Ökoloogiline... intelligentsus??

Ökofanatism on kaks korda elus mu maailmapildi põhjalikult segi raputanud.

Esimene kord oli siis, kui ma lugesin artiklit, milles selgitati, et väitel inimtegevuse põhjustatud kliimasoojenemisest  p u u d u b   t e a d u s l i k   t õ e s t u s .

Teisisõnu – teooria, et inimese majandustegevuses tekkivad gaasid lõhuvad osoonikihti ja põhjustavad kasvuhooneefekti, on paljasõnaline väide. Teaduslikke andmeid selle kinnituseks ei ole.

Ma olin enam kui rabatud. Tähendab, kogu see hädakisa, kuidas me hukutame planeeti, on põhjendamatu? Kõik need üha karmistuvad üha kulukamad üha tülikamad üha absurdsemad keskkonnakaitsenõuded ei olegi tegelikult meie elukeskkonda ähvardava hävingu ärahoidmiseks hädavajalikud?

Ma hakkasin mõtlema, kuidas küll saaks teha nii, et see info võimalikult ruttu võimalikult paljude ökofriikideni toimetada, et nad saaksid aru, et nad teevad ilmaasjata paanikat.

Teine vapustus tuli mõni aasta hiljem, kui keskkonnaõiguse õppejõud  t u n n i s t a s   o t s e s õ n u ,   e t   t a   t e a b , et teooria, et inimese majandustegevuses tekitatavad gaasid lõhuvad osoonikihti, ei ole teaduslikult tõestatud. Aga see ei loe, ütles ta. Üha karmimad keskkonnakaitsenõuded on sellegipoolest vajalikud – igaks juhuks, et äkki need gaasid siiski on kahjulikud.

Pärast seda loengut tõstsin ma käed üles ja loobusin püüdest ökofanaatikuid ümber veenda. Kuidas sa vaidled inimestega, kes avalikult tunnistavad, et jah, me teame, et meie seisukohtade kaitseks pole fakte ja loogilisi argumente, aga me ajame ikka oma joru edasi – igaks juhuks, sest äkki on meil siiski õigus?

Ma taipasin, et on olemas kahte liiki inimesi. Mina ja loodetavasti ka teie kuulume nende inimeste hulka, kes tahavad õppida. Me otsime uusi teadmisi, et täiendada oma maailmapilti ja saada targemaks, suuta üha paremini otsustada, mis on õige ja mis on vale. Ökofanaatikud kuuluvad teise inimeste liiki – selliste, kes on  o t s u s t a n u d   u s k u d a  mistahes faktide ja loogiliste argumentide  k i u s t e .

Ma arvasin, et rohkem ökofanaatikud mind millegagi üllatada ei suuda. Vaevalt saab olla midagi veel napakamat kui kõigutamatu kvaasireligioosne, mistahes faktidest kõigutamatu veendumus inimese süüst planeedi ees. Nii mulle tundus.

Paraku selgus, et saab küll.

Nimelt on ökofanaatikud mõelnud välja väljendi «ökoloogiline intelligentsus». See tähendab ökofanaatilistel seisukohtadel olemist. Inimene, kes usub müüte inimese süül toimuvast planeedihävingust, on ökofanaatikute arvates kõrge ökoloogilise intelligentsusega. Inimene, kes usub ökomüütide vastu rääkivaid fakte ja loogilisi argumente, on ökofanaatikute arvates madala ökoloogilise intelligentsusega.

See kõlab nagu väga vaimuvaene nali. Kahjuks on see aga tõsi. Vähe sellest, et ökofanaatikud ei saa aru, et pime usk teaduslikult tõestamata teooriatesse ja kõikide sinu veendumuste vastu rääkivate faktide hülgamine on vaimupimedus – nad väidavad, et pime usk on just nimelt tarkus ja faktidele tuginemine on rumalus!!

Igale mõtlevale inimesele peaks olema selge, et ökofanatismil ei ole intelligentsusega midagi pistmist. Pime usk ei ole intelligentsus, vaid intelligentsuse eitus. Ökofriikide kvaasireligioosse mõtteviisi nimetamine «ökoloogiliseks intelligentsuseks» on sama, mis nimetada varastamist enesekohaseks heategevuseks, vägistamist initsiatiivarmastuseks, alkoholismi etanooltoitumiseks, gripiepideemiat mikroorganismiterviseks.

Mis nad järgmisena välja mõtlevad? Teooria, et inimesed, kes planeedihävingupropagandas kahelda julgevad, on vaimuhaiged ja tuleb sundravile allutada? Millegi muu kui vägivallaga ökofanaatikud mõtlevate inimeste suid ju sulgeda ei saa, sest fakte ja loogilisi argumente neil oma dogmade kaitseks esitada ei ole.