsi kaaluga maksis umbes 5.50 EUR.

Saiakesed-pirukad olevat maksnud umbes 0.21–1.50 EUR tükk, kilone tort 15–21 EUR, kilo jahu aga 1.10–3.20 EUR.

Manna olevat maksnud 3.80 EUR/kg, riis 6.10 EUR/kg, tatar 3.90 EUR/kg. Tangainete keskmine hind oli 3.10 EUR/kg.

Makaronitoodete keskmine hind oli 3.70 EUR/kg.

Kilo hapukurki olevat maksnud 48 senti, hapukapsast 1.10 EUR.

Kilo liha keskmine hind ametliku statistika järgi oli 13 EUR. Muude allikate sõnul maksis aga kondiga loomaliha 14 EUR/kg, sealiha 15 EUR/kg, kana ilma peata 18 EUR/kg, värske liha turul aga 31 EUR/kg.

Vorsti statistiliselt keskmine hind oli 19 EUR/kg. Vilets maksavorst maksis umbes 3.50 EUR/kg, tavaline vorst 11–24 EUR/kg, mingisugune poolsuitsuvorst 42 EUR/kg, viinerid 18 EUR/kg ja sardellid 15–18 EUR/kg. Lihakonservide keskmine hind oli 6.20 EUR tingtoos, kotletid maksid 83 senti tükk ja pool kilo pelmeene 3.50 EUR.

Kala maksis keskmiselt 5.30 EUR/kg, seejuures tursk 3.90/kg, heeringas 9 EUR/kg, värske lest 17 EUR/kg ja suitsulest 31 EUR/kg. Kalakonservide keskmine hind oli 5 EUR/tingtoos, kilu tomatis olevat aga maksnud 2.30 EUR.

Kümnene karp kanamune olevat maksnud 7.30 EUR.

Kartuli keskmine kilohind oli 1 EUR. Sibul olevat maksnud 62 senti kilo. Peipsiääre kurgikasvatajad müüsid Leningradi turul kurke kilohinnaga 8.30 ja 10 EUR. Kilo tomateid maksis riiklikus kioskis 28 EUR (ja saada oli neid harva), mingil ajal hind kahekordistus. Porgand olevat maksnud 83 senti kilo, kapsas 48 senti kilo ja arbuus 1 EUR/kg. Apelsinikilo maksis 14 EUR (apelsine müüdi veoauto pealt, parimal juhul kord aastas).

Kilo suhkrut maksis 5.40 EUR, tükksuhkrut 7.20 EUR.

Erisugused kommid maksid 9.70–48 EUR, tavaline Annekese tüüpi tahvel šokolaadi 5.50 EUR, suur tahvel šokolaadi 11 EUR, kamašokolaad (tänapäeva terminoloogias kamatahvel) vist umbes 1.10 EUR, hematogeen (müüdi apteegis) 69 senti tükk.

Väike «Kalevi» näts (5 g) maksis 1 EUR, 5-leheline pakk 3.50 EUR.

Sööklas olevat klaas (200 g) teed maksnud 21 senti, klaas piima maksis 48 senti, erisugused mahlad olevat maksnud 0.55–1.20 EUR klaas, viil leiba 7 senti, vorstivõileib 69 senti, pool klaasi hapukoort 83 senti, kanamuna 90 senti, praed 2.80–3.50 ringis. Isegi kõva kõhutäis sööklas läks harva üle 6.90 EUR. Restoranieine olevat maksnud 21 EUR ringis, aga koos alkoholiga võis muidugi minna ka palju rohkem.

Poole liitri õlle keskmine hind pudelit arvestamata oli 1.80 EUR. Tühja õlle- ja viinapudeli hind oli, arvan, selleks ajaks juba 83 sendilt 1.40 eurole tõstetud.

Pudel veini olevat maksnud 7.10–19 EUR. Ukraina valge viinamarjavein «Solnetšnaja grozd» maksis koos pudeliga (0,7 l) 8.30 EUR (tühi pudel vist jällegi 1.40 EUR). Veinide (viinamarjast või muust) keskmine liitrihind oli 23 EUR.

Mingi portvein olevat maksnud 24 EUR pudel.

Pudel «Sovetskoje šampanskojet» olevat maksnud 25 EUR. Šampuse keskmine liitrihind oli 50 EUR. Nn. lastešampus (ametliku nimega gaseeritud puuviljajook) «Noorus» maksis 3.10 EUR/0,4 l pluss tühja pudeli hind.

Mingi vermut olevat maksnud 10 EUR pudel.

Viina- ja likööritoodete keskmine hind oli 75 EUR/l. Pudel (ilmselt pool liitrit) viina olevat maksnud 20–35 EUR, seejuures «Pšenitšnaja» 24 EUR ja «Ekstra» 28 EUR pluss tühja pudeli hind.

Pudel konjakit olevat maksnud 29–35 EUR, aga need andmed on kahtlased, sest konjaki keskmine liitrihind 1985. aastal oli ametliku statistika järgi 150 EUR.

Mingi alkoholikokteil olevat baaris maksnud 8 EUR.

Toos tikke maksis 7 senti. Paki sigarettide hind olevat olnud:

Tuluke                               0.69 EUR

Priima                               0.97 EUR

Belomorkanal (paberossid)  1.50 EUR

Ekstra, Leek, Rumba          2.10 EUR

Tallinn                               2.80 EUR

Java                                  3.10 EUR

Nuusktubakas olevat maksnud 69 senti/50 g.

