Võõrandumisest ja diplomifetišismist

Olin ühel sugulasel külas. Lugesin ajalehest artiklit, mille naisautor kirjeldas, kuidas ta käis maanteeäärses poes ja tal oli teenindajaga mingi konflikt. Ma ei mäleta enam, milles täpselt asi oli, aga autori oluline sõnum oli selline: mõelge, müüjad, ometi selle peale, et kui te kliendi välja vihastate, siis ei tule ta enam teie poodi, ning kui te peletate eemale palju kliente, siis ei toida pood ennast enam ära ja peab uksed kinni panema, teie aga jääte tööst ilma.

Minu meelest oli see väga tabav, arukas, hästi kirjutatud artikkel. Sugulane aga, lugenud läbi sellesama artikli, ütles kiretult: «Virised, tüdruk,» ja keeras järgmise lehekülje.

Olin rabatud. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas sai nii mõistlik ja silmnähtavalt tõene argumentatsioon inimese nii külmaks jätta. Siis aga hakkasin mõtlema. Selle sugulase naine töötab umbes samasuguses kaupluses. Ma olen aastate jooksul kuulnud ebainimlikust töökorraldusest (regulaarsed 14-tunnised tööpäevad on minu meelest liig, olgugi nad vabade päevadega kompenseeritud, nii et üldine tööaeg nädalas ei ületa tavapärast; loomulikult peab pood lahti olema sel ajal, kui ostjad tahavad poes käia, aga ma ei saa aru, kuidas ei ole võimalik korraldada tööd kahes vahetuses) ja näinud, kui väsinud see naine pahatihti on. Seepärast ei üllata mind sugugi, et tal ei jätku lihtsalt energiat, et mõelda firma pikaajaliste huvide peale, ja on täiesti mõistetav, et tema mees on temaga solidaarne.

Siin ei taha ma kirjutada aga mitte sellest, kas kauplusetöötajaid koheldakse hästi või halvasti, vaid ahhaaelamusest, mis mul oli, kui nägin oma sugulase reaktsiooni sellele artiklile. Õigupoolest olin mosaiigi kilde märganud juba aastaid varem, aga selle episoodi mõjul läks üldpilt paika.

Ühiskond on arenenud nii kaugele, et inimesed on (suuresti) lahutatud oma tegude tagajärgedest.

Alustame kõige üldisemast. Seadusi teevad inimesed, kes ei pea neid ise täide viima. Seepärast on neil üsna pohui, mis praktilisi probleeme uus seadus kaasa toob. Seadusi ellu viivad omakorda inimesed, kellel ei ole mingit mõju seaduste sisule. Kui kohus teeb seadusele vastava otsuse, mis inimestele ei meeldi, siis vihkavad inimesed oma rabavas lühinägelikkuses kohtunikke, kes täidavad oma kohust, mitte aga parlamendiliikmeid, kellel oli absoluutne vabadus otsustada, kas hääletada ebaõiglase seaduse poolt või vastu.

Muidugi targutavad eluvõõrad humanistid sellest, kuidas näiteks politseinikel olevat moraalne kohustus mitte täita ebainimlikke käske, ent see on utopism. Tegelik elu käib teisiti. Aga see on omaette teema. Tuleme tagasi teenindajate juurde ja vaatame, kuidas võõrandumine toimib.

Teenindajad on klientidega viisakad ainult sellepärast, et me oleme saanud kasvatuse raamatutest, kus teenindajad hoolisid klientidest – seda sel lihtsal põhjusel, et enamik teenindusettevõtteid olid väiksed, nad teenindasid suhteliselt väikest arvu lähikonna elanikke ja nende jaoks oli tõepoolest iga kliendi rahulolu tähtis. Tänapäeva suurfirmade jaoks ei tähenda üks klient ees või taga mitte midagi. Majanduslikku vajadust klienti hästi kohelda tegelikult ei ole. Võib arvata, et mõnekümne aasta pärast kasvavad juba üles lapsed, kes ei ole lauset «kliendil on alati õigus» kunagi elus kuulnud ja kui nad seda kuuleksidki, siis tunduks see neile absurdne.

Töötaja ja tööandja suhted ei piirdu enam sellega, et üks teeb tööd ja teine maksab selle eest. Meie päevil on töötajal õigus tööandjalt nõuda, et tal oleks töökohal hea olla. Lõppude lõpuks veedab ta töökohal suure osa oma ärkveloldud ajast. Sellepärast peab seal olema kohv, ajalehed, puhkenurk ja teab mida veel. Maanteeäärsetes kauplustes võivad asjad olla veel natuke teisiti, aga linnades valdab juba filosoofia, mille kohaselt firma ei pea enam omanikele kasumit teenima, vaid invaliididele võimalusi looma, keskkonnaprojekte spondeerima jms. Üleüldse nähakse praegu arenenud riikides ettevõtete asutamise mõtet mitte selles, et rahuldada inimeste vajadust kaupade ja teenuste järele, vaid selleks, et luua inimestele töökohti. Klient on selles süsteemis juba ümmargune null. Meenutagem United Airlinesi kaasust. Kui lennufirma töötajad soovisid viimasel hetkel kasutada oma õigust tasuta lennata, siis tõstis firma silma pilgutamata lennuki pealt maha pileti ostnud reisija. Võib-olla ei näinud nad ette, et pildid veriseks löödud näoga kliendist üle interneti levivad, aga kindlasti oli ka selline tohutu mainekaotus firmale vähem kulukas kui olnuks ametiühingu vihale ajamine ja streigiga riskeerimine. Ammugi ei olnud nimetatud töötajatel, kes kasutasid oma tasuta lennu õigust, sooja ega külma ei kliendist ega firma mainest.

Või võtame näite kodumaalt. Aastat kümme või kakskümmend tagasi algas Eestis teadmata põhjusel kampaania võtta teatud töökohtadele spetsiaalselt tööle inimesi, kes sellele tööle ei sobi. Näiteks hakati kassapidajateks palkama vanureid, mehi ja mõne aasta pärast lausa kurte!!!!! Mulle ei mahu pähe, kuidas saab ükski psüühiliselt terve inimene tulla üldse sellisele mõttele, et panna töökohale, kus klientidel võib aeg-ajalt mõni küsimus tekkida, inimene, kes ei ole füüsiliselt võimeline kuulma. Rääkimata sellest – mille peale, ma olen veendunud, enamik inimesi ei mõtle – et iga uimase ja pahura vanamuti või laisa ja ülbe tolguse kassapidajaks palkamisega jääb üks tragi ja püüdlik neiu töökohast ilma. Point on selles, et ilmselt saavad kauplused riigilt selle eest mingit hüvitust, ja see, et klient saab kehva teenust, neid lihtsalt ei huvita. Klientidel ei ole enam sellist kaalu, et ettevõtjate otsuseid mõjutada. (See toimib muidugi tänu sellele, et kaubandusketid on jõudnud vaikivale kokkuleppele, et kõigile on kasulikum, kui kõik kotivad kliente ühtemoodi ja keegi ei kõiguta paati, püüdes teistest paremat teenust pakkuda.)

Üldise võõrandumise õhkkonnas ei ole firma huvid südamelähedased ka personalitöötajatele. Näiteks kui vabale töökohale kandideerib kaks kandidaati – üks, kes on diplomiga, aga silmnähtavalt rumal, ja teine, kes on tark, aga ilma diplomita, siis on tõenäoline, et tööle võetakse see, kes on loll, aga diplomiga. Miks? Sellepärast, et personalijuht mõtleb nõnda:
a) kui ma võtan tööle targa, kellel ei ole diplomit, ja kui aja jooksul siiski selgub, et ta ei saa tööga hakkama, siis hakatakse mind süüdistama – miks sa ta tööle võtsid?
b) aga kui ma võtan tööle lolli, kellel on diplom, ja ta ei saa tööga hakkama, siis ei saa keegi mind süüdistada – tal oli ju diplom. Kust mina pidin teadma, et ta ei saa tööga hakkama?

Kui inimene värbab töötajat omaenda firmasse, siis on ta eluliselt huvitatud sellest, et firmal läheks hästi. Sellepärast valib ta kandidaate hoolega, et mitte saada halba töötajat. Suure firma personalijuhile ei lähe aga eriti korda, kui suur või väike on firma kasum. Tema esmane huvi on kindlustada enda seljatagust. Sellepärast valib ta enda jaoks ohutuma variandi – diplomiga lolli – sest siis ei riski ta millegagi. See, millised on tema teo tagajärjed firma käekäigule (kelle huve ta õieti oleks kohustatud kaitsma), on tema jaoks teisejärguline.

Sama mõtet väljendab David Ogilvy: "I notice increasing reluctance on the part of marketing executives to use judgment; they are coming to rely too much on research, and they use it as a drunkard uses a lamp post for support, rather than for illumination." See läheb väga hästi kokku sellega, mida ma äsja ütlesin. Muidugi ei ole asi juhtivtöötajate rumaluses, vaid tulevase võimaliku vastutuse vältimises. Kui juhtub mingi prohmakas, siis on väga raske heita sulle ette seda, et sa ei mõelnud piisavalt nutikalt, kuid väga kerge on heita sulle ette seda, et sa eirasid mingeid objektiivseid autoriteetseid andmeid.

