Mõtlemise vältimise meetodid

   

Paljudel inimestel on igale vähegi keerulisemale nähtusele olemas üks kolmest fatalistlikust seletusest – «see asi on nii sellepärast, et:

a) selle või teise nimega jumalik olend on ta selliseks loonud, ning meie ei saa sinna midagi parata;

b) nii soovib maailma valitsev salaorganisatsioon, mille peale kellegi hammas ei hakka, või

c) ta on nii paljude nii keeruliste protsesside tulem, et sealt mingeid seaduspärasusi otsida on lootusetu.»

Kõik need kolm seletust on mugavad, sest nad ei nõua mõtlemist, ning kasutud, sest nad ei anna meile mingit infot selle kohta, mida meie saaksime teha, et asjad paremaks läheksid.

Näiteks asjade selgitamine jumala tahtega ei ütle meile, miks jumala tahe just selline on ja milline võiks tema tahe olla mõnes muus olukorras. Teisisõnu: nähtuste selgitamine jumala tahtega ei aita meil nendest nähtustest paremini aru saada ega nendega paremini hakkama saama õppida. See on ainult rumalale inimesele lohutuseks: ah, mis ma üldse oma pead vaevan, kõik on niikuinii jumala tahe.

Muide, alistuv-fatalistlik mõtteviis ei sõltu sellest, kas vastav esoteeriline õpetus üldse propageerib midagi jumalikku. Näiteks püüdlevad jumalatu zeni pooldajad erilise kirgastunud teadvuseseisundi poole, kus nad kaifivad «taipamist», et nad midagi ei tea. (See ei ole mingi kõrvaltvaatajairoonia, vaid peaaegu sõna-sõnalt nii ütles mulle vaimustusega üks zeni harrastaja, ja see on ka täielikus kooskõlas sellega, mida ma zeni propageerivatest raamatutest lugenud olen.)

Kolmandat liiki inimesed vaatavad enamasti esimest ja teist liiki inimestele ülalt alla ning räägivad uhkusega, kuidas nemad ei usu mingit jumalat ega vandenõuteooriaid. See üleolevus on põhjendamatu, sest nad on tegelikult sama pulga peal. Nemadki loobuvad asjade põhjuste üle järele mõtlemast, alistudes jõule, mida peavad ülekaalukaks. Nad ei ütle küll «ah, mis ma üldse oma pead vaevan, kõik on niikuinii jumala tahe», aga nad ütlevad selle asemel «ah, mis ma üldse oma pead vaevan, niikuinii sellele mingit seletust ei ole». Sisuliselt on see üks ja sama asi.

Illustreerimaks teoreetilist printsiipi, et asjadel on tihti põhjused, mille peale me esmapilgul ei tule, toon ma teile nüüd kaks näidet.

Üks pöördepunkte minu isiklikus arengus, mis õpetas mu asjade põhjuste üle järele mõtlema, oli see, kui umbes 1985. aastal Toomas Alatalu poliitikaringis oli arutuse all NSV Liidu juhi Gorbatšovi ja USA presidendi Reagani kohtumine Reykjavíkis. Alatalu juhtis meie tähelepanu faktile, et Reaganile läks lennujaama vastu Islandi president, Gorbatšovile aga Islandi välisminister. Miks? Põhjus oli selles, et Gorbatšov ei olnud riigipea (Ülemnõukogu presiidiumi esimees), selleks oli Andrei Gromõko. Sisuliselt valitses riiki jah Gorbatšov, aga formaalselt ei olnud ta riigipea, vaid kõigest partei esimees. Seega nõudis diplomaatiline protokoll, et teda ei võtaks lennujaamas vastu mitte riigipea, vaid välisminister.

Point on selles, et isegi välispoliitika vastu huvi tundvatest inimestest laseb 99% lihtsalt silmad üle uudisest «Reaganil oli lennujaamas vastas president ja Gorbatšovil välisminister» ega mõtle järele selle üle, miks see nii oli. See on muidugi pisiasi, aga ma valisingi hästi lihtsa näite, et teil oleks kergem aru saada, mida ma silmas pean. Järgmine näide on keerulisem.

