Kuidas Eestis sada aastat tagasi perekonnanimesid pandi

 

Teatavasti said eestlased endale perekonnanimed 1820–30-ndatel aastatel. Pärast Vabadussõda sattus aga Eesti koosseisu maa-alasid väljastpoolt endist Eestimaa ja Liivimaa kubermangu. Sealsetel elanikel ei olnud veel perekonnanimesid! Sellepärast võeti Eestis 1921. aastal vastu seadus, mille kohaselt need inimesed pidid endale perekonnanimed saama. Alljärgnevalt pakun teile stiilinäitena saja aasta tagusest õiguskeelest lugemiseks valitsuse määruse selle seaduse elluviimise kohta (RT 1921 II, 58, 115).

 

 

 

Wabariigi Walitsuse poolt 29. juunil 1921 a. wastuwõetud Määrus Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede seaduse («R. T». nr. 26–1921 a.) teostamise kohta.

 

§ 1. Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede seaduse teostamiseks asutatakse kolmeliikmelised kommisjonid järgmises koosseisus Petseri linnas: 1) siseministeeriumi esitaja – siseministri nimetamisel, 2) üks linnawalitsuse liige ja 3) linnawalitsuse sekretäär. Petseri maakonnas ja Naroowa tagustes waldades: 1) siseministeeriumi esitaja – siseministri nimetamisel, 2) kohalik wallawanem ehk tema abi ja 3) kohalik wallasekretäär.

Siseministeeriumi esitaja on ühtlasi kommisjoni esimees.

 

§ 2. Linna- ja wallawalitsused kutsuwad § 1 tähendatud kommisjoni esimehe nõudmisel ja tema poolt määratud tähtaegadel linnades linnawalitsusse raioonide ja maal wallamajasse külade kaupa kõik Eesti Wabariigi kodanikud 18. eluaastast peale, kellel peale ees- ja isanime eraldi perekonnanime ei ole, omale perekonnanime wõtma.

 

§ 3. Kommisjon tähendab kodaniku poolt walitud perekonnanime protokolli ja teeb selle järele punase tindiga wastawa täienduse perekonna- ehk sellele wastawas raamatus ehk nimekirjades ning kodaniku isikutunnistuses.

M ä r k u s. Erandina perekonnanime muutmise seadusest («R. T.» nr. 2/3 – 1920 a.) wõiwad samas korras perekonnanime muuta need kodanikud, kelle nimedel wõõrakeelne kõla on.

 

§ 4. Kodanikkude kohta, kes kommisjoni poolt määratud tähtajal ei ole ilmunud omale perekonnanime wõtma, paneb kommisjon nimekirjad külade kaupa kohaliku maakonnawalitsuse esimehe kaudu Naroowa tagustes waldades ja maaülema kaudu Petserimaal ja linnas siseministrile perekonnanimede määramiseks ette, juurde tähendades igale kodanikule kawatsetawat perekonnanime. Siseministri poolt tehtud nimede määramise otsused saadetakse wastawasse linna- ehk wallawalitsusse ja nad täidawad § 3 tähendatud protokolli aset, mille järele linna- ehk wallawalitsused on kohustatud perekonna ehk sellele wastawasse raamatusse wõi nimekirjadesse ja kodaniku isikutunnistusse punase tindiga määratud perekonnanime sisse kandma.

 

§ 5. Linna- ja wallawalitsused on kohustatud perekonna-raamatusse wõi sellele wastawasse raamatusse ehk nimekirja sissekantud perekonnanimed kõigisse teistesse kodanikkude nimekirjadesse sisse kandma, mis linna- ja wallawalitsustes peetakse.

 

§ 6. Iga perekonna-pea ehk täisealine perekonna liige, kes enesele selle määruse §§ 2, 3 ja 4 põhjal eraldi perekonnanime omandanud, on kohustatud ise hoolitsema, et kahe kuu jooksul, nime protokolleerimisest arwates, metrikaraamatutes (kirikuraamatutes) tema perekonnanimi sisse kantakse. Asutused, tus metrikaraamatuid peetakse, on kohustatud kodaniku sellekohasel nõudmisel otsekohe wastawad täiendused perekonnanimede kohta metrikaraamatutes tegema isikutunnistuse ja kodanikule wäljaantud sellekohase eritunnistuse põhjal, millele märkus perekonnanime sissekandmise kohta tehakse.

 

§ 7. Kes kodanikkudest perekonnanime wõtmisest, kui ka temale nime määramisest wälja jäänud, peab kunni 1. jaan. 1922 a. linna- ehk wallawalitsuse kaudu siseministrit paluma temale perekonnanime määrata.

 

§ 8. Kodanikud, kelle kohta peale 1. weebr. 1922 a. selgub, et nad perekonnanime wõtmisest ja määramisest kõrwale hoidnud, wõetakse wastutusele, R. T. sead. § 29 järele. Peale selle pannakse neile perekonnanimed sunduslikult.