Siit näeme, mis juhtub, kui tööjaotus, mis oma algfaasis tuleb ühiskonna arengule suureks kasuks, läheb liiga kaugele. Me elame atomiseeritud ühiskonnas, kus igaüks tegeleb mingi hiidmosaiigi killuga ja tema tegude tagajärjed võivad ilmneda kaugel mujal. Tema enda saatust võivad omakorda mõjutada teiste inimeste teod, millele tal ei ole vähimatki mõju. Laurence Peter oli vist see, kes ütles, et kui massihävitusrelva leiutavalt teadlaselt küsida, kas talle ei tee muret, et tema leiutist võidakse kasutada miljonite inimeste tapmisest, siis vastab ta täiesti siiralt: «Aga see ei ole minu rida.» Selle üle otsustavad teised inimesed, teadlane sellega oma pead vaevama ei pea. Tema teeb ainult teadust.

Samamoodi võtavad meil rahvasaadikud ainult seadusi vastu, politseinikud ja kohtunikud täidavad ainult oma kohust, ametnikud teevad ainult oma tööd, ja meil teiega ei ole kogu sellele protsessile mingit muud mõju peale selle, et iga mõne aasta tagant valida, milline kelmidebande seekord riiki valitsema lasta.

 

 

 

 

Про вкусное мороженое

 

Есть люди, которые любят Советский Союз, и есть люди, которые его ненавидят. Среди первых бывают такие, которые глупо отрицают всё плохое в СССР, например, утверждая, что массового голода в результате сталинской коллективизации не было. (Ради краткости и понятности, давайте назовём их союзоностальгиками.) Соответственно, среди второй группы бывают такие, которые утверждают, что в Советском Союзе не было ровным счётом ничего хорошего. (Их назовём союзоненавистниками.) Их аргументация сосредоточена на издевательство в адрес союзоностальгиков.

Самый частый из них касается мороженого. Когда-то где-то кто-то высказывался о том, что в советское время может быть и было много плохого, но хоть мороженое готовили из натуральных ингредиентов, а не из какой-то химической гадости. Союзоненавистники охотно захватывались за эту тему и в соцсетях год за годом появилось множество постов с фотографиями, скажем, длинных очередей, сталинских лагерей или жалкой одежды обычных советских людей с ироническими текстами типа «но за то мороженое было вкусное» или «[то или другое ругательство, обозначающее союзоностальгиков] были готовы терпеть что угодно ради вкусного мороженого». Вскоре дискуссия на тему СССР стало практически невозможной, потому что на любой, хоть и разумный и уравновешенный аргумент впользу того или другого аспекта СССР последовали издевательства от союзоненавистников на тему «опять один тупой старик соскучился по вкусным мороженым».

Один ютюбер сделал ещё шаг дальше, создав ролик, на котором доказывает, что даже вкусное советское мороженое на самом деле – миф. Мол, дело в том, что в советское время союзоностальгики были моложе, а когда человек стареет, его рецепторы вкуса становятся менее чувствительными. По-этому им кажется, что в молодости мороженое было вкуснее, но на самом деле это было не так.

Хотя эта аргуметнтация звучит убедительно, она легко опровергается. Не знаю, как в России, но в Эстонии производится мороженое с «советским» вкусом. Если в одном и том же магазине одновременно продаётся мороженые со старым естественным вкусом и мороженые с новым пустым химическим вкусом, и я чётко эту разницу чувствую, то очевидно, что вкусовые рецепторы тут ни при чём. Производители мороженого, между прочим, это хорошо понимают, и с гордостью показывают на упаковках и в рекламах год своего обоснования (которое раньше 1991 года) и используют рекламные лозунги типа «с таким же вкусом, как в вашем детстве». (То же самое с некоторыми сортами конфет, хотя это реже.) Это более чем изумительно, если учитывать, что в общем эстонцы испытывают лютую ненависть ко всему советскому. Но то, что мороженое было вкусное, помнят.

Кстати, и молоко раньше было правильное, а сейчас нет. Когда молоко, продаваемая в советское время в магазинах, было оставлено на несколько дней, оно превратилось в простоквашу, которую вполне можно быть пить. Но то, что сегодня продаётся под названием «молоко» (и имеет вполне правдоподобный вид и вкус молока), со временем превращается в вонячую чёрную массу, которого ни один психический здоровый человек попробовать не хочет. Этим доказано, что это либо разные вещества или нынешнее молоко настолько обработана, что потеряло химические свойства молока, хотя сохранило вкус.

Почему союзоненавистники так зациклены на мороженом? Это ведь так глупо. Ещё скажите, что полёт Гагарина в космос никогда не состоялся. Я думаю, что они зациклены на мороженом потому, что на эту тему легко ироничить. Не надо ничего знать и ничего расследовать.

Советский Союз был на 95% плохой и на 5% хороший. В советское время я возражал тем, кто считали, что надо стараться улучшить эту систему. Я сказал: нет, основа этого государства гнилая и по-этому его надо ликвидировать. Ведь даже если огромными усилиями удастся превратить СССР из 95% плохого в 85% плохого, то он всё равно никуда не годится. Коммунистическую диктатуру надо устранить. Без безумия коммунизма государство никак не может быть таким дерьмом, как СССР.

Я был прав. Наша жизнь стала несравнимо лучше. Молодые глупцы, которые голосуют за социалистов, явно не имеют понятия о том, как им повезло, что они родились в демократицеском государстве, где у них полная свобода бредить о социальной справедливости и проклинать «жадных» капиталистов.

Тем не менее, не надо отрицать эту маленькую долю советской системы, которая была лучше нынешнего. Учиться надо у всех, даже у злейших врагов. Нельзя выбросить полезный опыт только потому, что это придумали люди, которых мы ненавидим.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Laura Loolaid / Tagavara-malev (retsensioon)

 

Kirjelduse järgi tundus, et üle pika aja olen saanud kätte ulmeromaani, mis on originaalne ja huvitav. Kahjuks tuli mul pettuda. Mitte et lugu originaalne ja huvitav ei oleks, aga lugemissoovi võttis ära miski muu.

Romaan algab sellega, et peategelane asub (vist) taevakehal, kus on väga külm. Tema sisemonoloogist selgub, et ta kuulub tagalasse ja kuskil on võitlejad, kes vaatavad tagala peale natuke ülalt alla. Ühe võitlejaga peategelane peagi lühidalt vestlebki ja siis mõtiskleb edasi.

Ingliskeelses maailmas on praegu mood (või õigemini öeldes valitseb kinnisidee), et romaanil ei tohi olla proloogi, vaid maailm tuleb lugejale avada sündmuste käigus vähehaaval. Laura Loolaid viib selle reegli äärmuseni. Ma ei ütle, et sellel romaanil peaks tingimata just proloog olema, aga oleks võinud olla kasvõi paar lõiku selgitustega what the fuck is going on. Esimesed kümme lehekülge (nii palju suutsin lugeda, enne kui kannatus katkes) kubisevad terminitest, mis on iseenesest arusaadavad, kuna nad on lihtsad eestikeelsed sõnad (nt. roomuk), aga kõikide nende inimeste ja objektide omavaheline seos on täiesti arusaamatu. (Näide: ei ole vähimatki vihjet sellele, kelle või mitte vastu või eest võitlejad võitlevad, ning selle tõttu ei ole tegelaste võitlemiseteemalistel repliikidel ja mõtetel minu jaoks mitte mingit tähendust. Sõnad on reas, aga nendest moodustuvatel lausetel puudub mõttekas sisu.)

Avalehekülgede tekst on laitmatult ehe selles mõttes, et just nii võiksid usutavalt käituda, rääkida ja mõelda inimesed, kes on selles maailmas sees ja sealsete oludega kursis. Minule on see maailm aga paraku võõras ja sellepärast oli mul kogu aeg tunne, nagu loeksin teksti võõrkeeles, mis on väga eesti keele moodi, ent sisaldab siiski nii palju tundmatuid sõnu, et jutu iva jääb tabamata.

On võimalik, et kui ma näriksin end tahtejõupingutusega läbi leheküljeni 50 või 100, siis saaks mulle viimaks ometi selgeks, mis toimub. Kui see juhtuks, pöörduksin kindlasti tagasi esimesele leheküljele ja loeksin otsast peale uuesti, sest nüüd saaksin ma loetavast aru. Paraku ei ole mul huvi sellist vaeva näha, kui on olemas nii palju raamatuid, mida lihtsalt loed ja suudad sündmusi vaevata jälgida.

Kahju. Laura Loolaid on silmnähtavalt hea kirjutaja. Loodan väga, et järgmist romaani kirjutades peab ta meeles, et lugeja ei ole mõtetelugeja.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Allo Allo tõlkimisest

 

Lisaks sellele, et Inglise seriaal Allo Allo on üks kõige naljakamaid asju, mis inimkond kunagi loonud on, pakub ta suurt huvi ka tõlketeoreetilisest seisukohast, sest lisaks huumorile, mis põhineb sõnade ebasündsatel kõrvaltähendustel (see ei ole sugugi ebatavaline), on seal ka huumorit, mis põhineb keelevigade ja aktsentide imiteerimisel ning on seetõttu kohati vägagi raske tõlkida.

Meenutan lugejale, et Allo Allo on Inglise seriaal ja kõik näitlejad selles kõnelevad inglise keelt. Kuna aga tegevus toimub Saksa okupatsiooni alusel Prantsusmaal, siis näitlejad, kes mängivad prantslasi, räägivad prantsuse aktsendiga inglise keelt, ja näitlejad, kes mängivad sakslasi, räägivad saksa aktsendiga inglise keelt. Asi toimib hiilgavalt – vaadates on väga hästi aru saada, et aktsent imiteerib vastavat keelt, aktsendita briti hääldus aga inglise keelt.

