Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (18)

eelmine osa

<1-049-1>

«Mis meisse, Morporki veinimüüjatesse puutub, siis meile tähendab turism äri. Arusaadav?»

«Noh?» küsis Ymor külmalt.

«Noh,» ütles Rerpf, «nagu ma juba ütlesin, kaitseme meie oma huvisid.»

«Arusaadav?» kõlab siin veidralt. Inimesed ei räägi ju niimoodi. Loomulikum oleks «Selge?» või äärmisel juhul «Kas on arusaadav?»

Teiseks on need noh-id selles kohas absurdsed. Ma aiman, et originaalis on seal well, ja «Noh?» – «Noh,» on kahtlemata vähemvale tõlge kui «Hüva?» – «Hüva,» kuid ikkagi nii ei kõlba. Põhjus on jällegi sama – ma ei suuda ette kujutada, et inimesed sellises kontekstis niimoodi räägiksid.

Viimasel hetkel torkas silma ka, et «meie» ei peaks siin rõhutatud olema.

«Mis meisse, Morporki veinimüüjatesse puutub, siis meile tähendab turism äri. Selge?»

«Ja siis?» küsis Ymor külmalt.

«Ja siis,» ütles Rerpf, «nagu ma juba ütlesin, kaitseme me oma huvisid.»

<1-051-1>

Rincewind taganes, käed kaitsvalt välja sirutatud. Kuivatatud kalade müüja vaatas teda huviga nagu hullukest.

Kas see on nüüd jälle mingi Kagu-Eesti kõnepruugi veidrus?

Rincewind taganes, käed kaitsvalt välja sirutatud. Kuivatatud kalade müüja vaatas teda huviga nagu hullumeelset.

Vms.

<1-051-2>

Morporki Lühike tänav on õigupoolest üks pikemaid linnas. Selle vastupäevapoolne ots suubub [---].

Loomulikult ei suubu linna, vaid tänava ots.

Morporki Lühike tänav on õigupoolest üks pikemaid linnas. Tema vastupäevapoolne ots suubub [---].

<1-051-3>

Lühikese tänava kaugeimas otsas tõusis tume ristkülik sadadele jalakestele ning pistis jooksu.

Milleks «ning»??

Lühikese tänava kaugeimas otsas tõusis tume ristkülik sadadele jalakestele ja pistis jooksu.

<1-051-4>

Lühikese tänava kaugeimas otsas tõusis tume ristkülik sadadele jalakestele [ja] pistis jooksu. Algul laskis see ainult raskelt traavi, kuid selleks ajaks, kui pool tänavat oli läbi, tuhises see juba edasi nagu nool.

Esimene asesõna on paras pähkel. Ma olen väga kahevahel, kas «ta» või «see», aga pigem vist ikka «see».

See aga, et alguses on «see», ei tähenda seda, et pärast ei võiks «ta» olla. Teine «see» on ju selgelt eksitav, sest ei tuhisenud ju tänav, vaid tume ristkülik.

Lühikese tänava kaugeimas otsas tõusis tume ristkülik sadadele jalakestele ja pistis jooksu. Algul laskis see ainult raskelt traavi, kuid selleks ajaks, kui pool tänavat oli läbi, tuhises ta juba edasi nagu nool.

<1-051-5>

Lühikese tänava kaugeimas otsas tõusis tume ristkülik sadadele jalakestele [ja] pistis jooksu. Algul laskis see ainult raskelt traavi, kuid selleks ajaks, kui pool tänavat oli läbi, tuhises [ta] juba edasi nagu nool.

Natuke halb sõnadejärjekord. «Siis, kui ma raamatu läbi sain,» mitte «siis, kui ma raamatu sain läbi».

Lühikese tänava kaugeimas otsas tõusis tume ristkülik sadadele jalakestele ja pistis jooksu. Algul laskis see ainult raskelt traavi, kuid selleks ajaks, kui pool tänavat läbi oli, tuhises ta juba edasi nagu nool.

<1-052-1>

Katusealuselt õrrelt pikeeris ronk võluri poole, harali küünised hiilgamas.

See ei jõudnud rünnata.

Eespool kirjutasin, et kõige hullemadki anglomaanid ei ole veel hakanud loomade-lindude kohta «see» ütlema. Paistab, et olin liiga optimistlik.

Tegelikult on siin põhjus pigem selles, et selle lause tõlkimise ajaks oli tõlkijal eelmine lause juba täielikult peast lennanud ja ta tõlkis lihtsalt mehaaniliselt «see», mõtlemata üldse sellele, kes või mis see «see» on.

Katusealuselt õrrelt pikeeris ronk võluri poole, harali küünised hiilgamas.

Ta ei jõudnud rünnata.

Ja kui nüüd järele mõelda, siis oleks selles kontekstis loomulikum:

Katusealuselt õrrelt pikeeris ronk võluri poole, harali küünised hiilgamas.

Rünnata ta ei jõudnud.

Eelmise lause järel ootab lugeja ju rünnakut. Sellel on rõhk. Seega peaks järgmist lauset just sellest alustama. Inglise keel ei võimalda niimoodi lauseehitusega mängida, mistõttu rõhuasetust väljendatakse rääkides intonatsiooniga ja kirjas üldse mitte. Eesti keeles aga kõlab «Te võite küll hobuse vee äärde viia, kuid jooma ei sunni teda ükski vägi,» pisut loomulikumana kui «Te võite küll hobuse vee äärde viia, kuid ükski vägi ei sunni teda jooma.»

Ja just praegu torkas mulle silma veel üks detail:

Katusealuselt õrrelt pikeeris ronk võluri poole, harali küünised hiilgamas.

[Rünnata ta ei jõudnud.] Kui lind oli umbes poolele teele jõudnud, hüppas kirst [---].

See on just see inglise-saksa tobedus, millest ma eespool rääkisin: enne kasutatakse asesõna ja alles siis nimisõna, mida asesõna asendab. Nende keeltes on tavaline öelda «Kui ta oli mündi tasku pistnud, irvitas poiss rahulolevalt.» Eesti keeles on aga õige «Kui poiss oli mündi tasku pistnud, irvitas ta rahulolevalt.» (Iseasi oleks «Pistnud mündi taskusse, irvitas poiss rahulolevalt,» sest esimesed osalauses ei ole alust.)

Siin on loomulik kirjutada nii:

Katusealuselt õrrelt pikeeris ronk võluri poole, harali küünised hiilgamas.

Rünnata lind ei jõudnud. Kui ta oli umbes poolele teele jõudnud, hüppas kirst [---].

Muide, kahtlustan, et ingliskeellasele tunduks siin, et «ta» asendab järgmist nimisõna (kirst), mitte eelmist (lind).  :-)

järgmine osa