Ma olen sündinud ja üles kasvanud Eestis
nõukogude ajal alevis, kus oli oluline vene vähemus, kuid venelased rääkisid
üldiselt eestlastega eesti keeles. Mu vanemad olid eesti rahvusest, pärit teine
teisest Eesti otsast. Oma vanavanemaid ei ole ma kunagi kuulnud rääkimas ühtegi
keelt peale eesti keele. Seega võib öelda, et ma kasvasin üles üpriski
ükskeelses keskkonnas.
Koduseks keeleks oli mul eesti
ühiskeel, milles murdekeelendeid oli vaid üksikuid. Nagu praktiliselt kõik
eestlased, keda ma oma elus kohanud olen, hääldan ma sõnu «väike», «päike» ja
«äike» II vältes. Isa mõjul ütlen sageli «kuidas» asemel «kuda» ja vahel «hea
küll» asemel «hää küll». (Loomulikult ei kirjuta ma kunagi nii.) Ema oli eesti keele
õpetaja ja rääkis eesti kirjakeelt (välja arvatud muidugi see nõme väikke,
mida ta hääldas ikka inimese moodi II vältes), aga ema sugulastelt on mulle
külge jäänud Lõuna-Pärnumaa foneetikat. Näiteks kipub mul tänini i-häälik
«sinna»-taolistes sõnades e moodi minema, ehkki ema ise nii ei rääkinud.
Mul on lapsest saadik olnud ideaalne
emakeelevaist. Teadsin alati, kuidas õigesti kirjutada, ning koolis
grammatikareeglite õppimine oli mulle üksnes tarbetu ja tülikas koorem, peale
üksikute erandite nagu see, kuhu käib koma ja kuhu mitte. Mul on VIII või IX
klassi eesti keele õpikust tänini meeles «tuleb tige peni ja uriseb»,
«kass kõrtsis ei käi» ja «eks ämm söö sütt», aga mille
meeldejätmiseks need teravmeelsed laused mõeldud olid (midagi seoses ülivõrde moodustamisega??),
on mul ammu peast lennanud, sest mul ei ole neid iialgi vaja läinud.
Just selle tõttu, et mul on ideaalne
keelevaist (mida tõendab muuhulgas esikoht vabariiklikul eesti keele
olümpiaadil XI klassis), olen võtnud endale õiguse eirata keelereegleid, mida
pean rumalateks. Näiteks needsamad komareeglid on osaliselt mõttetud. Kui koma
teeb lugemise raskemaks, siis jätan ma ta ära, ja mind ei huvita, et mingid
kopitanud professorid on kunagi kusagil otsustanud, et sinna lihtsalt peab
koma pandama ja kõik.
Ametlikud asjaajamiskeeled minu lapsepõlve
Eestis olid eesti ja vene, ning just nimelt selles järjekorras. Kuskil
Tallinnas või Kiviõlis oli olukord arvatavasti teistsugune, kuid mina ei
sattunud oma kodualevis kunagi sellisesse olukorda, kus oleks vene keelt vaja
läinud. Mõistagi olid sildid avalikes kohtades enamasti kakskeelsed, kodudes
rippusid kalendrid, milles kuude nimed olid mõlemas keeles jne., aga
minu huvi vene keele või mistahes muude võõrkeelte vastu oli arvatavasti samal
tasemel, nagu laps tunneb huvi igasuguste asjade vastu enda ümber ning küsib
täiskasvanutelt, et mis see on ja mida see tähendab.
Arvan end mäletavat, et kooliminekuajaks
tundsin ma suuremat osa vene tähtedest. Isa ajakirjadest olin vene ja
saksa keeles selgeks saanud rea elementaarseid autotermineid nagu pikkus,
laius, kõrgus, kiirus, võimsus, kütusekulu jms. (Vene keeled rõhud olid mul
siiski põhjalikult paigast ära.) Tava-venekeelseid sõnu teadsin mõnda üksikut,
näiteks «басли» (õieti пошли) ja «низа» (õieti нельзя). Üks sõna, mida hästi
teadsin, oli «суда». Kui kooliõpikus väideti, et «siia» on vene keeles «сюда»,
ei võtnud ma seda hetkekski tõsiselt. Mul olid ju kõrvad peas ja ma kuulsin,
kuidas inimesed rääkisid! Sellele, et «басли» on tegelikult «пошли», mul
vastuväiteid polnud, aga «суда» asemel «сюда» ütlema ma ei hakanudki.