Tõlkes neid aktsente edasi anda ei saa ja pole vajagi, välja arvatud paaris kohas, kus on kohane pruukida prostamaid väljendeid, et näidata, kuidas inglise keeles kasutatakse familiaarsust ja parasiitväljendeid. Näiteks ühes stseenis ütleb Michelle üht ja sama asja kahes keeles – Renéle «prantsuse» keeles "We march to the beach," ja Carstairsile «inglise» keeles "We march to the beach, old chap." Tõlkisin need vastavalt «Me marsime randa,» ja «Paneme ranna poole kõmpima.»

Väärkeelsushuumor tuleb viiest allikast:
1) inglased, eelkõige Prantsuse politseinikuks maskeerunud agent Crabtree, räägivad prantsuse keelt vigadega;
2) kapten Bertorelli (ja episoodides veel paar tegelast) räägib itaalia aktsendi ja väikeste vigadega;
3) üks tegelane räägib rootsi aktsendiga;
4) lõpupoole on paar stseeni, kus hispaanlane, hispaanlaseteeskleja või hispaania keele õpetaja räägib absurdselt liialdatud hispaania aktsendiga (s-hääliku asemel th-häälik ja pentsik hüplev intonatsioon);
5) ühes stseenis loeb Bertorelli vestmikust inglise keelt, hääldades seda kohutavalt valesti.

Hispaania aktsendi jäljendamiseks asendasin s-tähe f-tähega ja g-tähe h-tähega. See peaks olema piisavalt hispaaniapärane ja samas säilitama teksti sisulise arusaadavuse.

Rootsi aktsendi jäljendamiseks topeldasin sõnade esimesed täishäälikud (nt. «Aasi oon seelge.»), mis, usun, et annab rootsi keele laulva intonatsiooni mingil määral edasi (eriti kuna seda on ju ka näitleja kõnes kuulda).

Kapten Bertorelli panin eestikeelses tõlkes kõnelema mingit soome-lõunaeesti segu, lisades käänamis- ja astmevaheldusvigu (nt. «Tolvanad! Oinaspead!»; «Kaunis signorina, mina suudelen sino kätt!») – lõppude lõpuks on itaalia keel prantsuse keele sugulaskeel ja soomepärane rääkimine peaks kõlama eesti kuulajale piisavalt naljakana. Ka järgsilpides u o-ga asendamine peaks andma Bertorelli kõnele itaalialikku hõngu. («Oo, kolonello, kogo aeg sina naljatad, ajad lorajutto, teed vigoreid.») Mõned sõnad oli võimalik teha itaaliapäraseks (või midagi sinnapoole), säilitades arusaadavuse (generallo, offizer, Italia, Vaticano).

Murdsin kaua pead, kuidas tõlkida Bertorelli pidevväljendit "Whadda mistaka da maka!" (< "What a mistake to make.") Ametlikus tõlkes on see «Milline viga!», mis on kahtlemata keeleliselt õige, aga mitte põrmugi naljakas. Viimaks tuli mulle pähe «Oh ma tohman!», mis läheb riimi, kõlab piisavalt lustakana ja annab asja sisu õigesti edasi.

Ühes stseenis loeb Bertorelli vestmikust inglise keele kirjapilti itaalia moodi ette, sest ta ei tunne inglise keele hääldusreegleid. No mis sa sellega ikka teed – valisin sellise lahenduse, et kirjutasin eesti ortograafias üles, kuidas inglane loeks eestikeelset teksti: «Khäs thiie thjunnete niid ainimessi?» (< «Kas teie tunnete neid inimesi?»). See peaks olema umbes sama pentsik kui originaal "Duu jou knou diiza pioupli?" (< "Do you know these people?") ja loodetavasti ka arusaadav.

Konstaabel Crabtree on muidugi ainulaadne fenomen kogu komöödiažanris. Ma ei ole kunagi midagi selletaolist näinud.

Originaalis tekitatakse tema «aktsent» nii, et osades sõnades asendatakse üks täishäälik teisega. Näiteks: "headquarters" > "headquitters", "We weigh too much." > "We wee too much." jne. Kahjuks on ametliku eesti tõlke tegija arvanud, et ka eesti keeles tohib asendada ainult täishäälikuid. Näiteks on «maskeeritud» ametlikus eesti tõlkes «masküüritud». Tegelikult ei ole eesti keeles mingit põhjust järgida täishäälikureeglit, sest eesti keel on inglise keelest väga erinev ja mõnikord annab hoopis naljakama efekti kaashääliku(te) asendamine: «maskeeritud» > «paskeeritud», «või ma löön teid kumminuiaga > kummihuiaga», «käsi püsti, kes tahab minna» > «käsi pütsi, kes tahab ninna» jne.

Lausa rumala vea on ametliku tõlke tegija teinud sõnademänguga "message" > "massage". Iga inglise keele oskaja peaks une pealt teadma, et "message" on eesti keeles «sõnum». Nii tõlkub selles seriaalis väga sageli esinev sõnademäng message/massage eesti keelde lausa iseenesest: «Ma tõin sulle Michelle'ilt mõnusi.», «Ma tahan anda sulle mõnusi.», «Ma sain Michelle'ilt mõnusi.», «Mul on mõnus.» jne. Elementaarse kuidagi nagu. Kahjuks arvab ametliku tõlke tegija, et "message" peaks olema eesti keeles «teade» ja Crabtree vigases keeles tõlgib ta selle «toode», mis ei ole kuskilt otsast naljakas.

Siiski on ametlik tõlkija mõelnud välja ühe tõlke, mis on vaimustavalt geniaalne: «Käepede tuli ära.» (< käepide; originaalis "The hindle (<handle) came off.")

Inglaste seas on Crabtree ja tegelikult kogu seriaal saanud legendaarseks eelkõige sagedase teretusega "Good moaning" (<morning). Ametlikus tõlkes on see «Tere ummikust!» mis on igati okei ja minagi tõlkisin algul nii. Hiljem aga hakkas mulle tunduma, et naljakam oleks «Tere jommikust!» See on täiesti maitseasi, mõlemad variandid on head. (Palun kirjutage kommentaarides, kumba teie eelistaksite.)

Crabtree vigane keel kõlab sageli ropult. Näide: ta astub uksest sisse ja ütleb: "I was pissing by the door." (<passing; s.t. ma möödusin juhuslikult uksest, ma juhtusin mööda kõndima), mille peale publikus puhkeb röökiv naer, nii et näitleja peab tükk aega ootama, enne kui edasi saab rääkida. Mina tõlkisin selle repliigi «Sittusin juhuslikult siiakanti,» (<sattusin), mis vastab asja sisule ja on minu meelest sama naljakas.

Ausalt öeldes tunnen mõnede teiste tõlgete puhul muret, ega ma liiga ropuks ei läinud (vett>vitt, toru>türu), aga ma ei näinud muud väljapääsu. Autoril oli kerge – ta sai spetsiaalselt valida naljakaks väänatavaid sõnu, mida Crabtree suhu panna, mina aga pidin eesti keeles naljakaks väänama seda, mis oli juba võõrkeeles ette antud. Mul on tuline kahju, et ma ei ole ikka veel leinud naljakat vastet vaimustavale sõnademängule "as soon as possible" > "as soon as pissable". Kui kellelgi on mingi idee, siis palun andke teada.

Huvitav on märkida, et soome tõlkes on Crabtree sõnades sageli asendatud tähed a/o/u tähtedega ä/ö/y, mis on tapvalt naljakas. Muidugi asendasin ka mina «abiline» > «äbiline», «ma tahtsin ainult äbiks olla» jm., aga see ei ole pooltki nii naljakas kui soome "apulainen" > "äpyläinen".

Nimed jätsin suuremalt jaolt muidugi tõlkimata, aga naljaka tähendusega nimed pidasin vajalikuks ära tõlkida, nt. Professor von Flattenhead > von Poerundpea, kirurg von Bungler > von Wusserd.

Rootsi kunstieksperdi nimi Joop Hoopedoop [jup hupidup] ei kõla eestlasele väga naljakalt, sellepärast panin talle nimeks Jööp Lööpedihööpen.

Herr Flick väitis, et teekoti leiutas sakslane parun von Tetley. Mõistagi tõlkisin selle parun von Liptoniks, sest meil on just see nimi pakitee sümbol ja ühtlasi eestlasele suupärasem. Hiljem nägin, et soome tõlkija oli teinud samamoodi.

Muutsin ka mitme sõjaväelase nimed, nt. General von Walkenstiffen > kindral von Kangejalgen, Admiral von Sinkenquicken > admiral von Pichtas-Pochjas. Kindral von Flockenstuffeni nime muutsin sellepärast von Kechkenbüxeniks, et ühes osas on vaja sõnamängu, kus Bertorelli saab nimeosast "stuffen" valesti aru. Minu lemmiknimi on Field Marshal von Crackenfart, mille tõlkisin enda arvates väga õnnestunult – feldmarssal von Kaertzpeeren.

Asendasin mõned ülemäära inglisepärased nimed prantsusepärasematega, nt. Bridget > Brigitte. Tegelikult tahaksin väga asendada Maria Mariega, sest Maria ei ole kuskilt otsast prantsuse nimi. Aga mõtlesin, et see ajaks äkki vaataja liiga segadusse.

Sinna, et kolonel von Strohmi eesnimi Kurt hilisemates osades Erikuks muutub, ei saa ma midagi parata. See on lihtsalt stsenaristi kahetsusväärne praak.

Mõni vaataja võib imestada, miks ma asendasin René sünnilinna Nancy Metziga. Asi oli selles, et mul oli vaja tõlget lausele "Yes, we were both Nancy boys." ("nancy boy" on sobimatult naiseliku käitumisega mees, kes võib olla või mitte olla pede). Kuidas sa seda ikka paremini tõlgid kui «Jah, me oleme mõlemad metzlased»?