Plärusid meie ajal enam keegi ei keeranud, aga ajalehti müüdi ikkagi. Tavaline ajaleht (neli A2-lehekülge) maksis 21 senti, paksem (nt. «Spordileht»), mis oli juba natuke praeguse aja ajalehtede moodi, 28 senti. Ajakiri «Pikker» (koos kaantega 16 lk. A4) maksis 1.70 EUR, ajakiri «Noorus» (koos kaantega 44 lk.) 2.40 EUR. Ajakiri «Junõi Tehnik» olevat maksnud 2.80 EUR, «Radio» 4.50 EUR.

Minu raamaturiiulist võetud 10 esimest ettejuhtuvat raamatut aastatest 1983–87 maksid keskmiselt 8.30 EUR. «Naksitrallide» I ja II raamatu 1984. aasta kordusväljaanne (kõvad kaaned, umbes 191 lk.) maksis 7.60 EUR. Ajakirjaformaadis 40-leheküljeline raamat «Bretooni muinasjutte» aastast 1984 maksis 1.40 EUR, ilus klantspaberil pildiraamat «Tallinna arhitektuur» (1987) 57 EUR, «Loomade elu» VII köide (1987) 39 EUR, uue «Eesti Entsüklopeedia» I köide (1985) 48 EUR.

Venekeelne rebitavate lehtedega väike 1987. aasta kalender maksis 2.80 EUR, mängukaardisuurune 1980. aasta kalender 14 senti, mingi seinalepandav maailma kaart olevat maksnud 18 EUR.

Taksofonist helistamine (linna või maakonna piires) maksis 14 senti. Idee järgi tuli teatud aja pärast uus münt panna, aga mina ei mäleta, et kunagi aeg otsa oleks saanud. Väljapoole oma maakonda helistamiseks olid harvades kohtades spetsiaalsed telefonid ja helistamistasu algas 1 eurost.

Margiga ümbrik (ümbriku peale oli trükitud mark, nii et ükskõik kuhu NSVL piires lihtkirja saatmiseks tuli lihtsalt kiri ümbrikku panna ja postkasti lasta) maksis 35 senti. Paljas ümbrik, millele tuli ise mark juurde osta, maksis 3 senti. Uusaasta-postkaart koos ümbrikuga olevat maksnud 1.20 EUR.

Koolivihik maksis 14 senti, nn. õhuke kaustik (4 vihiku suurune) 0.97–1.30 EUR, nn. paks kaustik (eelmisest poole paksem) 3 EUR.

Noodivihik olevat maksnud 76 senti, joonistusplokk 0.35–2.60 EUR, õpilaspäevik 83 senti.

Kustukumm olevat maksnud 7–14 senti, harilik pliiats 7 senti, harilik, millel oli kustukas küljes, 21 senti, mingi sulepea kinkekarbis 23 EUR, joonlaud 0.62–2.80 EUR, joonistuspintsel 3.50 EUR, 12-värviline plastiliinikomplekt 3.50 EUR.

Kaheksa 1985. aastal kasutusel olnud kooliõpiku keskmine hind oli 1.70 EUR. (Õpikud anti koolist tasuta, aga kui sa õpikut aasta lõpus tagasi ei viinud, pidid 3-kordse hinna maksma.)

Pioneerikaelarätt olevat maksnud 3.80 EUR ja mingi koolivorm 120 EUR.

Kuu söögiraha oli koolis umbes 38 EUR ja komsomoli liikmemaks 14 senti kuus.

54-ne pakk tavalisi mängukaarte maksis 14–21 EUR. Kahest väikeses formaadis 54-sest pakist koosnev komplekt aastast 1987 maksis 18 EUR. Kaardid «Narr» ja «Ott», kumbki aastast 1977, maksid 3.50 EUR pakk.

Puust malekomplekt olevat maksnud 28 EUR. Väike magnetmale+kabe aastast umbes 1977 maksis 24 EUR. Mingi doominokomplekt olevat maksnud 6.90 EUR.

«Ringloto» aastast 1975(?) maksis 18 EUR. Lauamäng «Bõstree, võše, silnee» (tavaline nuppudega ruute mööda edasiliikumise mäng, kus mõnes kohas või alla kukkuda või ülespoole tõusta) aastast 1979 maksis 10 EUR. Lauamäng «Teisingai vairuok / Utšis voždeniju» (vinge liiklusmäng keeratava rattaga, mis fooritulesid muutis) aastast umbes 1982 maksis 12 EUR. Väike peamurdmismäng «Kas suudate moodustada ruudu?» aastast 1977(?) maksis 69 senti.

Pisike hokimäng, mida tuli peos liigutada, nii et kuulike õigesse auku veereks, maksis 6.20 EUR. Lauahoki olevat maksnud 69 EUR, kodumaine mänguraudtee 55 EUR ja SDV oma 170 EUR.

Kodumaine elektronmäng, nimeks vist «Vesjolõi povar», olevat maksnud 170 EUR.

Üks üsna nirakas pisike mänguauto maksis 14 EUR. Mudelautod mastaabis 1:43 maksid 24 EUR tükk, mõni võib-olla ka natuke rohkem.

Mingi mängupüstol olevat maksnud 17 EUR, kummist vilistav mängukass 11 EUR, mingi nukk 21 EUR, mänguklaver 120 EUR.