 

§ 9. Isikud, kes Petserimaalt ja Naroowa tagustest waldadest pärit, ja teeniwad Wabariigi sõjawäes, peawad omale perekonnanimed wõtma polgu ehk wastawa sõjawäelise üksuse ülema korraldusel. Protokolli juures tulewad need perekonnanimed siseministrile kinnitamiseks, kelle korraldusel nad hingekirjadesse, sõjawäeosa nimekirjadesse ja isikutunnistustesse sisse kantakse.

 

Riigiwanema asetäitja Joh.  K u k k.

Siseminister  E i n b u n d.

Riigisekretäär K.  T e r r a s.

 

 

 

 

 

 

 

 

Eesti libasaatkonnad

 

Eesti välisministeerium on teinud suure rumaluse, loobudes estemb.* domeeninimedest. Need kuuluvad nüüd eri liiki kelmidele. (Või peaksin nimetama neid e-koostööpartneriteks?) Näiteks kui püüate internetiotsinguga leida Eesti saatkonda Türgis, siis võite kergesti sattuda estemb-saidile, mis näeb välja nagu täiesti usutav Eesti saatkonna sait, selle väikese erinevusega, et ükski link ei tööta ja lehe alaservas on hasartmängureklaamid. Juhtusin nägema ka vene estemb-saiti, mis näeb jällegi välja nagu täiesti usutav Eesti saatkonna koduleht, kuid ühele lingile vajutades hoiatas brauser phishingu eest. Kuhu link välja viib, seda ma välja selgitama ei hakanud.

Ma usun, et päris paljud huvilised, eriti välisriikides, ei tule selle peale, et kirjutada brauserisse vm.ee (isegi mfa.ee ei tööta enam!!) ja leida vajalik välisesindus menüüde kaudu, vaid otsivad nagu ikka tavalise internetiotsinguga ja satuvad selliste libasaatkondade peale. Nii jääb neile mulje, et Eesti on mingi kahtlane riik, mis levitab pahavara ja propageerib hasartmänge.

Ma ütleksin, et sellel hüppel on meie tiiger maandunud, pea ees, peldikuauku.

 

 

 

 

Plaksutame küll hümni peale!

Kas te olete kunagi näinud Norra rahvuspüha pidustusi? Isegi Saksamaal Kieli linnas oskas käputäis norra üliõpilasi linnatänavad rõõmu ja lustiga täita. Ühes teises linnas ühel teisel aastal avaldas Norra rahvuspüha sügavat muljet ühele soome ajakirjanikule, kes kirjutas: «Soomlane austab isamaad, klomp kurgus ja pisar silmas, norralane aga lauldes ja hõisates.» Eestlasedki on selle koha pealt nagu soomlased. Rahvuslippu tohib heisata ainult seadusega kindlaksmääratud korras eriti tähtsate sündmuste puhul, sest lipp on nii tähtis ja tõsine asi. Hümni kuulamise järel tuleb hoiduda mistahes rõõmuavaldustest, sest hümn on nii tähtis ja tõsine asi. Suurem osa Eesti iseseisvuspäeva pidulike telekontsertide repertuaarist meenutab leinamuusikat, mida lasti raadiost Brežnevi surma järgsetel riikliku leina päevadel.

Igaüks, kes on laulupeol osalenud, teab, milline joovastav eufooria seal ajuti puhkeb. Iseäranis hümn tekitab Lauluväljakul erilise ülevuse, sest seda oskavad ka pealtvaatajad kaasa laulda. Kas te näete vaimusilmas seda pilti? Sa oled tuubil täis laval oma heade kaaslaste ja tundmatute laulusõprade keskel, su ees on mäenõlv täis eesti inimesi, kes üheskoos oma lauluga ülistavad meie kodumaad ja vabadust. Hümni lõppedes täidab rinda uhkus ja vaimustus, mida rahvas mäenõlval väljendab tormilise aplausiga. Enesestmõistetavalt ühined sa selle entusiasmiorkaaniga hetkel, mil lauljad ja pealtvaatajad on muutunud üheks pereks, tunnevad ja mõtlevad ühte ja sedasama. Vaevalt jõuavad aga käed paar plaksu teha, kui kuskilt selja tagant kostab hukkamõistust nõretav hääl «Hümni peale ei plaksutata.» Ja kogu rõõm on läinud. Isamaa on nii tõsine asi, et teda tohib austada ainult, nutt kurgus. Ei mingit rõõmustamist!

Mina ütlen: aitab sellest kuradi kalvinismist! Aitab nõmedate, mõttetute, vastikute traditsioonide järgmisest! Seebakad, kellele ei meeldi, et eesti inimene eesti laulupeol Eesti hümni peale plaksutab, ärge tulge laulupeole. Istuge surnuaial, vaadake seal teistele omasugustele värdjatele surmailmel otsa ja valage koos pisaraid. Eesti rahva suurimal peol teiste inimeste vaimustust täis roojata on sõnulkirjeldamatu sigadus. Need, kes seda teevad, ei ole minu silmis rahvuskaaslased, vaid rämps.