 

Omaette suur probleem on sinatamine ja teietamine. Inglise keeles on need teatavasti üks ja sama, nii et siin saab tõlkija tõlkida ainult tunde järgi, ainsaks vihjeks eesnimede ja tiitlite kasutamine.

Sõjaväelaste puhul tundus mulle kohane vene traditsioon, et madalam kõrgemat teietab, aga kõrgem madalat sinatab, välja arvatud siis, kui nad on teineteisele lausa võõrad. Näiteks kindral von Klinkerhoffen ütleb reamees Helga Geerhartile «sina», aga ühes stseenis põgusalt Helga poole pöörduv kindral von Kechkenbüxen ütleb: «Reamees, kirjutage üles: [---].» Samuti panin paaris kohas leitnant Gruberi, kes on viisaka ja heatahtliku loomuga, teietama lihtsõdureid.

Michelle ja René räägivad esimest korda kohtudes «teie», teisel kohtumisel aga juba «sina». Samas tundus mulle sobilikum, et Édithit jääkski Michelle teietama, ehkki Édith teda kui palju nooremat sinatab.

Mulle tundus kohane, et teenijatüdruk Maria ütleb Helgale «teie», samal ajal kui Helga ja René sinatavad kogu aeg. Koloneli panin Renéd sinatama sellest hetkest, kui ta originaalis hakkas talle "monsieur René" asemel lihtsalt "René" ütlema. René aga jätsingi Saksa ohvitsere teietama, isegi Gruberit, sest originaalis ütleb ta talle kogu aeg «Lieutenant», mitte ei kasuta eesnime.

Leitnant Gruber ütleb kapten Bertorellile alguses muidugi «teie», sest see on temast kõrgema auastmega. Pärast näitlejavahetust on Bertorelli aga juba nii hale, et tundus loomulikuna panna Grubergi talle «sina» ütlema. Bertorelli ise ütleb alati kõigile «sina» nagu soomlane, isegi kindralile.

Helga ütleb von Smallhausenile algul «teie», aga pärast seda stseeni, kus von Smallhausen tema ees oma tunnetega lolliks jääb, hakkab Helga talle «sina» ütlema. Ka kolonel ütleb von Smallhausenile «teie», sest nad puutuvad kokku ainult paaris stseenis.

Kõige suuremat peamurdmist valmistas mulle küsimus, millal René ja monsieur Leclerc «sina» peale lähevad. See peab juhtuma selles osas, kus nad tuletõrjujatena lossis käivad, sest varem pole neil selleks ajendit, aga ühises surmaohus ei jää inimesed kindlasti enam «teie» peale. Kas aga õige hetk on see, kui nad arutavad, kuidas lossist välja pääseda, või see, kui nad kommunistide juures kinni on seotud? Pärast pikka kõhklemist valisin teise variandi, aga see on üsna maitseasi.

 

Tiitlid ja auastmed jätsin originaalkeelde (monsieur, madame, herr), et vaataja tunneks ehedamalt seda, mis rahvusest inimesed on ja mis keelt mängult räägitakse.

Sõjaväelaste poole pöördumise tegin ainult aukraadiga: kindral, kolonel, leitnant, mitte «härra kindral» jne., sest esiteks oleks olnud liiga palju peamurdmist, kuhu panna «härra» ja kuhu mitte, ning teiseks tuleb subtiitrid teha võimalikult lühidad, et vaataja jõuaks lugeda, ning «kindral», «kolonel» jms. on minu arvates ilma «härratagi» piisavalt aupaklikud pöördumised.

 

Laulud on ametlikus eesti tõlkes üldse tõlkimata jäetud, mis on lausa vitsaviga, sest näiteks leitnant Gruber laulab üldjuhul selliseid laule, milles räägitakse armastusest mehe vastu, ja see mõjub koomiliselt isegi vaatamata sellele, et laulu enda sõnad otseselt naljakad ei ole.

Ma otsisin kõikidele lauludele internetist sõnad, tõlkisin need tervikuna ära ja valisin siis subtiitrite jaoks vajalikud read. Sellepärast ongi "God save our gracious King" eesti keeles «Õilsat me kuningat», sest see on esimene rida tervest salmist, mille ma ära tõlkisin. (Rabaval kombel on ametlikus tõlkes «Jumal kaitse kuningannat», sest tõlkija ei tea, et seriaali sündmuste toimumine ajal valitses Inglismaad kuningas!!)

Laul "Naughty Lola" ja veel üks laul olid originaalis saksakeelsed. Sellepärast ei tõlkinud ma mitte ingliskeelsest tõlkest, vaid otsisin välja saksakeelsed originaalsõnad ja tõlkisin nendest.

Tuntud laulule «Lili Marleen» võtsin mõistagi olemasoleva eestikeelse teksti, mitte ei hakanud ise uut tõlget välja mõtlema.

Seriaali nimilaulust, mis kõlab 4. osa alguses, ei olnud võimalik terviktõlget teha, sest selle laulu täielikku teksti ei ole kuskil olemas. Selle kohta on arutelu ühes foorumis. Teada olevate ridade tõlge peaks aga olema okei.

Probleem tekkis Prantsusmaa hümniga. Selgus, et selle ametlikud sõnad ei lähe üldse kokku sellega, mis kõlab seriaalis. Otsustasin tõlkida selle järgi, mis on seriaalis, sest see sobib paremini nende stseenide meeleollu, kus hümni lauldakse. See laul kõlab viies kohas ja sõnad ei ole iga kord ühesugused, aga ma konstrueerisin mingi keskmine. Seevastu Saksamaa hümni esimest rida "Deutschland, Deutschland über alles" ei hakanud ma tõlkima «Saksamaa on üle kõige», vaid jätsin saksakeelseks, sest seda laulavad prantslased, kelle jaoks saksa keel on võõrkeel (ja muidugi saab ka eesti vaataja originaalsõnade järgi paremini aru, et tegemist on Saksamaa hümniga).

Laulu «Kord elas munk, üks vaga mees» eestikeelse teksti mõtlesin täiesti ise välja, sel lihtsalt põhjusel, et ma saa Leclerci lauldavatest sõnadest mitte kui midagi aru ja ka veebiotsinguga ei õnnestunud mingit sellist laulu leida. (Nali on seal muidugi selles, et Saksa sõdurid, kelle ees monsieur Leclerc vaimulikku mängib, ei oska piisavalt hästi saksa keelt, et aru saada, et laul, mille meloodia kõlab nagu kirikulaulul, on tegelikult siivutu tekstiga.)

Huvitav on märkida, et üks seriaalis esitatud lauludest – "Lady of Spain" – on tegelikult Teise maailmasõja järgsest ajast. Aga see ei ole muidugi mingi probleem. See laul sobib sellesse stseeni hiilgavalt.

 

Üks sõnademäng, millele ma ei ole osanud naljakat tõlkevastet leida, on "Enigma/enema". "Enigma" tähendab mõistatust, mõistatuslikku asja, ja see on Saksa sõjaväes kasutatud šifreerimismasina nimi. "Enema" tähendab «klistiir». Paaris kohas ajavad tegelased neid sõnu segi, näiteks madame Fanny kuuleb sõna «Enigma» ja arvab ekslikult, et see tähendab «klistiir». Jällegi, kui kellelgi on idee, kuidas seda sõnademängu eesti keeles naljakalt edasi anda, siis palun kirjutage.

 

 

 

 

 

 

 

 

Käesoleva uurimustöö autor

Mul tõusevad juuksed peas püsti, kui ma loen üliõpilaste töödest selliseid monstrumväljendeid nagu «käesoleva töö autor on seisukohal, et...» või «käesoleva töö kolmandas peatükis vaadeldakse...».

Loomulikult ei ole see üliõpilaste süü, vaid keegi on kehtestanud uurimustööde vormistamise juhendi, kus kästakse nii kirjutada.

Kust ilmus välja debiilne idee, et soliidses akadeemilises tekstis on keelatud kasutada sõna «mina» ja tegusõnu ainuse 1. pöördes? Näidake mulle seda teaduskraadiga seebakat, kelle haiges ajus niisugune taevanikisendavalt napakas mõte võrsus.

 

 

  

Mis mõttes Idavabariik?

Mälumänguküsimus: millise riigi ametlikus nimetuses on sõna «Idavabariik»?

Õige vastus on muidugi Uruguai. Aga miks selline imelik riigikorranimetus? Mis imeasja sõna «idavabariik» üldse tähendama peaks?

Et selles selgust saada, tasuks uurimist alustada sellest, kuidas on selle riigi nimi kohalikus keeles.

Uruguai riigikeel on teatavasti hispaania keel. Riigi ametlik hispaaniakeelne nimetus on República Oriental del Uruguay. República tähendab «vabariik», oriental tähendab «ida», järelikult «república oriental» tähendab «idavabariik». Kõik on lihtne ja selge?

Tegelikult mitte. Termin «idavabariik» on ilmselge totrus. Mille poolest peaks idavabariik erinema tavalisest vabariigist? Kas on olemas ka läänevabariik? Põhjavabariik? Edelavabariik?

Püüame välja selgitada, mille järgi on riik üldse nime saanud. Mis asi on Uruguay?

Uruguay on jõgi Lõuna-Ameerikas, mis algab Brasiilia territooriumilt, alamjooksul kulgeb aga mööda Argentiina ja Uruguai piiri. Selle jõe alamjooksu idakaldal asub Uruguai riik, läänekallas kuulub aga Argentiinale. Seal on provints nimega (üllatus, üllatus!) Uruguay.