Vanaautodega vesikad (see seeria, kus olid Bugatti, De Dion Bouton, Panhard&Levassor jne.) maksid 55 senti tükk, komplekt 10 vesikast natuke Disney moodi päkapikkudega maksis 10 EUR.

Kümme säraküünalt olevat maksnud 1.20 EUR ja mingi kuuseehete komplekt 24 esemega 33 EUR.

Akustilised kitarrid olevat maksnud 59–520 EUR, mingi klaver 4000 EUR ja helihark 35 EUR.

Kilekott teadmata ajast kandevõimega 3 kg maksis 1.40 EUR. Kuulsin ükskord väidetavat, et keegi olevat kusagil väljaspool Eestit müünud Eestis tehtud kilekotte hinnaga 21 EUR/tk.

Tavalised nõelaga märgid (plekist või plastmassist) 1970/80-ndatest aastatest maksid 0.76–3.50 EUR.

Kuldsõrmus olevat maksnud 240 EUR, tulp turul 3.50 EUR, mündihoidja 10 EUR, teatribinokkel (2,5x) 48 EUR, plastmassist prillitoos 9.70 EUR, kärbsepiits 1.40 EUR, metallist auguraud 10 EUR, millimeeterpaber A3 50 lehte 3 EUR ja kompass 8.30 EUR.

Käekellad (mehaanilised ja elektri-) olevat maksnud 90–220 EUR.

Elektrilised lauakellad olevat maksnud 310–350 EUR ringis.

Eri allikad toovad selliseid näiteid rõivaste hindade kohta (aeg teadmata, usutavus mitte väga kõrge):

jänesenahkne müts 83 EUR

meeste päevasärk 110 EUR

ülikond 420–620 EUR

mantel 770–1500 EUR

kasukas 2100 EUR

hommikumantel 81 EUR

meeste aluspüksid 21 EUR

laste sukapüksid 9 EUR

sukad 24 EUR

sokid 6.20 EUR

laste kummikud 20 EUR

kingad 170–310 EUR

saapad 280–570 EUR

Pulkpatarei (1,5 V) ja lapikpatarei (4,5 V) olevat kumbki maksnud 1.20 EUR, «Krona» patarei 3.30 EUR, pisike taskulambipirn 48 senti ja tavaline elektripirn 2.10 EUR.

Jootekolb olevat maksnud 6.90–11 EUR, mingi mutrivõti 1.80 EUR ja mingi taskunuga 5.90 EUR.

Selline äge matkakomplekt, kus kahvel, lusikas, avaja ja korgitser olid kinni käiva torukese sees (mis oli ühtlasi varreks, mille otsa sai kinnitada eelnimetatud kahvli, lusika vms.), maksis 14 EUR.

Metallkäärid olevat maksnud 4.80 EUR, mõõdulint 76 senti, rull tapeeti 21 EUR, mootorsaag «Družba» 2100 EUR ja 1000 tellist 450 EUR.

Mingisugune puidust tool olevat maksnud 50 EUR, üks kirjutuslaud maksis umbes 350 EUR, mingi raamaturiiul olevat maksnud 120 EUR, kolme uksega kapp 880 EUR, puhvetkapp 1200 EUR, eri suuruses vaibad 660–1300 EUR.

Õmblusmasinad olevat maksnud 430–1300 EUR, triikrauad 35–83 EUR, üks pesumasin 2800 EUR, tolmuimejad 280–290 EUR, külmkapid 1500–3200 EUR.

Mingi seinavalgusti olevat maksnud 100 EUR, laualamp 86 EUR, toabaromeeter 32 EUR.

Plastämber (10 l) olevat maksnud 15 EUR, väike emailkauss 6.90 EUR ja suur 14 EUR.

Üks valge plastpeaga kahvel maksis 3.50 EUR, selle juurde käiv lauanuga sama palju. Valge plastpeaga nuga hammaste ja terava otsaga maksis 6.90 EUR. Üks teelusikast väiksem lusikas maksis 2.40 EUR, üks suur supilusikas 3.80 EUR, üks vahukulp 2.40 EUR, teesõel (selline, millel käivad nagu lõuad lahti ja sinna sisse pannakse teepuru) maksis 5.50 EUR.

Malmist pann olevat maksnud 5.50 EUR, alumiiniumist 33 EUR. Plastmassist sõelad olevat maksnud 6.90–7.60 EUR ringis. Riiv mõõtudega umbes 25 x 10 cm maksis 1.70 EUR. Köögikaalud olevat maksnud 6.90–8.30 EUR ringis, mingi kohviveski 13 EUR, levinud tüüpi vahvliküpsetaja 66 EUR, mingi termos 17 EUR.

Lasteseep olevat maksnud 83 senti, pakk žiletiteri 17 EUR. Üks 20 x 20 cm karedamapoolne taskurätik maksis 3.50 EUR.

Lokirullide tegemise masin maksis 150 EUR.

Käterätik olevat maksnud 6.20–12 EUR, voodilina 46–86 EUR, vatitekk 130 EUR, sulepadi 45 EUR, padjapüür 15 EUR. Minul oli magamiskott, mis maksis umbes 210 EUR. Välivoodi olevat maksnud 93 EUR.

Kondoom olevat maksnud 14 senti, aga neid müüdi ainult apteekides.