Soome keeles
teadsin ma koolieelikuna peamisi arvsõnu ja mõnda tavalisemat sõna nagu «isa»
(õieti isä).
Mis puutub saksa keelde, siis mängisid
poisid minu lapsepõlves enam-vähem kogu aeg sõda ja sellest tuli ka mu esimene
saksakeelne väljend «Hände hoch». Poisid hääldasid seda [hände hoo], mis tundus
mulle millegipärast kahtlasena, aga õiget hääldust ei saanud ma teada niipea.
Huvitav on märkida, et ehkki ma leppisin
isa seletusega, et saksa keeles tuleb mõningaid tähekombinatsioone lugeda teistmoodi
kui kirjutatakse, ei saanud ma kuidagi aru, miks suured inimesed loevad
ekraanilt soomekeelseid sõnu valesti – näiteks miks nad ütlevad «hengi», kui
kirjutatud on «henki». Samuti olin täielikus segaduses, kui kuulsin eestlasi
ikka ja jälle väitmas, nagu «ei ole» oleks vene keeles «netu» – venelased
rääkisid ju tegelikult hoopis «njeetu»!
Kõik teised võõrkeeled, sealhulgas inglise,
olid mul kooliminekuajaks absoluutne null.
Vene keele õppimine algas II klassist.
Olukorda, kus väljaspool kooli tulnuks vene keelt rääkida, ei sattunud ma aga
enne kui pere Tallinnasse kolis. Seal leidsin end juba sageli vastamisi
müüjatega, kes eesti keelt ei osanud. Paraku ei olnud ka minu vene keel alati
piisav, et ennast arusaadavaks teha, ja kooli vene keele tundides õpetati
igasugust jama, mitte väljendeid, mida igapäevaelus vaja läks.
Positiivse poole pealt tuleb märkida, et
linnas oli terve hulk kinosid ja neis näidati filme lausa iga päev. Pole ime,
et mul tekkis uus hobi – kinoskäimine. Tollal esitati kõiki välismaa filme vene
keelde dubleerituna. Ehkki filme vaadates oli tähelepanu keskendunud
eestikeelsete subtiitrite lugemisele, kuulsid kõrvad paratamatult ka
venekeelset juttu. Mul oli tunne, et kinos õppisin ma rohkem vene keelt kui
koolis. Uuringuandmeid mul selle kinnituseks ei ole, aga kindlasti tuli taoline
passiivne keeleõpe mulle Tallinna pentsikus kakskeelsuses suureks kasuks.
Siiski lõpetasin nõukogude võimu all, see
tähendab ajal, mil mõnede väitel käis kohutav venestamine, keskkooli ära nii,
et vene keeles tavalise inimesega tavalist vestlust pidada ma tegelikult ei
osanud. Hädavajalikud jutud rääkisin enam-vähem ära, aga raamatulugemine käis
juba suure surmaga.
Teiseks koolivõõrkeeleks valisin IV klassis
saksa keele. Kuni VIII klassini oli mul erakordselt võimekas õpetaja (Inge
Välja), kes sundis mind pingutama. Väljaspool kooli oli kokkupuudet saksa
keelega väga vähe (mõned detektiivseriaalid soome subtiitritega, natuke saksa
popmuusikat, eelnimetatud autoajakirjad), kuid koolis sain saksa keelele väga
tugeva põhja alla, mis tuli mulle edaspidi väga suureks kasuks. IX klassis
läksin teise kooli, kus saksa keele õpetamise tase oli olematu. Väga palju
tolku polnud ka kohustuslikest saksa keele tundidest ülikoolis. Kui aga I
kursuse järel osalesin konkursil, kus valiti stipendiaate Saksamaale
saatmiseks, selgus, et olin IV–VIII klassis saanud õp. Väljalt nii kõva kooli,
et ei jäänud teistele sugugi alla. Ärasõidu eel sain tuttavaks ühe
suurepäraselt saksa keelt valdava eesti ajakirjanikuga, kes õpetas mulle
mõndagi kasulikku. Edasi elasin kolm ja pool aastat Saksamaal, õnneks sellises
piirkonnas, kus ei räägitud mingit veidrat murret, vaid keelepruuk langes
peaaegu sada protsenti kokku sellega, mida mina koolis õppinud olin.