Teisisõnu nimetatakse Uruguayks ala, mis asub kahel pool Uruguay jõe alamjooksu. Selle piirkonna lääneosa moodustab Uruguay provintsi, mis kuulub Argentiinale, idaosa aga iseseisva Uruguai riigi.

Nüüd saab selgeks, kust see imelik riiginimi tuleb. Sõna «Oriental» ei käi kokku mitte sõnaga «vabariik», vaid geograafilise nimega «Uruguay».

Saate aru?

Mitte
(República Oriental) + del Uruguay,

vaid
República + (Oriental del Uruguay)

Uruguai ei ole «idavabariik», vaid «Uruguay jõest ida poole jääva ala vabariik». Tema ametlikku nimetusse võeti sõna «Oriental», rõhutamaks, et riik ei hõlma Uruguay regiooni läänepoolset osa, mis asub Argentiinas. Seega oleks õige nimetada teda eesti keeles Uruguai Idakalda Vabariik või isegi Ida-Uruguai Vabariik, analoogiliselt sellega, kuidas endist Makedoonia Vabariiki nimetatakse nüüd Põhja-Makedoonia Vabariigiks – et välistada segiajamist ajaloolise Makedoonia ülejäänud osadega, mis asuvad Kreeka ja Bulgaaria territooriumil.

Totrusena tundunud «idavabariik», on aga, nagu selgus, tõepoolest totrus.

 

 

 

 

 

 

 

 

Hašek / Kuidas me peame käituma

 

Omal ajal ilmusid ajalehes «Edasi» kaks Jaroslav Hašeki suurepärast naljalugu, mida minu teada ei ole eesti keeles kuskil mujal avaldatud. Mul olid nad ka ajalehest välja lõigatud, aga kes neid nüüd enam leiab? Sellepärast tegin uue tõlke. Mul õnnestus võrgust leida see lugu tšehhi, saksa ja vene keeles. Loodan, et sain kolme keele peale õige tõlke kokku. Tšehhi keelt ma küll ei valda, aga kuna ta on slaavi keel, siis saab lauseehitusest, ainsusest-mitmusest jms-st enam-vähem aru. Natuke oli mul ka «Edasis» ilmunud tõlkest meeles.

 

* * *

 

 

JAROSLAV HAŠEK

Kuidas me peame käituma kodus, tänaval, asutustes, kauplustes, teatrites, aeroplaanil ja jalgpallimatšidel

 

 

See artikkel on mõeldud nendele, kel pole aega käia proua Laudová-Hořicová loengutel ega lugeda põhjalikult kodanik Guthi katekismust või lausa külastada kursusi, mis eelnevad Praha linnavalitsuse delegatsiooni visiidile Pariisi.

See artikkel pakub tõesti midagi uut ja teda võib rahuliku südamega soovitada kõigile. Ta võtab kokku ideed ja juhised, mille kohta te ei leia midagi ei Laudová-Hořicovált, Guthilt ega eelmainitud kursustelt.

Arvan, et andsin talle sobiva pealkirja: «Kuidas me peame käituma kodus, tänaval, asutustes, kauplustes, teatrites, aeroplaanil ja jalgpallimatšidel».

Kui kellelgi on veel kõhklusi selles suhtes, kuidas käituda muudes kohtades, näiteks parlamendis, siis palun pöörduda minu poole kirjalikult, sest ma ei tahaks selliseid asju avalikkuse ette tuua.

Mu juhised on lühikesed, praktilised ja väga populaarsed. Minu arvates on nad ainsad kindlad heade kommete juhtnöörid. Lisaks soovin rõhutada, et ma juhindun oma nõuandeid esitades peenetundelisusest, ajamata inimesi loengutele kokku nagu pr. Laudová-Hořicová. Siin võib igaüks omaette lugeda ja keegi ei kontrolli teda, aga taolistel loengutel mõtleb iga osaleja teistest: «Kas sa näe, tema ei tea samuti, kuidas käituda kodus, tänaval, asutustes jne.»

Sarnaselt paljastab Guthi katekismus raamatupoodides nende nõrkuse, kes selle ostavad.

Minu artikkel on aga juhtumisi selles raamatus ja keegi ei saa teada, et te lugesite teda, et häid kombeid õppida.

Mu käsitlus on võrsunud elust endast, mitte ei ole surnultsündinud laps. Kui olete ta läbi lugenud, võite öelda, et julgete nüüd inimeste sekka minna.

 

Kuidas me peame käituma kodus?

Kodus peab igaüks käituma korralikult, et mitte põhjustada ebameeldivusi endale ja teistele. Korralik inimene ei lõhu kunagi öösel mööblit, sest see häiriks naabrite und. Ta teeb seda hoopis päeval, pannes enne grammofoni mängima, et keegi ei saaks aru, mis toimub. Kui mööbel on laenatud, kindlustab ta selle kindlustusseltsis. Üldse käitub ta väga soliidselt.

Taldrikuid ja pudeleid loopides heidab ta need vaibale, et summutada lärmi ja mitte ajada alumise korruse elanikke hulluks. Kui ta elab keldrikorruse kohal, siis võib ta muidugi visata taldrikuid otse põrandale, veendunud enne, et keegi ei ole läinud keldrisse söe järele.

Ta käitub oma külalistega sõbralikult ja kui tekib tüli, siis peab ta alati püüdma visata külalise välja ust lõhkumata. Sõimata tohib seejuures ainult prantsuse või inglise keeles. Kui võõrustaja ei valda neid keeli, siis viskab ta külalise välja sõnagi lausumata. Tõeline džentelmen ei rebi kunagi väljavisatava kraed ega vesti puruks. Ta võtab parema käega külalise vasakust randmest, väänab käe selja taha, haarab vasaku käega tema püksitagumikust ja kannab ta korterist välja, paludes viisakalt, et külaline vaba parema käega ukse avaks. Kui asi läheb poksiks, ei tohiks võõrustaja külalise ees kuube seljast võtta. Täiesti kohatu on külalise kella või rahakoti kaotsiminek.

Kodus peab igaüks korda hoidma ja me peame hoiduma põrandale või lakke sülitamast. Meie kodu olgu meile püha.

 

Kuidas me peame käituma tänaval?

Me peame alati silmas pidama, et tänav on kõikidele möödakäijatele, mitte ainult meile. Head kombed nõuavad, et me ei tõukaks inimesi kõnniteel, ei tülitaks tundmatuid daame ja härrasid ega kakleks kordnikuga sõiduteel. Selliste asjade jaoks on trepikojad.

Samuti on ebaviisakas ja inetu karjuda möödujate peale ja näidata keelt trammi, troska või autoga reisijatele.

Jalutades peame alati jälgima, et me ei vajutaks katki vaateaknaid, ei põletaks sigareti või sigariga auke eeskõndija riietesse, ei astuks võõrast koera laiaks ega paneks käsi võõrastesse taskutesse. Kui see siiski juhtub, peame ütlema: «Vabandage, andke andeks, ärge pange pahaks.» Meie kohus on vabandada nii viisakalt kui võimalik, vältimaks kohtumenetlust ja tagamaks, et inimesele, kelle ees me vabandame, ei jääks mitte verevalum, vaid tunne, et tal on tegemist džentelmeniga.

See ei tähenda üldse seda, et me peaksime tänaval sentimentaalseks muutuma. Kohatavate daamide ees põlvitamine ei jäta head muljet, sest tänavaülikond ei tohiks põlvede kohalt tolmune olla. Meie rõivad ja jalatsid peavad olema puhtad, kusjuures on keelatud puhastada kingi kõnniteel või harjata riideid promenaadil.

Tänaval peame veetlema kõiki möödakäijaid oma laitmatu käitumisega. Me peame hoiduma ilmumast tänavale, hõlmad laiali ning aluspüksi- ja kingapaelad lahti.

Ei ole sugugi viisakas panna jalga taha vanematele härradele ja daamidele, keda me kõnniteel kohtame. Vähemasti tuleb seda teha märkamatult, et vältida avalikku meelepaha. Me peame austama vanadust ja tervitama igat endast vanemat inimest viisaka kübarakergituse ja sõbraliku naeratusega. Kui me ei tea, kas vastutulev härra või daam on meist vanem, pöördume viisakalt tema poole ja küsime tema vanust. Tänaval peame alati olema armastusväärsed.

Kõnniteel püherdada on lubamatu.

 

Kuidas me peame käituma asutustes?

Asutusse sisenedes teretame kõiki kohalviibijaid ja lehvitame neile sõbralikult. Seejärel käime ühe juurest teise juurde, küsides, kuidas on nende tervis, kust nad pärit on ja kui palju nad palka saavad, kuni meil palutakse selgitada, mida meil üldse asja oli.

Taktitunne keelab meil end kellelegi asutuses peale suruda. Ei ole lubatav kõikide nähes sigarette või sigareid välja jagada. Päriselus niimoodi ei tehta. Altkäemaksu tuleb ametnikele anda laitmatult delikaatsel moel. Me paneme raha roosasse ümbrikku, jätmaks muljet, et tegemist on armuseiklusega.

Kui me põhjustame asutuses skandaali, siis peame püüdma märkamatult minema lipsata. Kui puhkeb kaklus, vältigem reeglitevastaseid lööke. Lubamatu on asutuses revolvrist tulistada. Kohalekutsutud politseinikuga maadleme kõiki džudžitsu reegleid järgides.

Igal juhul peame meeles pidama, et ametnike sümpaatia teenime me ära ainult väärika ja kombeka käitumisega. Asutusest mantlite varastamine on lubamatu.