Kunagi kuulsin vestlust, kus mainiti, et tavaline prostituuditaks olevat 100 EUR. Ma ei ole sugugi kindel, kas kõneleja ka teadis, millest rääkis. Kust tavaline NSVL elanik prostituute leida võis, sellest pole mul aimugi ja loomulikult oli see ka seadusega keelatud.

Trahv spekulatsiooni (s.t. kui ostsid asju ja müüsid kallimalt edasi) eest olevat olnud 35 000 EUR.

Vist umbes 8 cm kõrguse hõbetatud(?) märgi kirjaga «28. XII 1922 üldrahva lugemine» turuhinnaks ütles klassivenna vanem vend, kellel olid igasuguste asjade ostmise-müümisega suured kogemused, 3.50 EUR. Minu meelest olnuks naeruväärne selline ilus ja haruldane märk nii odavalt maha müüa.
Eestiaegse rahvaloenduse märk ei olnud seadusega keelatud, samuti mitte 50-kroonine raha, mis maksis 69 EUR. (See hind võis olla liialdatud.) Küll aga võis suuri ebameeldivusi kaasa tuua sama hinnaga müüdav «Kümme aastat Eesti riiklikku iseseisvust» aastast 1928, samuti kaheköiteline «Eesti Vabadussõda 1918–1920», mille eest küsiti, kui mu mälu ei peta, umbes 1200 EUR.

Minu isa parandas kodus eraviisiliselt telereid ja võttis tasu tavaliselt 69–100 EUR. Mäletan ühte korda, kui ta küsis kliendilt ainult 55 EUR ja mina imestasin, et miks nii vähe.

Raha ja asjade loterii pilet maksis 2.10 EUR, «Spordiloto» (praeguse «Viking Loto» analoog) pilet sama palju ja peavõit oli vist 69 000 EUR.

Kuurordis ööbimine olevat maksnud 6.90 EUR/ööpäev. Moskva-reis (hotell, söögid, ekskursioonid, ma ei mäleta, kas 1 nädal või 2) aastal 1983 maksis 500 EUR.

Ühetoalise riigikorteri üür olevat olnud umbes 83 EUR kuus, kahetoalise (koos elektri ja gaasiga) umbes 110 EUR, kolmetoalise 170 EUR. Kahetoalise kooperatiivkorteri kommunaalmaksed (sh. elekter ja gaas) olevat olnud umbes 160 EUR kuus. Ühetoaline kooperatiivkorter olevat maksnud 21 000 – 24 000 EUR, kolmetoaline 35 000 EUR.

Elektrienergia kilovatt-tund maksis 28 senti.

Kodutelefoni kuutasu olevat olnud eri andmetel 10 või 17 EUR. (Tallinnas ei saanud telefoni kaugeltki kõik soovijad ja Tartus oli telefon üleüldse luksus.)

Lasteaia kuutasu olevat olnud 86 EUR.

Tartu Ülikooli tavastipp oli 280 EUR kuus, üksikutel eriti väärtustatud erialadel 480 EUR. Kummalegi lisandus mingi protsent eriti heade hinnete eest. Halbade hinnetega jäeti stipist ilma.

Tavaline pension oli 830 EUR kuus.

Nõukogude Armees olevat reamees saanud palka 48 EUR kuus, seersant 83 EUR, leitnant 1700 EUR ja polkovnik (kolonel) 2100 EUR. Afganistani sõjas arvestati iga kuu kolme eest, s.t. kõik need palgad olid 3 korda kõrgemad.

USA dollari ametlik kurss, millega vahetati valuutat neile, kes said loa välismaareisiks, oli mitme allika sõnul 4.90 EUR, kuid Wikipedia andmeil 6.40 EUR. Mustal turul olevat dollar maksnud 28 EUR. (Valuuta omamine ilma riigi loata oli kriminaalkorras karistatav.) See tähendab, et turukauplejate hinnangul võis 1 USD eest välismaal saada umbes sama palju kaupa kui kodumaal 28 EUR eest. Riik tegi sulle valuutavahetusega mitmekordselt külma, aga ikkagi oli välismaasõit sulle rahalises mõttes väga kasulik. Tõepoolest müüdi välismaalt toodud kaupu, näiteks elektroonikat, komisjonikauplustes astronoomiliste hindadega.

* * *

Kui keegi mäletab veel hindu aastatest 1985 ± 2, siis palun kirjutage kommentaar. Mind huvitavad eriti rõivad, kodutehnika, mööbel, mitmesugused teenused, välismaise elektroonika hinnad komisjonikauplustes, uksehoidjale restorani sissesaamise eest antav pistis, kainestusmajatasu, trahvid.

* * *

Ja üks asi veel:

Praegusel ajal on nii, et kui näiteks ploomide turuhind on umbes selline, siis sa võid minna enam-vähem ükskõik millisesse toidupoodi ja sealt ploome umbes sellise hinnaga osta. Nõukogude Liidus oli igale kaubale määratud müügihind, aga see ei tähendanud, et sa seda kaupa ka selle (või mingi muu) hinnaga osta said. Lääneeurooplastele ei mahtunud kuidagi pähe, kui ma püüdsin neile selgitada, et kui mingit kaupa poodides müügil ei olnud, siis ei olnud sul ka võimalust seda kuskilt mustalt turult kahe- või kolmekordse hinnaga osta, vaid sul jäigi see kaup saamata, välja arvatud kui sul oli hea tuttav vajalikus kaupluses või kaubastus (asutuses, mis tegeles kaupade kauplustesse laialisaatmisega). Ja kui see tuttav või tuttava tuttav sulle selle kauba organiseeriski, siis oli see üldjuhul seadusevastane ja kui te vahele jäite, võisite karistada saada. (Seda juhtus harva, sest korruptsiooniga tegelesid praktiliselt kõik, kes said; vahele võeti ainult neid, kes üle igasuguse piiri läksid või kellelegi tähtsale mäkra mängisid.)