Ajast, mil olin Saksamaal olnud vast paar aastat, mäletan ühte
seltskondlikku koosviibimist, kus olime juba tükk aega juttu ajanud, enne kui
üks sakslane ütles, et ta sai alles nüüd aru, et ma ei olegi sakslane.
Teisisõnu olin ma esimesed võib-olla pool tundi nii veenvat saksa keelt
kõnelnud, et petsin emakeellase ära.
Eestisse tagasipöördumise järel sai palju-palju kirjalikku ja
natuke järeltõlget tehtud. Ma saan saksakeelsest kirjutatud tekstist aru
praktiliselt sama hästi kui eestikeelsest, piirkondlike murrete kuulamisega on
siiski raskusi, rääkinud pole aga juba hulk aastaid enam peaaegu üldse, nii et
teen mõningal määral vigu. Kui aga kõnnin Saksamaal ringi ja lausun lihtsaid
igapäevaväljendeid, siis ei saa keegi aru, et ma muulane olen.
Lähme edasi soome keele juurde. Mõistagi
vaatasid 1970-ndatel ja 80-ndatel aastatel Põhja-Eestis kõik eestlased Soome
televisiooni, minu suhtlusringkonnas palju rohkem kui Eesti oma. Nii see soome
keel ka vähehaaval tuli. Esialgu tõlkis isa, siis hakkasin ise aru saama,
täienduseks õppisin kahest iseõppijate õpikust käänamist-pööramist jms. Siiski
tuli soome keel vaevaliselt. Vaatad naljasaadet, saad suuremast osast sõnadest
aru, kuid väiksemast osast ei saa, ja sellega jääb ka nali tabamata. Pööre
toimus viimaks 13-aastasena. Mul on see väga hästi meeles, kuidas ma ühel
hetkel hakkasin plaksti praktiliselt kõigest aru saama. Ma ei oska seda mitte
millegagi seletada, aga see muutus toimus tõepoolest väga kiiresti, ilma et ma
selleks midagi teinud oleksin. See on vist see, mille kohta marksistid ütlevad
«kvantiteedi ülekasvamine kvaliteediks». Igatahes hakkas mul umbes 14-aastasena
lausa eesti-soome kakskeelsus tekkima – laususin vahel kogemata eesti keeles
rääkides soomekeelseid sõnu (nt. «puhu kiiremini», s.t. räägi kiiremini), mis
oli väga piinlik. Samuti kippus mul eesti keeles L-häälik soome moodi kangeks
ja R-häälik soome moodi pehmeks minema. See läks õnneks paari aasta järel jälle
üle. Aju õppis eesti ja soome keelt lahus hoidma.
Kunagi 1990-ndate keskel juhtus selline asi,
et ajasin Eestis ühe soomlasega juttu nii, et tema rääkis eesti keeles ja mina
vastasin soome keeles, kuni ta lõpuks küsis, kas ma olen eestlane või soomlane.
Praegu ma enam nii veenvalt ei räägi, sest ma pole üle 20 aasta peaaegu üldse
soome keelega kokku puutunud. Siiski pole mul tänapäevani olulist vahet, kas
kuulan eesti või soome keelt, ja spordiülekandeid olen kõik need aastad
vaadanud alati, kui võimalik, soome keeles, seda sel lihtsal põhjusel, et eesti
spordikommentaatorite debiilset mökitamist ei ole võimalik välja kannatada. Aga
see on juba omaette teema.