 

Kuidas me peame käituma kauplustes?

Kauplusse sisenedes tunneme lahkelt ja viisakalt huvi hindade vastu, hoidudes müüjat näpistamast ja kullerile semulikult õlale patsutamast. Seejärel läheme kaupluse omaniku või juhataja juurde, ulatame talle oma visiitkaardi ja palume luba suitsetada. Taktitu oleks küsida, kui palju ta ühe või teise kauba müügist vaheltkasu saab. Natuke temaga lobisenud, surume tal südamlikult kätt ning naaseme müügisaali, kus räägime müüjatele ja ostjatele mõne siivsa anekdoodi. Kui nõutakse meie lahkumist, siis, säilitades tõelisele džentelmenile iseloomuliku meheväärikuse, jätame kõikide kohalviibijatega hüvasti ja taganeme aeglaselt ukse poole, püüdes mitte ühtegi ründajat vigastada. Kui me juhtume kellegi nina puruks lööma, siis palume temalt kirjalikult vabandust niipea kui meid politseist tulema lastakse.

Lubamatu on kasutada tekkinud paanikat kassa tühjendamiseks.

 

Kuidas me peame käituma teatris?

Kuna teater on mõeldud kõige õilsamate tunnete edendamiseks, ei tohi me minna etendusele purjuspäi. Kui me aga siiski juhtume purjus olema, peame jälgima, et me ei kukuks rõdult alla parterisse ega häiriks sellega etenduse kulgu. Me ei tohi ka kõrvalistujatega valjusti vaielda, etenduse ajal ajalehte kõva häälega ette lugeda, hõigelda ega ooperis näitlejatega kaasa laulda. Kui me teatris apelsini koorime, siis ei heida me koori mitte üle rõduääre, vaid oma istme alla. Kui meil on kaasas pudel õlut, siis püüame selle etenduse ajal lahti korkida hääletult. Me ei viska pudelikorki lavale. Laenatud teatribinokli tagastama garderoobihoidjale, kui aga oleme binokli pandimajja viinud, siis saadame kviitungi postiga, tasudes margi eest. Kui me etenduse ajal suitsetame, peame hoiduma tulekahju põhjustamast. Me ei vaidle politseinikuga saalis, vaid lahendame asja koridoris. Kui meil õnnestub tungida kulisside taha naiste riietusruumi, siis läheme laua alla peitu, et ümberriietuvat näitlejannat oma kohalolekuga mitte ehmatada.

 

Kuidas me peame käituma aeroplaanil?

Tõeline džentelmen ei räägi vulgaarselt ja jõhkralt isegi mitte 6000 meetri kõrgusel. Enne õhkutõusmist kirjutab ta oma võlausaldajatele sõbralikud kirjad, milles jätab nendega hüvasti ja palub vabandust selle eest, et ta midagi nii ohtlikku ette võtab. Aeroplaanilt alla kukkudes peab ta jälgima, et ta kellelegi pähe ei kuku. Igal juhul peab ta juba enne starti lisama oma visiitkaardile sõnad «Andke andeks.»

Aeroplaanilt maakera peale sülitamine on lubamatu.

 

Kuidas me peame käituma jalgpallimatšidel?

Pussitada kohtunikku roostes pussiga on lubamatu.

 

Lõppsõna

Ehkki eeltoodud nõuanded ja juhised ei ole täielikud ning palju on veel puudu, olen veendunud, et igaühel on kerge nad selgeks saada ja meelde jätta. See lühike heade kommete õpetus ei tohiks puududa ühestki kodust ning ma palun austatud koolinõukogu ja haridusministeeriumi kasvatada õppivat noorsugu minu nõuannete ja juhiste vaimus. Panen ette lisada see artikkel kooliõpikutesse. Honorarist loobun vaesunud džentelmenide fondi kasuks.

 

(1921)

 

 

 

 

 

Naljast kaugel

Hulk aastaid tagasi kirjutasin ühes kommunistlikku propagandat tögavas loos «kuulsast vanakreeka matemaatikust Pifagoorist». Praegu on see paroodia kurvaks tõeks saanud. Eesti pealinnas tegutseb täiesti avalikult matemaatikaklubi... Pifagor!!!!!!!!

Ma tean, eesti anekdootides on venelased alati lootusetult juhmid, aga nüüd tuleb välja, et jalustrabav rumalus on levinud ka päris venelaste hulgas.

Kui sügav peab olema inimese harimatus, kes ei tea, et Пифагор on ladina tähtedega Pythagoras??

 

P.S. Vähe sellest, neil on ka veebisait mentaalne-aritmeetika.ee . Mental arithmetics on eesti keeles loomulikult peastarvutamine.

 

 

 

 

 

Velikije Luki 40

 

Viimaste aastate ülekaalukalt parim muusikaelamus oli Velikije Luki kontsert Paavli Kultuurivabrikus 25. oktoobril 2024.

Mina nägin Velikije Lukit esimest korda 1987. aastal, kui Villu Tamme oli juba bändist lahkunud. Olen näinud artiklit, mis kirjeldab nende esimest kontserti 1984. aastal, ja seal oli mingi selline lause, et rahvas oli kohutavas vaimustuses, sest sellist psühhedeeliat ei olnud siinkandis keegi varem kuulnud. Ma aimasin, mida sellega silmas peeti, sest VL oli küll mõnusalt psühhedeeliline. Juubelikontserdil sain aga päriselt tunda seda, milline fiiling võis olla Villu-aegse VL kontsertidel.

Juubelikontserdi kõlapilt oli nagu hübriid sellest meloodilisest Velikije Lukist, mida mina omal ajal fännasin, ja JKME'st. Ühel pool kindel professionaalne kitarr ja bass, teisel pool Villu Tamme, kes mängis nii, nagu me kõik teame, kuidas ta mängib, ja nende vahel trumm, mis mängis nii, nagu temale meeldis. Tulemuseks oli ideaalsetes proportsioonides meloodilisust, rütmikat mürinat ja kaootilisust. Villu kitarrisoolod olid tõesti fantastiline psühhedeelia.

Õhtu staar number üks oli muidugi Munk. Mind on alati vaimustanud Munga laulmisstiil ja esinemismaneer ning mul oli väga-väga hea meel näha, et ta on pärast kõiki neid aastaid endiselt tippvormis. Lahe oli ka vaadata, kuidas noored lava ees möllasid just nii nagu meie 1987. aastal. Hetketi tekkiski endalgi tunne, nagu oleks jälle 1980-ndad.

Läheksin hea meelega vaatama ka Imre Orroga Velikije Lukit, aga ma saan aru, et see on läinud. Naudime seda, mis praegu on. 25. oktoobri kontsert oli väga kõva asi. Aitäh, Ivo. Aitäh kõikidele suurepärastele pillimeestele.

 

 

 

 

 

Miks enam ei tehta õigeid ekleere?

 

Üks kõige maitsvamaid asju maailmas on ekleer.

Õige ekleeri sisse käib samasugune valget värvi kreem nagu teekoogi sisse. Võib-olla nimetatakse seda võikreemiks, aga ma ei ole päris kindel.

Tundub, et mingil ajal tuli Brüsselist korraldus, et meie ekleerid ei vasta euronormidele, või oli mingi muu põhjus sellel, et õigete ekleeride valmistamine lõpetati ja ekleeride sisse hakati panema seda jäledat halli tatti, mida, kui ma ei eksi, nimetatakse keedukreemiks.

Aastad möödusid, mina olin ekleeripuudusest hulluks minemas ja mul oli tahtmine maha lüüa kõik need lurjustest kondiitrid, kes imemaitsva asja ära solkisid.

Siis hakkas üks firma, vist Eesti Kondiiter, kui mälu ei peta, müüma toodet nimega «miniekleerid naturaalse vahukoorega». See polnud küll päris õige asi, kuid peaaegu sama hea.

Ühel koledal päeval märkasin, et nende ekleeride sees olev vahukoor oli omandanud rõveda keemiamaitse. Vaatasin tähelepanelikult etiketti – tõepoolest, nimetusest oli kadunud sõna «naturaalse». Ei mingit alust protesteerida.

Õnneks hakkas Maxima valmistama õiges suuruses ekleere šokolaadikreemiga (või oli see kakao, aga see on sisuliselt sama asi). See oli täpselt õige asi, välja arvatud šokolaadimaitse. Need ekleerid olid väga head, ehkki ma ei saa aru, kas tõesti oleks olnud nii raske jätta mõnikord see šokolaad (või kakao) ära ja kasutada õiget kreemi. Kui kook on niikuinii šokolaadiglasuuriga, siis ei ole mingit vajadust teha ka kreem šokolaadimaitsega.

Sellel aastal lõpetati nendegi ekleeride valmistamine. Nüüd valmistab Maxima ainult ekleere karamellikreemiga ja ilma šokolaadiglasuurita, mida ma ei ole proovinud, ja vist mingisuguseid veel.

Internetiotsinguga leidsin mõned diskussioonid, kus esitati täpselt sama küsimus, mis mind kõik need aastad vaevanud on – kust saaks õigeid ekleere? Vastused olid eranditult sellised, et ei tea, praegu lihtsalt ei tehta neid enam. Justkui see oleks mingi vääramatu loodusjõud nagu see, et torm puud maha murrab.

Möödunud suvel käisin Gruusias ja nägin seal müügil õigeid ekleere!!!!! Neid ma siis sõin, nii et seda nägu olin. Kahjuks sai reis peagi läbi ja tuli koju tagasi tulla.