Lääneriikide kaupu liikus üldjuhul ainult väga väikese valitud seltskonna kaudu, kes:

a) käisid välismaal;

b) said välismaal elavatelt sugulastelt vahetevahel pakke või

c) pöördusid tänaval välisturistide poole ja ostsid neilt asju, riskides trahvide ja vanglaga.

See tähendab, et rääkides hindadest NSV Liidus, tuleb kauba rahalisele hinnale juurde mõelda ka poest poodi käies, järjekordades seistes ja tutvusringkonnas vastava kauba hankimisvõimalusi uurides kulutatud aeg ja närvid.

Minu keeleõppimised – järg

Nagu artikli eelmise osa lõpus mainisin, avastasin Saksamaal ülikoolis käies enda meeldivaks üllatuseks, et seal õpetatakse paljusid keeli ja igaüht võib õppima minna iga üliõpilane, kes soovib, olgu tema erialaks filoloogia või miski muu.

Aja jooksul kujunes välja nii, et ma veetsin palju aega põhjamaade keelte osakonnas. (Sinna kuulus ka soome keel, sest eraldi uralistika osakonda polnud; ma ei tea, kuhu nad ungari keele olid pannud, võib-olla slavistika juurde.) Lisaks keeletundides käimisele võisid tudengid ka puhkeruumis Põhjamaade ajalehti lugeda ja niisama tšillida.

Keelekursused kandsid ülikoolis tähistusi «algajad», «edasijõudnud I», «edasijõudnud II», osadel keeltel «edasijõudnud III», üksikutel keeltel «edasijõudnud IV» ja enam-vähem kõikidel keeltel oli kõrgeimaks astmeks «vestluskursus». Viimane oli eelkõige koht, kus juttu ajada, ehkki õpetaja muidugi juhtis asja, andes artikleid arutamiseks või pannes tudengid näiteks luuletust tõlkima. Vestluskursusel võis käia semester semestri järel ja paljud nii tegidki. See «kursus» oli rohkem nagu selle keele entusiastide klubi.

Soomlaste hulgas olin ma omamoodi sensatsioon. Esimese semestri alguses oli mingi tutvumisõhtu uutele välistudengitele. Eestist olin ma ainuke selline. Märgates suurt soomlaste gruppi, astusin ligi ja küsisin: «Saanko liittyä seuraan?» Kui oli natuke aega juttu aetud, juhtus üks tüdruk minult küsima, et kust siis mina olen. Kui vastasin, et Tallinnast, siis oli ta täielikus segaduses, sest tal ei jaganud aju kohe ära, et ma olen Eestist ja eesti rahvusest.

Mõni aeg hiljem, kui soomlastel oli mingi pidu tulemas, siis kutsuti ka mind põhjendusega, et sa oskad nii hästi soome keelt, et pole vahet et sa päris soomlane ei ole. Paraku oli osal soome üliõpilastest see viga, et nad tahtsid (mõistetavatel põhjustel) praktiseerida saksa, mitte soome keelt, ja keeldusid seepärast ka minuga soome keeles rääkimast, mõistmata, et minul on soome keele rääkimise võimalusi väga napilt. Pealegi oli suurem osa soomlasi Saksamaal ainult üheks-kaheks semestriks, ja nii kuivas mu soomekeelne suhtlemiskeskkond vähehaaval kokku. Selle korvamiseks käisin soome keele vestluskursusel, mitte et õppida, vaid lihtsalt et saaks soome keelt rääkida. Seal oli väga lahe seltskond. Üks saksa tüdruk ilma mingite soome juurteta, kes oli kõigest mõnda aega Soomes elanud, rääkis praktiliselt ilma aktsendita. Ühel meie väljasõidul Hamburgi Soome konsulaati kohtusin aga saksa rahvusest neiuga, kes õppis Hamburgis soomeugri keeli, ja ta rääkis eesti keelt kerge soome aktsendiga, kuid saksa aktsendist polnud tal jälgegi. Ma olin rabatud.