Inglise keel tuli
muidugi muusikast ja Soome televisioonist. Täpselt nii, nagu ma nõukogudeaegses
kinos omandasin passiivselt vene keelt, omandasin ma soomekeelseid subtiitreid
lugedes ja ingliskeelset juttu kuulates passiivselt inglise keele. Loomulikult
oli see protsess väga aeglane, kuid kui 20-aastasena Saksamaale läksin,
avastasin, et ehkki mul on saksa keeles suurem sõnavara, tuleb inglise keel
palju kergemini suust välja, ja seda ilma et ma kunagi inglise keelt õppinud
oleks. Praeguseks olen ma inglise keelest eesti keelde terveid raamatuid
tõlkinud (mis on ka avaldatud ja raamatupoes müügil) ning kirjutan inglise keeles
peaaegu iga päev. Seetõttu on hämmastav mõelda, et ma ei ole kunagi elus
aktiivselt inglise keelt õppinud. See on täpselt nagu Vodička küsis Švejkilt:
«Kuidas sa saksa keele selgeks said?» ja Švejk vastas: «Iseenesest.» (Kui päris
täpne olla, siis umbes kaks korda elu jooksul olen võtnud õpiku ja otsustanud
inglise keelega tõsisemalt tegelema hakata, kuid pole kunagi esimesest või
teisest õppetükist kaugemale viitsinud. Seda muidugi mingiks õigeks õppimiseks
lugeda ei saa.)
Kui vene, soome, saksa ja inglise keelele oli
mingisugune alus pandud (see võis olla mingi 13–14-aastasena), sattus mulle
kätte esperanto keele õpik ja ma õppisin seda mõnda aega. Natuke on veel
meeleski. Siiski vaibus mu huvi esperanto vastu peagi, küllap põhjusel, et
selle keelega ei ole kõigevähematki peale hakata.
Mõni aeg pärast seda kui olin hakanud soome
keelest hästi aru saama, hakkasin mõtlema, et mis keel siis järgmisena ette
võtta. Mulle tuli mõte, et õigupoolest oleks viisakas, kui inimene valdaks
kõikide naaberrahvaste keeli. Meil on neid teatavasti (väljasurevaid pisikeeli
arvestamata) neli – vene, soome, rootsi ja läti. Läti keele eesti keele
baasil õppimiseks ei olnud mul nõukogude ajal mitte mingisugust võimalust. Ma
olin näinud väikesi eesti-läti ja läti-eesti sõnaraamatuid, aga saada ei olnud
neid kuskilt ning mingit iseõppijate õpikut polnud lihtsalt olemas. Nõukogude
võim tahtis, et nõukogude rahvad suhtleksid omavahel vene keeles. (Ma ei või
pead anda, et keeltekoolis läti keelt ei õpetatud, aga ma ei tulnud tollal
selle peale.) Mu läti keel jäigi paljudeks aastateks «saldejumsi» ja
«veikalsi» tasemele nagu enamikel eestlastel.
Nii jäi üle ainult rootsi keel. Õpiku
sain arvatavasti poest, onu hankis mulle kuskilt väikese rootsi-saksa vestmiku
ja juhtus nii, et ühed head inimesed kinkisid mulle rootsi-eesti sõnaraamatu.
Nii see algas. Soome televisioonis oli natuke rootsikeelseid saateid ja filme,
sellepärast on mul tänapäevani Soome telediktorite hääldus. Ma valdan täiesti
ka riigirootsi hääldust, aga soomerootsi oma on lihtsalt eestlase
kõneaparaadile nii palju kergem, et rääkides kipub ikka see tulema. Mingit
arvestatavat taset ma rootsi keeles ei saavutanud, aga mäletan kooliajast
juhtumit, kui Soome TV-st tuli saade, kus räägiti inglise keeles ja subtiitrid
olid vahelduseks rootsi keeles, ning nende kahe pealt kokku sain enam-vähem
aru.
Klassikaaslased lõõpisid, et miks sa rootsi
keelt õpid, tahad ära hüpata, jah? Loogiline – mille muu jaoks peaks eestlane
õppima rootsi keelt? Õigupoolest võtsingi 15-aastasena vastu otsuse Nõukogude
Liidust lahkuda (mis mul õnnestus viis aastat hiljem), aga rootsi keele
õppimisega ei olnud sellel midagi pistmist. Ma õppisin rootsi keelt, nagu juba
olin öelnud, sellepärast, et olin seisukohal, et iga korralik inimene, kellel
on annet, aega ja võimalust, peaks mõningal määral naaberrahvaste keeli
valdama.