Praeguseks on Eestis puhkenud täielik perverssete ekleerimaitsete buum – apelsinimaitsega, sidrunimaitsega, cappuccino-kreemiga, kohupiimakreemiga, maasikakreemiga, piparkoogiekleerid... ükskõik millega, ainult mitte õige ekleerikreemiga.

MIKS????????????????????

Mul on tunne, et enne hakkavad Eesti kondiitrid valmistama sinepi- ja õllevorstiekleere kui õigeid ekleere. Ma nii igatsen Tbilisisse tagasi!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Косая логика Познера

 

Владимир Познер на этом видео говорит изумительные глупости:

Практически каждому человеку его родной язык кажется самым простым и логичным. Это психологически понятно. Ведь на нём он говорит без труда, а иностранные языки должен изучать.

Но я впервые в жизни вижу, как человек старается убеждать носителей иностранного языка (в данном случае – русского; родной язык Познера – французский) в том, что его язык лучше ихнего. Это равно тому, как говорить другому человеку «Ну ты же понимаешь, что я красивее, умнее, добрее, достойнее тебя.»

 

Насчёт несовершенного и совершенного видов глагола я с Познером согласен: несмотря на то, что теоретически их разница проста и легко понятна, с их правильным использованием у меня до сих пор трудности.

Однако то, что он говорит про чередование звуков типа «Турция–Турки» – больной бред. Никакие здесь не миллионы, а ограниченное количество возможностей изменения одних звуков в другие, которые запомнятся быстро и легко.

 

Познер сначала говорит о том, как склонение предоставляет трудности носителям французского, английского или немецкого языка, и им непонятно, зачем его надо. Это верно. Но через минуту он хвастается тем, как языки, происходящие из латыни – изумительно логичны. Но в латыни-то склонение существует!! Познер как явно образованный человек вряд ли этого не знает.

 

Вообще пару слов о логике в романских языках.

 

«Мне нравится кот.» по-испански звучит "Me gusta el gato."

me – мне, gusta – нравится, el gato – кот

Всё логично.

Однако «Я нравлюсь коту.» будет "Le gusto al gato."

густо – нравлюсь, al gato – коту

Какого лешего делает в начале этого предложения частица "le"? Никакой полезной информации она не носит. Если бы её упустить, ничего бы не изменилось. Моя бывшая девушка, носитель испанского языка, этого не отрицала, но настаивала на том, что "le" должно там быть. Просто должно,  потому что должно.

Обычно частицы типа "lo", "le", "la" выполняют полезную роль. Но есть немало случаев, когда их можно было бы упустить без какой-либо потери информации, но нельзя. С определённой точки зрения, логика в этом присутствует, но эта логика не прибавляет выразительности, а является всего лишь сложностью сложности ради.

 

И наконец посмотрим на любимый Познеру французский язык. Французы очень любят хвастаться тем, что их язык невероятно логинчый. Но правда ли это?

«Что это означает?» будет по-французски "Qu'est-ce que ça veut dire?", т.е. «что есть это что так хочет сказать?»

«Что это такое?» будет "Qu'est-ce que c'est?" – «что есть это что это есть?»

Логика, говорите? Более похоже на сумасшествие.

 

 

 

 

 

 

 

 

Russian propaganda on the Estonian indepence referendum

 

In this article, I'd like to address one heinous propaganda lie in the Russian-language Wikipedia (which may be removed by the time you are reading this).

It concerns the Estonian independence referendum of 1991.

To give you a very brief overview of the political and ethnic situation, Estonia had been a part of the Soviet Union (nominally, an equal among the 15 member states of the federation, really a Russian colony) since World War II. At the time of losing its independence, Estonia's population was approximately 90% Estonian and 10% Russian. By 1991, it was 70% vs. 30%. However, Russians were concentrated in the settlements near the railway (hence one of their popular nicknames: "the railway people"). They made out slightly more than a half of the population in the capital, Tallinn, and nearly 100% in Estonia's third-largest town, Narva. (However, the latter had had a large Russian majority even before WW2.) Russians also had a significant presence in the industrial settlements in Northeast Estonia, whereas the large towns of Tartu and Pärnu, as well as most of rural Estonia were predominantly Estonian.

(For exactness's sake, I should add that the "Russians" included people of various ethinicities who overwhelmingly communicated in Russian, were born in other parts of the Soviet Union and shared the common pro-Soviet mentality. They were Russians in our eyes, and for all practical purposes they were Russians, even though their documents indicated their ethnicity as Ukrainian, Belorussian or even Tatar. There was nothing like the current Russian-Ukrainian enmity back in the 1980s.)

In a nutshell, Estonians hated the Soviet regime. However, it was very dangerous to say it in public. Also, there was very little cross-ethnic socialization, largely because Estonians spoke poor Russian, and most Russians spoke no Estonian. That's why the local Russian population lived in blissful ignorance of the hatred burning in the hearts of the Estonian community. To this day, the overwhelming majority of Russians are convinced that before 1985, there was inter-ethnic friendship between the Estonians and the Russians, and it was destroyed when the traitor Gorbachev in co-operation with Western secret services ordered the Estonian mass media to start instigating hatred against the Russians. The Estonians, utterly unable to think for themselves, of course, soon went along with the massive hate propaganda in the media and started to hate the Russians.

The truth is the opposite – as censorship was gradually loosened, the Estonian mass media began to express more and more boldly what the overwhelming majority of the Estonian people were thinking at the time and had been thinking many years before Gorbachev even came to power. The process developed like this. When Gorbachev announced plans for reforms in 1985, then at first the Estonian newspapers published mere praise of Gorbachev and criticism of Estonia's communist leadership for being too slow for implementing the great leader's great ideas. Seeing that no repercussions followed, the media became increasingly bolder. A plan for Estonia's economic autonomy was suggested in the autumn of 1987 (at which time no one seriously believed Moscow would ever approve it, but it had huge importance for the public morale). Unlike in Russia, the political atmosphere in Estonia changed very quickly. As early as in the summer of 1988, it became possible to display the Estonian national tricolor in public (which a mere year ago would have landed you in serious trouble if not in prison) and by the autumn of that year, one could get away with suggesting in public that Estonia's independence ought to be restored.

Estonia at that time was nominally ruled by a mock parliament called the Supreme Soviet. It was formed by a ludicrous procedure which the communists cynically called "elections". Estonia was divided into election districts and there was one candidate in each. On the election day, people went to voting offices and were given ballots with only one name on it. If they didn't like the candidate, they could strike the name through, but very few bothered. There was never two candidates to choose from. That's why every candidate always ended up in the so-called parliament. Needless to say, all the candidates were appointed by the communist party (even though some of them weren't party members). Naturally, that "parliament" didn't really rule over anything. The communist party did that. The so-called MPs simply raised their hands to vote in support of the decisions made by the party. It was a mere formality.

However – and this was one of the most ironic moments in the collapse of the Soviet yoke in Estonia – even that rubber-stamp parliament turned against our imperial overlords as soon as it was safe to do so. In the autumn of 1988, the Supreme Soviet declared (on their own initiative, independently of the Party) that from now on, any federal legislation would become valid in Estonia only after the Estonian Supreme Soviet had approved it.

Unsurprisingly, the central authorities of the USSR declared that decision void. Nevertheless, the provincial authorities of Estonia continued to assume sovereignty (even though avoiding any open confrontation for the time being). Moscow, in turn, refrained from using military force to make the rebellious province toe the line. (FYI, similar events happened in Lithuania and Latvia about the same time.)

In other words, the ethnic Estonian majority in the rubber-stamp parliament, even though appointed by the communist party, still shared the sentiments of the Estonian people in general. As soon as they felt it was safe to do so, they repudiated their masters and turned into real representatives of the Estonian people's interests.

 For that matter, there was a split in the Communist Party of Estonia itself, basically along the ethnic lines. Local party organizations with the Estonian majority started to support the pro-autonomy policy of the Supreme Soviet and the government of Estonia, the ones with the Russian majority were fiercely opposed to it. Nominally, it still remained one party.

Around that time, a Russian man from Russia hijacked a passenger airplane and forced it to fly to Finland where he was arrested and extradited to the Soviet Union. However, since he had crossed the border of the country from the territory or Estonia, he was tried in Estonia. Naturally, he was convicted, but considering the prevailing public mood in Estonia, it was not too surprising that he got away with a suspended prison sentence. In the eyes of the Estonian people, an attempt to escape from the totalitarian regime could not be a crime, and the judges obviously shared the public sympathy for the man.

The point is – the puppet parliament appointed by the communists turned against the regime, the ethnic Estonians in the communist party turned against the regime, and even the judges appointed by the communists as trusted enforcers of the totalitarian laws turned against the regime. Such was the extent of the opposition to the Soviet Union among the Estonians. That sentiment did not arise during the years 1985–88 as the Russian imperialists insist it did. It had existed for decades.

In 1989, a new Estonian Supreme Soviet was elected. The elections were perfectly democratic. By and large, there were three types of candidates – 1) pro-independence, 2) communist party members supporting gradual reforms, 3) anti-independence communists. The first two categories were mostly Estonians, the latter mostly Russians.

By that time, there were several political organizations established by the people independently of the communist party, even though only one of them actually called itself a party.

Regardless of the freedom of speech increasing at a dizzying speed, a significant portion of Estonians remained loyalist in the early stage of the political reforms. They had various reasons. Some feared that the democratization process could be reversed any moment and those who had revealed themselves as Estonian patriots would be harshly punished. Some insisted Estonia could not survive economically without Russia who supplied us cheaply with resources like oil that we couldn't afford to buy at world market prices.