Nn. põhjamaade keeltest õppisin veel rootsi, norra ja islandi keelt. Asi algas sellest, et minu ühikas elas kaks norralast, kellel käis sõpru külas ning see oli üks ütlemata lõbus ja sõbralik seltskond. Minu juuresviibides rääkisid nad peaaegu alati viisakusest saksa keeles, aga ometi hakkas peagi ka minu suust aeg-ajalt kostma sõna «fitta». See tegi norralastele väga nalja. Siis selgitasid nad mulle, et seda kirjutatakse tegelikult «fitte», ehkki hääldatakse [fitta]. (Ja õigupoolest teadsin ma juba enne, et ka rootsi keeles on see sõna «fitta».) Aga põhiline on see, et mul tekkis mõte minna norra keele kursusele – ühikas oleks ju ideaalne võimalus praktiseerida. Teisest küljest tundus mulle, et peaksin pigem edasi tegelema rootsi keelega, kus mul oli mingi algtase juba käes (tänu millele ka norralaste vestlustes palju sõnu ära tundsin). Mida teha? Otsustasin, et käin ühe semestri norra keeles ja ühe rootsi keeles ning siis otsustan, kumma juurde jään. Tegingi läbi norra keele «algajad» ja pärast seda rootsi keele «edasijõudnud I». Rootsi keele õpetaja tõmbas küll nina vingu, et ma tulin edasijõudnute kursusele ilma algajatekursusel käimata, aga välja mind siiski ei ajanud. Pärast neid kahte semestrit polnud mul vähimatki kõhklust – võtsin norra keele «edasijõudnud II», kusjuures õpetajal ei olnud midagi selle vastu, ning pärast seda käisin mitu semestrit vestluskursusel. («Edasijõudnud III» norra keeles ei olnud.)

Ma läksin Saksamaale 1990. aastal, kui Eesti polnud ainuke maa, mis iseseisvusele pürgis. Võõrvõimust vabaneda ihkasid ka muuhulgas Sloveenia ja Horvaatia. Iseäranis Horvaatia vabadussõjale, mis algas 1991. aasta märtsis, elasin ma kogu hingest kaasa. Kuna Saksa massiteabevahendites valitses negatiivne suhtumine igasugustesse lahkulöömistesse (sh. Eesti eraldumisesse NSV Liidust), siis otsustasin õppida serbohorvaadi keelt, et omandada võime hankida infot originaalallikatest, mitte nõmedate saksa ajakirjanike vahendusel. Kuna ülikooli teatmikus ei olnud mingit infot selle kohta, kas serbohorvaadi keele õpetaja on serblane, horvaat või hoopis bosnialane, siis otsustasin, et lähen lihtsalt kohale ja kui selgub, et õpetaja on serblane, siis lähen ära.

Selgus, et õpetaja oli serblane, ja ma ei läinud ära.

Minu serbohorvaadi keele õpetaja Milija (see on mehenimi) Pajević oli, arvan, kõige austusväärsem inimene, keda ma oma elus kohanud olen. Kui ta küsis esimeses tunnis, miks me tahame serbohorvaadi keelt õppida, ja ma ütlesin otse välja, et olen Horvaatia fänn, ei teinud ta sellest mingit numbrit. (Ja ma sain aja jooksul teada ka seda, et kaugeltki kõik, mis Saksa ajalehtedes serblaste kohta kirjutati, ei olnud tõsi, aga see on juba teine teema.)

Milija Pajević oli härrasmees selle sõna parimas tähenduses. Ma olen kuskilt lugenud kellegi ütlust, et intelligentne inimene võib kõigest rääkida. Miljia Pajević oli selle põhimõtte sajaprotsendiline kehastus. Kui tahes delikaatne mingi teema ka ei olnuks (ja Jugoslaavia sõjaga seoses oli võikaid asju, mille jutukstulemist oli raske vältida) – tema oskas sellest rääkida nii, et tõesti mitte keegi poleks ennast ebameeldivalt tundnud. Ma ei pea praegu absoluutselt silmas ingliskeelses maailmas levinud argpükslikku kõneviisi või ebameeldivate faktide mahavaikimist. Milija Pajević rääkis asjadest nii, nagu nad olid, kuid tema kõnemaneeris oli midagi sellist, et su aju võttis vastu faktid, kuid see ei teinud haiget. Ta võis isegi su keelevigade üle naerda nii, et sa ei tundnud vähimatki piinlikkust ega kaotanud julgust edasi rääkida. Ma ei ole kunagi rohkem elus sellist inimest näinud.

Me õppisime serbohorvaadi keelt sakslastele kirjutatud õpikust, kus tekstid olid serbia keeles (ladina tähtedega; serbia slaavi tähestikku ei oska ma tänapäevani) ja kui horvaadi keeles oli miski teisiti, siis see oli sulgudes. Õpilased võisid ise valida, kumbamoodi rääkida. Kahe kirjakeelestandardi paralleelselt õppimine ei valmistanud mingeid raskusi. (NB! Praeguseks on horvaadi kirjakeelestandard juba serbia omast märgatavalt erinev, ehkki mitte veel kaugeltki nii palju kui näiteks norra kirjakeel taani omast.) Õpetaja ise oli serbia rahvusest ja pärit Tšernogooriast. Ükskord juhtusin küsima, kuidas ta Saksamaale sattus. Ta vaatas mulle otsa ja vastas: «Põgenesin.» Noogutasin kergelt. Midagi selgitada ei olnud vaja.

Serbohorvaadi keele õpik oli mõistagi kirjutatud rahuajal. Seetõttu võis tekstides näha selliseid kohti, et «Me saabusime eile Zagrebist Sarajevosse. Mõne päeva veedame siin ja siis sõidame edasi Dubrovnikusse.» Raske on kirjeldada, kui ebareaalne oli seda lugeda ajal, kui Zagrebist Sarajevosse sõita oli absoluutselt võimatu ning Dubrovnik oli üleüldse piiramisrõngas ja enam-vähem lakkamatu tule all.

Iseenesest oli see õpik aga parim keeleõpik, mida ma kunagi elus näinud olen. Sellest kirjutan aga parem eraldi artikli, muidu saab seda serbohorvaadi keelt siia liiga palju.

