Kirjelduse järgi tundus, et üle pika aja olen saanud kätte ulmeromaani, mis on originaalne ja huvitav. Kahjuks tuli mul pettuda. Mitte et lugu originaalne ja huvitav ei oleks, aga lugemissoovi võttis ära miski muu.
Romaan algab sellega, et peategelane asub (vist) taevakehal, kus on väga külm. Tema sisemonoloogist selgub, et ta kuulub tagalasse ja kuskil on võitlejad, kes vaatavad tagala peale natuke ülalt alla. Ühe võitlejaga peategelane peagi lühidalt vestlebki ja siis mõtiskleb edasi.
Ingliskeelses maailmas on praegu mood (või õigemini öeldes valitseb kinnisidee), et romaanil ei tohi olla proloogi, vaid maailm tuleb lugejale avada sündmuste käigus vähehaaval. Laura Loolaid viib selle reegli äärmuseni. Ma ei ütle, et sellel romaanil peaks tingimata just proloog olema, aga oleks võinud olla kasvõi paar lõiku selgitustega what the fuck is going on. Esimesed kümme lehekülge (nii paljust suutsin lugeda, enne kui kannatus katkes) kubisevad terminitest, mis on iseenesest arusaadavad, kuna nad on lihtsad eestikeelsed sõnad (nt. roomuk), aga kõikide nende inimeste ja objektide omavaheline seos on täiesti arusaamatu. (Näide: ei ole vähimatki vihjet sellele, kelle või mitte vastu või eest võitlejad võitlevad, ning selle tõttu ei ole tegelaste võitlemiseteemalistel repliikidel ja mõtetel minu jaoks mitte mingit tähendust. Sõnad on reas, aga nendest moodustuvatel lausetel puudub mõttekas sisu.)
Avalehekülgede tekst on laitmatult ehe selles mõttes, et just nii võiksid usutavalt käituda, rääkida ja mõelda inimesed, kes on selles maailmas sees ja sealsete oludega kursis. Minule on see maailm aga paraku võõras ja sellepärast oli mul kogu aeg tunne, nagu loeksin teksti võõrkeeles, mis on väga eesti keele moodi, ent sisaldab siiski nii palju tundmatuid sõnu, et jutu iva jääb tabamata.
On võimalik, et kui ma näriksin end tahtejõupingutusega läbi leheküljeni 50 või 100, siis saaks mulle viimaks ometi selgeks, mis toimub. Kui see juhtuks, pöörduksin kindlasti tagasi esimesele leheküljele ja loeksin otsast peale uuesti, sest nüüd saaksin ma loetavast aru. Paraku ei ole mul huvi sellist vaeva näha, kui on olemas nii palju raamatuid, mida lihtsalt loed ja suudad sündmusi vaevata jälgida.
Kahju. Laura Loolaid on silmnähtavalt hea kirjutaja. Loodan väga, et järgmist romaani kirjutades peab ta meeles, et lugeja ei ole mõtetelugeja.
No comments:
Post a Comment