Ühel sellesama poliitikaringi koosviibimistest juhtis Alatalu meie tähelepanu uudisele, kus üks Vietnami Sotsialistliku Vabariigi ninameestest ütles oma kõnes, et Vietnam peab hakkama NSV Liidult saadavat abi tõhusamalt kasutama. Meie poleks sellisele asjale mingit tähelepanu pööranud, aga Alatalu küsis: miks ta nii ütles? Vaevalt et Vietnamil õnnestub ühtäkki oma majandust nii palju efektiivsemaks teha, et välisabivajadus oluliselt väheneks. Mida siis tähtis mees tegelikult silmas pidas? Seda, et Vietnam soovib hakata NSV Liidult vähem abi saama. Millega siis aga kavatsetakse kompenseerida see, mis puudu jääb? Ilmselt abiga, mida saadakse mõnelt teiselt suurriigilt. Mis riik see olla võiks? Ainus võimalik kandidaat on Hiina. Seega, selgitas Alatalu, tähendasid Vietnami juhi sõnad tegelikult vihjet, et Vietnam on valmis oma vana vaenlase Hiinaga ära leppima. Fraas, mis esmapilgul paistis tühja sõnakõlksuna, signaliseeris tegelikult tõsisest kursimuutusest Vietnami poliitikas.

Kuna kõrge poliitikategelase ettevaatamatu väljaütlemine võib päästa valla pahameeletormi elanikkonnas ja ajakirjanduses ning tõsiselt rikkuda riikide suhteid, räägivadki poliitikud taoliste vihjete keeles, et sõnum jõuaks selleni, kes oskab asjast aru saada, kuid lihtinimesed ei märkaks midagi kahtlast ja ajakirjanike küsimuste peale võiks poliitik süütu näoga öelda, et tal ei olnud lausutuga mitte mingit tagamõtet.

NB! Soovin rõhutada, et mu imetlus selle üle, kuidas Toomas Alatalu omal ajal koolinoori mõtlema õpetas, ei tähenda vähimalgi määral seda, et ma kiidaksin heaks tema poliitilist tegevust praegusel ajal või nõustuksin seisukohtadega, mida ta selle raames väljendanud on.

Artikli alguses kirjeldatud fatalistlikku suhtumist, nähtuste selgitamisest loobumist tulebki kõige rohkem ette poliitika valdkonnas, kuid sugugi mitte ainult. Võtame näiteks täiesti teise valdkonna – psühholoogia. Kui süveneda psühholoogiaalastesse kirjutistesse, võib igal sammul näha seda, kuidas psühholoogid kipuvad varjama oma teadmatust ja vältima asjade põhjuste otsimisega vaeva nägemist (või poliitkorrektsete dogmade vastu patustamist), selgitades inimeste ühte või teist justkui-ebamõistlikku käitumisviisi sellega, et küllap on neil mingisugune alateadlik destruktiivne tung, mis on kas ürgaja geneetilise igandina säilinud või mingist lapsepõlvetraumast põhjustatud. See motiiv kordub traktaadist traktaati. Teadusliku terminoloogia kasutamisele vaatamata on see samaväärne jumalahüpoteesiga, kuna aitab seletada kõike, selgitamata tegelikult midagi. Ent see on juba omaette artikli teema.

Mõistagi ei taha ma väita, et me peaksime kogu aeg kõikides asjades mingit varjatud tagamõtet otsima. (Lihtne näide igapäevaelust – küllap on paljud mehed tähele pannud seda, kuidas naised meile alatasa mingeid peidetud motiive omistavad ega taha kuidagi aru saada, et me mõtlesime just täpselt seda, mida ütlesime.) Ma väidan ainult seda, et paljud sündmused, mida me peame seletamatuteks, toimuvad tegelikult selle tõttu, et erinevad inimesed, organisatsioonid, riigid jm. püüdlevad oma eesmärkide saavutamise poole ning nende omavaheline vastasmõju ja konkurents võib kergesti viia tulemustele, mis esmapilgul näivad paradoksaalsetena. Kui me aga võtame vaevaks mõelda loogiliselt järele selle üle, mis eesmärgid ühel või teisel osapoolel võiksid olla, on sageli võimalik aru saada, miks asjad arenesid nii nagu arenesid. Ja need, kellel pole piisavalt mõistust, et sündmuste tagamaid taibata, ei peaks naeruvääristama neid, kes seda suudavad.