Kui olin mõne kuu Saksamaal olnud, korraldati grupile üliõpilastele Hollandi-reis. Loomulikult võtsin ülikooli raamatukogust õpiku, et natuke hollandi keelt õppida. See osutus lootusetuks. Rootsi ja norra keele sarnasus ei raskendanud, vaid kergendas õppimist, kuid hollandi keele sarnasus saksa keelega tegi tema õppimise mulle võimatuks. Hollandi keel näeb välja nagu väga lohakalt ja matslikult kõneldud saksa keel.

Õnneks selgus, et Hollandis saab saksa ja inglise keelega suurepäraselt kõik asjad aetud (ehkki see, et hollandlased sakslasi ei salli, sai mulle ilmselgeks). Samuti saab iga inimene, kes saksa ja inglise keelt valdab, mõningase pingutusega aru peaaegu kõigest, mis on hollandi keeles kirjutatud.

Aasta või paar hiljem avanes mul võimalus sõita Portugali. Võtsin raamatukogust kaks portugali keele õpikut ja jõudsin (või pigem viitsisin) enne reisi kummastki läbi töötada umbes poolteist õppetükki. Hämmastaval kombel oli sellest isegi kasu – ma suutsin kahel korral aru saada, mida mulle portugali keeles öeldi, ja ühel korral ka ise adekvaatselt vastata. Samuti juhtusin reisi alguses pealt kuulama kahe reisikaaslase portugalikeelset jutuajamist. Nad tahtsid saksa keelele üle minna, et minu vastu viisakad olla, aga ma palusin, et nad portugali keeles edasi räägiksid. Mind ei huvitanud absoluutselt, mida nad rääkisid, tahtsin lihtsalt kasutada võimalust portugali keelt kuulata. Mind rabas see, kui selgelt portugali keel kõlas – ehkki mu sõnavara oli ülimalt kasin, sain ma kogu aeg üldjoontes aru, millest jutt käis.

Tagasi Saksamaal läksin ka portugali keele kursusele, aga käisin ainult esimeses tunnis. Nimelt oli õpetaja brasiillanna ja hääldas näiteks sõna «mesa» täpselt samamoodi nagu see kõlab hispaania keeles. Ma olen veendunud, et keelt õppides tuleb omandada originaalhääldus. Alles siis kui keel on enam-vähem selge, võid soovi korral mingile regionaalsele kõnepruugile üle minna.

Saksamaal läks täide mu ammune unistus iiri keelt õppida. Tavaliselt toob inimesi iiri keelt õppima vaimustus iiri muusika vastu, mina armusin aga esimesest pilgust just nimelt iiri keelesse. (Mitte et mulle iiri muusika ei meeldiks, aga ma pole mingi eriline fänn.) Lugesin lapsepõlves iiri ja šoti muinasjuttude kogumikku «Torupill, haldjad ja hiiglased». Muinasjuttude eneste seas oli paremaid ja halvemaid, aga iiri nimed ja üksikud tekstis leidunud iiri sõnad kõlasid kuidagi väga ägedalt. Jaan Kaplinski järelsõnast sain teada, et see polegi veel see õige iiri keel, vaid kõigest inglisepärane kuidagimoodi-transkriptsioon. Kaplinski oli järelsõnasse poetanud paar iiri nime õigesti kirjutatuna ja neid lugedes olin sõna tõsises mõttes võlutud. Iiri keel nägi välja täpselt selline, nagu ühe haldja- ja muinasjutumaa keel välja nägema peab.

Peagi taipasin leida entsüklopeediast mõnede Iirimaa piirkondade ja asulate iirikeelsed nimed. Lugesin neid ja püüdsin mõistatada, millised võiksid olla hääldusreeglid, kuid siin-seal leidus selliseid tähekombinatsioone, mille hääldamist ma ei suutnud üleüldse ette kujutada.

Mõistagi ei olnud mul tollal ka vähimatki võimalust kuskilt kuulda, kuidas iiri keel kõlada võiks. Alles aastapäevad enne Saksamaale sõitmist avanes mul võimalus kuulda ansambli «Runrig» šotikeelseid laule ja see keel, mille kirjapilt oli vägagi iiri keele sarnane, tundus mulle lõpmata ilus.

Saksamaal ülikoolis õpetatavate arvukate keelte hulgas iiri keelt ei olnud, küll aga oli müügil iiri keele õpik koos kassettidega.

Iiri keel osutus vaata et veelgi kaunimaks ja muinasjutulisemaks kui ma oodanud olin. Mu lapsepõlveunistus täitus kuhjaga. Iiri keel on lihtsalt kaif. Nii nagu kassid on lõpmata stiilsed ja lahedad, nii on iiri keel lõpmata stiilne ja lahe.

Märkimist väärib ka see, et iiri keel on kõige keerulisema grammatikaga keel, mida mina näinud olen. Söandan väita, et ta on keerulisemgi kui eesti keel. Ma olen eluaeg olnud grammatikapõlgur. Minu keeleõppimismeetod seisneb lausete päheõppimises, mis toob aja jooksul kaasa selle, et aju hakkab intuitiivselt grammatikale pihta saama. Iiri keel on, kui õigesti mäletan, ainuke keel, mille õppimisega ma jooksin ummikusse ja mul ei jäänud muud üle kui grammatikat lugeda. (Ma ei väida sugugi, et mida keerulisem grammatika, seda parem keel. Tahtsin lihtsalt mainida, et on olemas eesti keelest raskemaid keeli.)