However, in March 1990, the Estonian government declared officially the beginning of a transition period to prepare for the peaceful secession from the USSR. By then, practically all the Estonian loyalists had turned pro-independence. By contrast, the large majority of Russians in Estonia were still vehemently opposed to independence in 1990.

Meanwhile, the radical Estonian nationalists had organized the registration of all decendants of the people who were Estonian citizens prior to Estonia's annexation in 1940. They insisted that only such people could become citizens in the soon-to-be-independent Estonia. Those people could acquire a special document and participate in the elections of an alternative legislative body called The Estonian Congress that took place in early 1990. The latter failed to achieve any actual power in Estonia, but had significant moral influence for some time.

Now we are getting close to the said referendum.

In 1991, the government of the USSR announced a project to transform the country into a real federation by having all the 15 states sign a treaty of union. That project was put on referendum. The governments of Estonia, Latvia and Lithuania announced that their states would not participate in the referendum, because they were going to re-establish their independence and thus were not interested in signing any kind of a federation treaty with Russia. Instead, they organized their own independence referendums.

The Estonian referendum was very controversial. The radical nationalists called for a boycott, insisting that, the Soviet annexation in 1940 having been illegal, Estonia had in fact never been legally a part of the Soviet Union, and therefore the question about Estonia's secession was forbidden to be even asked. There could be no secession from a union Estonia had never joined, they claimed. Instead, the "illegal occupation" by the Soviet Union had to be ended and Estonia's independence reestablished regardless of how many people were in favor or against it.

Even though the idea of the legal continuity of Estonia's independence was quite popular (and in fact became the official government policy later), the idea of boycotting the "illegal" referendum found as good as no support among the population.

Since the federal authorities still refrained from using force, the independence referendum took place. The federal referendum about the union contract took place only in certain localities with a Russian majority, Russians in Estonia being still overwhelmingly anti-independence.

The result of the independence referendum in Estonian was 78% for, 21% against. And now we're coming to the propaganda lie in the Russian Wikipedia.

The lie is this:
Only those people who had registered as descendants of former Estonian citizens had the right to participate in the referendum. (Which would mean that the Russian population of Estonia was almost entirely excluded.) And even among those, only 78% voted for independence. Had every resident of Estonia had been allowed to vote without any ethnic discrimination, the majority would have rejected secession.

The truth is:
Every Soviet citizen whose residence (officially registered by the Sovie state) was in Estonia had the right to participate, regardless of who their descendants were, regardless of their ethnicity, regardless if they were born in Estonia or recent immigrants. The only exception was armed forces personnel on active duty currently stationed in Estonia.

Now, with the vote being secret and every voter treated equally, there is no way of telling exactly how did people of different ethnicities vote. Nevertheless, the results of the referendum are know by county and also larger cities. Those were of various ethnic composition, including two counties that were nearly 100% Estonian and a city that was 97% Russian. Extrapolating from the county-by-county results, we can roughly say that 98-point-something per cent of Estonians voted "yes" and approximately 25% of Russians voted "yes". It's very likely that participation rate was higher among Estonians than among Russians. All that resulted in the overall 78% "yes" vote.

I know, to people used to modern democracy, such unanimity among people sounds implausible. However, at the time I read the results, I was shocked to learn that more than 1 Estonian out of 100 was against Estonia's independence. Such was the popular yearning for independence at that time that a mere 98% "yes" vote seemed incredibly low. I wondered: where were those more than 1% of Estonians wanting us to remain in the USSR? I certainly hadn't met any. I mean, seriously, there were no discussions on pro and contra independence in 1991 among Estonians. There was really a consensus that Estonia had to become an independent country. The only ones opposed to the independence were 1) Russians; 2) a relatively small number of people with Estonian names and probably Estonian roots born in Russia whose first language was in fact Russian; and 3) rare individuals such as one prominent scientist who was undoubtedly Estonian and defended the Soviet Union in public and later emigrated to Russia.

The point is:
1. The Estonians overwhelmingly resented the communist tyranny long before Gorbachev's reforms. They did not turn anti-Soviet because of media brainwash. On the contrary – as the censorship loosened, the media started to reflect the popular sentiments which had been fiercely anti-Soviet long before 1985.
2. There was no ethnic discrimination in the 1991 independence referendum. Every adult resident of Estonia was allowed to vote. Considering the ethnic composition of Estonia's population at that time, it is clear that the 78% "yes" vote reflected accurately the sentiments among the population – the Estonian community was almost unanimously pro-independence, the majority of the Russian-speaking community was overwhelmingly against independence.

 

 

 

 

 

 

 

 

Ja aasta kõige lollima reklaamitellija auhinna saab...

 

Ma ei suuda oma kõrvu uskuda, kui kuulen päeval poes kõlaritest TV3 reklaami, mille sisuks on see, millest õhtuses uudistesaates räägitakse!!!

Seni olin veendunud, et uudistesaadetes esitatakse nii värskeid uudiseid kui tehniliselt võimalik. Nüüd selgub aga, et «uudised», mida TV3 õhtul esitab, on neile teada juba nii pikka aega varem, et nad jõuavad reklaamiklipi salvestada ja selle päeval poodidele esitamiseks saata.

Einoh, aitäh hoiatamast. Edaspidi tean siis, et TV3 hapuksläinud uudiseid pole mõtet vaadata.

Te võite küsida, miks ma arvan, et teistel telekanalitel samamoodi ei ole. Vastan: ma ei arvagi. Pole välistatud, et see on tavaline praktika. Point on aga selles, et TV3 on ainus, kes avalikult kuulutab, et ta näitab uudistesaates uudiste asemel vanadisi.

Sellepärast väärib TV3 aasta kõige rumalama reklaamitellija tiitlit. Vähe sellest, et ta levitab infot, mis kahjustab tema mainet potentsiaalsete klientide (s.t. vaatajate) silmis – ta maksab selle eest lausa raha!

 

 

 

 

 

Pidu meie tänaval

 

Ma ei mäleta enam täpselt, millal see oli, kui nägin, et ühe kõnnitee algus minu kodu ja bussipeatuse vahel oli blokeeritud poolhaagisekujulise kioskiga, mille peale oli kirjutatud Mr. Shaurma. Poolhaagis oli pargitud täpselt risti kõnnitee ette.

See oli pentsik, aga ikka juhtub, et mõni loll pargib lohakalt. Ilmselgelt oli see poolhaagis mõeldud müügikioskiks ja arvasin, et eks ta pannakse lähipäevil sinna, kus on tema õige koht. Seal polegi juba kaua aega kioskit olnud. Kunagi müüdi parkla servas suurepäraseid grillkanu, siis  ilmus selle asemele hamburgeriputka sõbraliku müüjatädiga. Mõne aasta pärast lõpetas see kahjuks tegevuse. Ja nüüd oli ilmselt avatamas uus kiosk.

Niisiis ootasin. Möödus päev, teine, kolmas, ja mul hakkas tekkima õudne aimus, et see šaurmaaputka kavatsetaksegi üles seada täpselt selles kohas, blokeerimas kõnniteed, mida mööda mina olen kolmkümmend aastat harjunud käima.

Minu kaebuse peale tuli asja uurima keskealine naispolitseinik, kes ütles, et kiosk tegutseb tegevusloa alusel (justkui ma oleksin seda eitanud!) ja «Las poisid teevad.» Sellistele argumentidele ei olnud mul muidugi midagi vastu panna. Politseinik esitas ka absurdse väite, et kiosk asub parkla territooriumil, mis ei ole jalakäijate liikluseks mõeldud. See oli ilmne rumalus, sest esiteks peab parklasse pargitud autode omanikel olema autodele juurdepääs, teiseks, kui liikluskorraldaja sellesse kohta kõnnitee rajas, siis pidas ta ilmselgelt silmas, et seda mööda on mõeldud toimuma jalakäijate liiklus, ja kolmandaks asub parkla kõige täiega õuealal, kus jalakäija võib liigelda kõikjal.

Politsei tegi siiski nii palju, et kioskit nihutati natuke muruplatsist eemale, nii et tõepoolest oli nüüd võimalik sellest asfaltipidi mööduda, ilma murule astumata. Arvatavasti mõõdeti maa mõõdulindiga välja, et mitte kinkida jalakäijatele ühtegi sentimeetrit rohkem kui liikluseeskiri ette näeb.

Mulle ei mahu pähe, kuidas võib ettevõtja olla nii loll, et sedasi demonstratiivselt ümbruskonna elanikele pähe kusta. Olnuks see putka paigutatud normaalselt nagu kõik teised putkad enne teda, siis oleksin sealt arvatavasti üle päeva midagi ostnud. Sellistelt lojustelt aga, kes üldkäidava kõnnitee oma putkaga kinni panevad, et võtaks ma tasutagi midagi vastu.

Loodetud populaarsus jäigi naispolitseinikule sümpaatsetel «poistel» saavutamata. Mingil hetkel jäi kiosk püsivalt suletuks. Möödus pool aastat või kauemgi, ilma et olnuksin teda kordagi avatuna näinud. Südames tekkis juba lootusesäde. Ja tõesti – mõni nädal tagasi oli poolhaagis kadunud! Kõnniteed mööda sai jälle kõndida.

Mõne aja pärast ilmus sellesse kohta uus kiosk, teiselt firmalt muidugi. See on paigutatud nii, et ta ei blokeeri kõnniteed. Respekt!

Mr. Shaurma ninamehed, võtke teadmiseks, et Eesti on Euroopa ja Euroopas on kombeks teiste inimestega arvestada. Teiesuguste «ärimeeste» koht on Lagoses, mitte Tallinnas.