Kottidest ja persse minemisest

Just nii kõlas meili pealkiri, mille kunagi aastaid tagasi üks toimetaja ühele tõlkijale saatis. Asjaosaliste nimed jäävad mõistagi avaldamata, aga meil ise oli selline.

Huvitav, et sõna "perse" kasutamine mõnele nii keeruline tundub. Miks sa kirjutad perssenuss, kui õige on persenuss? Sa ju ei kirjuta majjauks, vaid majauks. Mille? – Perse. Sisseütlev kääne on persse. Mine persse, aga mitte mine perse. Mine majja, aga mitte mine maja. Nikkusin persse (kuhu?), aga mitte nikkusin perse (mis?). Mis aga kottidesse puutub, siis munandikott on ainsuses, munandid aga mitmuses. Sügasin kotti, aga mitte kotte. Sul ju ei ole kaks munandikotti.

Ma jätaksingi selle hea meelega nii, sest asja mõte on tegelikult vaid teid lõbustada. Paraku oleks keelealaste eksiarvamuste levitamine aga selle plogi eesmärgiga vastuolus. Sellepärast olen sunnitud lisama omapoolse kommentaari.

1. Mina sügan küll kotte, mitte kotti, kuigi ma tean väga hästi, et teaduslikult võttes on «kotid» tegelikult üksainuke munandikott. Kõnekeel ei ole paraku alati teaduslikult täpne. (Näiteks suhkur tegelikult ei sula, vaid lahustub, ja maasikas ei ole tegelikult mari, vaid koguvili, ja kui me keedame kartuleid, siis tegelikult ei kee mitte kartulid, vaid vesi nende ümber. Aga me räägime ikka nii ja selles ei ole midagi halba.)

Mulle on jäänud mulje, et minust nii paarkümmend aastat vanemad mehed räägivad kottidest tõesti ainsuses, aga see on küll lootusetu arhaism. Ütleb ju laulusalmgi: «Läks aga neljakäpakil, läks aga kotid ripakil.» Onju? Ja kooliajast mäletan väga hästi, et kui naisõpetaja juhtus ütlema «Võtke kotid laudade pealt ära,» võis olla enam-vähem kindel, et pooled poisid hakkasid itsitama ja mõnigi ütles oma pinginaabrile: «Kuulsid, võta kotid laua pealt ära!» (Mõni teist võib küsida, et miks ainult naisõpetaja ütlemise peale itsitama hakati. Väga lihtsal põhjusel – ükski meesõpetaja ei öelnud kunagi nii.)

2. Perse ja perssega on tegelikult nii, et omastavas käändes on mõlemad lubatud – samamoodi nagu «põrsa» ja «põrssa». Nii «põrsakari» kui ka «põrssakari» oleks grammatiliselt õige, aga me ütleme ju ikka «põrssakari», sest «põrsakari» kõlab kuidagi lahjalt – selles mõttes, et see kõlab nagu kari päris neljajalgseid roosasid põssasid, mitte nagu iseloomustus teiste inimeste käitumisele. «Persenuss» või «perssenuss» on ka maitseasi, aga ma ei mäleta, et oleksin esimest varianti kunagi elus kuulnud. Kuidagi automaatselt tuleb «perssenuss».

Sisseütlev kääne on ka nii ja naa. Ehkki kirjakeeles peaks «persse» olema ainuõige, öeldakse rääkides «mine perse» päris sageli. Aga nüüd vast aitab sellest teemast.  :-)