Mõnda aega iiri keelt õppinud, jõudis mulle aga kohale, et iiri-emakeellasi on mingi 90 000 (artikli kirjutamise ajaks on see arv suurenenud tunduvalt üle saja tuhande) ja inimesi, kes oskavad iiri keelt ega oska inglise keelt, ei ole peaaegu ühtegi, mistõttu praktiline kasu iiri keele valdamisest on nullilähedane. Jõudsin otsusele, et olgu see iiri keel kui tahes ilus, mõttekam on pühendada oma energia mõne sellise keele õppimisele, mis avaks mulle võimaluse väga paljude inimestega suhtlemiseks (nt. hispaania).

Islandi keelt õppisin jällegi ülikoolis ametlikul kursusel. Huvi tuli tegelikult sellest, kui norra keele õpetaja andis meile lugeda katkendi mingist vanast eeposjast teosest, mis oli nynorskis. Selles keeles ja selles teoses oli nii tappev maagiline energia, et mul tekkis huvi õppida islandi keelt. Ja ehkki tänapäeva islandi keel erineb tuhande aasta tagusest norra-islandi keelest tunduvalt, meeldis ta mulle üliväga. Eurovisiooni lauludes ei olnud islandi keel mulle kunagi erilist muljet avaldnud, aga lingvafoniga islandi keele õppeaudioid kuulates ja järele hääldades tekkis paar korda isegi selline kaif nagu iiri keelega.

Selleks ajaks oli aga Eesti juba iseseisev, Saksamaa-elust sai teatud põhjustel kõrini ja ma pöördusin tagasi kodumaale.

Tony Crowley's disgusting Wars of Words

I happened to cast a glance at the book "Wars of Words: The Politics of Language in Ireland 1537–2004" (Oxford University Press 2005) by Tony Crowley.

The first section of the book is titled "Introduction: Language Acquisition" which begins with someone's vague statement about the notion of language purity having something to do with racial stereotypes. This begs two questions:

1. What has language purity got to do with language acquisition?

2. What has language purity got to do with the topic of the book?

I mean, this book isn't about the Académie Française. It's about the policies of the English invaders in Ireland which (as not even the most shameless history falsifier can deny) resulted in the Irish language going almost extinct.

It would seem that with the above-mentioned citation, the author strives to set the emotional tone for the following discussion. Before he has presented even one fact, even one thought of his own, he suggests to the readers' subconcious the idea that opposition to the destruction of the Irish language can be viewed as a pursuit to keep the Irish "race" clean of anyone and anything that is not "pure" enough – in contrast to the noble willingness of the open-minded English to lovingly welcome all human beings in the world as their servants.

Indeed, before the end of the very first page, Mr. Crowley exposes himself as a pathological ethnic nihilist who can't even begin to understand the role of the language and its unique importance for human beings:

"For example, in what was for a long time a standard account of the issue, ‘The Spoken Languages of Medieval Ireland’, Ireland’s leading early twentieth-century historian declared baldly that ‘the native cause had always been identical in the minds of the Gaelic race with the Irish language’ (Curtis 1919: 252). There is in fact little if any evidence for this linkage between language and ‘the native cause’; the claim is quite anachronistic, although the political implications of such a relationship for understanding national identity at the time the claim was made (pre-independence) were clear. Pride in a language, and by corollary defensiveness about a language, occur usually in contexts of cultural and political threat and danger, [---]"

Reading such haughty imperialist nonsense, one feels like asking if the writer is even sane. "There is little evidence" that being able to talk to someone creates in a human being the feeling he has more in common with that person than with someone he can't talk to? And note how Mr. Crowley drops emotionally loaded phrases such as "pride in a language", "defensiveness", "threat and danger" into the text, thereby subtly (because he isn't man enough to say straight what he thinks) implanting in the reader's mind the ideas that 1) when people want to preserve their native language rather than switch to English, it is because they irrationally believe that their native language is somehow better, and 2) those who oppose the British Empire's policy of linguistic genocide in Ireland are cowards.

Note also, how Mr. Crowley quoted the book from the early 20th century word by word without considering it necessary to inform his readers that in that time the term "ethnicity" was relatively unknown and it was common to use the word "race" in its stead. I have little doubt that Mr. Crowley relishes the joy of subtly leading his readers to thinking that the people who condemn the linguistic genocide in English-ruled Ireland are to be set equal to those who hate people because of their different skin color – while he has chosen his wording in such a way that he'll be able to swear in the name of all gods that he had never anything like that in mind.

And, as I'd like to remind you once more – this is the very first page of the book's actual text. (I mean, after the impressum and the copyright notice and the acknowledgements and such.)

Of course, we can be sure Mr. Crowley is not insane, just English. A native speaker of the world language, he just can't understand why are all those aborigines so stubbornly clinging to their native languages and won't realize how easier life would be if everyone in the world just learned Tony Crowley's native language.

I saw no point in continuing to read this condescending "study" which, apart from being written in a vague language with very little informational content, apparently attempts to analyze the reasons for the poor misguided Irish people's defensiveness caused by the imagined threat from the English, the fear of which the master race hasn't unfortunately been able to cure in spite of centuries of benevolent efforts.