Muide, natuke oli rootsi keelest kasu ka
kodumaal. Nimelt ujus koolis kunagi kuskilt välja tükk ajakirjast vms., kus oli
rootsikeelne toiduretsept pealkirjaga «surmjölkskaka». Hirnusime muidugi kõik,
nii et kõhud haiged. Kodus vaatasin sõnaraamatust järele, mida see kaugeltki
mitte isuäratava kõlaga toidunimi tähendab. Selgus, et see on «hapupiimakook» –
sur on hapu, mjölk on piim ja kaka (hääldatakse «khaaka» III vältes) on kook.
Vanemas koolieas võttis aga klassivend Rednar
kasutusele toreda hüvastijätu «Lycka till!» (rootsi keeli «Soovin edu!» või
«Õnn kaasa!»)
Sellega mu keeleõpingud enne välismaale kolimist piirdusid, kui mitte
arvestada ungari keele
vestmiku ja leedu keele õpiku mitte väga usinat tudeerimist.
Saksamaale ülikooli sattudes oli juba tunne,
nagu oleks Nõukogude Liidust Läände pääsenud. Jah, nii oligi, aga ma pean
praegu silmas seda, et enam ei olnud vaja otsida, kust sa õpikuid või
sõnaraamatuid kätte saad, sest ülikoolis oli kõikvõimalike keelte kursusi, kuhu
iga üliõpilane võis minna ilma mingi nõmeda eelregistreerumise või õppekavata.
Aga see on juba järgmise artikli teema.
Rabav! Mul pole paraku keeleannet ja meie lapsepõlves polnud Ida-Ukrainas telesaateid teisi, peale vene- ja ukrainakeelsete. Koolis muidugi oli prantsuse keel, aga ausalt öeldes seda pole piisav rääkimiseks — on jäänud ainult sõnastikuga lugemine. Koolis ka oli vähemärgatav kontakt vanaslaaviku keelega (Слово о полку Игоревом), aga tol ajal see keel ei olnud arusaadav minu jaoks üldse.
ReplyDeleteSituatsioon on natuke muutunud ülikoolis. Esiteks — õppimine oli ukrainakeelne (jah, Donetskis oli see väga ebatavaline), teiseks — olid mul kodus kaks ladina keele õpikut (üks neist väga hea poola keelest tõlkitud iseõppija raamat) ja pärast II kurssi suvel mul oli aega. Siis ladina keel on esimese armastusena jäänud. Kolmandaks — olid meie raamatukogudes Donetskis palju õpikuid, nii et poola keel sai kolmandaks armastuseks, pärast seda proovisin ma czechi ja bulgaaria keeltega tegeleda — suus minul neid ei ole, aga midagi lugeda ei ole ühtegi probleemi. Samuti ma proovisin vana kreeka keelt omandada, aga ei õnnestunud. Inglise keel oli aspirantuuris ja tänapäeva terminides oli see B1 tase.
Eesti keelega olen kokku puutunud ainult siin ja juhtus see 4 aastat tagasi.
Mulle kohutavalt meeldib bulgaaria keel, kusjuures minu meelest on bulgaaria keelt kergem lugeda kui ukraina keelt. Ikka väga palju on sõnu, mida kirjutatakse täpselt või peaaegu täpselt nagu vene keeles.
ReplyDeletenoh, te teate arvatavasti, et vanabulgaaria keel (nn церковно-славянский) oli allikas, kust vene keel võttis oma kõrgesõnavara ja seetõttu need kaks keelt (ida ja lõunaslaavi peredest) paistavad nii sarnased olevat
ReplyDeleteJah, mõned aastad tagasi tuli see ühe asjatundjaga jutuks ja siis ütles ta mulle just sedasama. Seejuures on huvitav, et bulgaarlaste esivanemad tulid ju kirde poolt ja läksid alles Balkanil slaavi keelele üle. Võib-olla sellepärast ongi nad säilitanud hästi vanaslaaviliku keele? Ka Moskva vürstiriigis polnud ju vanaslaavi keel algselt rahva enda keel, vaid võeti ristiusu vastuvõtmisel kultusekeeleks.
ReplyDeleteIgatahes on makedoonia keelt hoopis raskem lugeda kui bulgaaria keelt ja asi pole mitte serbiapärases ortograafias, vaid ma näen ikka olulisi erinevusi sõnavaras ja morfoloogias.