Võõrandumisest ja diplomifetišismist

Olin ühel sugulasel külas. Lugesin ajalehest artiklit, mille naisautor kirjeldas, kuidas ta käis maanteeäärses poes ja tal oli teenindajaga mingi konflikt. Ma ei mäleta enam, milles täpselt asi oli, aga autori oluline sõnum oli selline: mõelge, müüjad, ometi selle peale, et kui te kliendi välja vihastate, siis ei tule ta enam teie poodi, ning kui te peletate eemale palju kliente, siis ei toida pood ennast enam ära ja peab uksed kinni panema, teie aga jääte tööst ilma.

Minu meelest oli see väga tabav, arukas, hästi kirjutatud artikkel. Sugulane aga, lugenud läbi sellesama artikli, ütles kiretult: «Virised, tüdruk,» ja keeras järgmise lehekülje.

Olin rabatud. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas sai nii mõistlik ja silmnähtavalt tõene argumentatsioon inimese nii külmaks jätta. Siis aga hakkasin mõtlema. Selle sugulase naine töötab umbes samasuguses kaupluses. Ma olen aastate jooksul kuulnud ebainimlikust töökorraldusest (regulaarsed 14-tunnised tööpäevad on minu meelest liig, olgugi nad vabade päevadega kompenseeritud, nii et üldine tööaeg nädalas ei ületa tavapärast; loomulikult peab pood lahti olema sel ajal, kui ostjad tahavad poes käia, aga ma ei saa aru, kuidas ei ole võimalik korraldada tööd kahes vahetuses) ja näinud, kui väsinud see naine pahatihti on. Seepärast ei üllata mind sugugi, et tal ei jätku lihtsalt energiat, et mõelda firma pikaajaliste huvide peale, ja on täiesti mõistetav, et tema mees on temaga solidaarne.

Siin ei taha ma kirjutada aga mitte sellest, kas kauplusetöötajaid koheldakse hästi või halvasti, vaid ahhaaelamusest, mis mul oli, kui nägin oma sugulase reaktsiooni sellele artiklile. Õigupoolest olin mosaiigi kilde märganud juba aastaid varem, aga selle episoodi mõjul läks üldpilt paika.

Ühiskond on arenenud nii kaugele, et inimesed on (suuresti) lahutatud oma tegude tagajärgedest.

Alustame kõige üldisemast. Seadusi teevad inimesed, kes ei pea neid ise täide viima. Seepärast on neil üsna pohui, mis praktilisi probleeme uus seadus kaasa toob. Seadusi ellu viivad omakorda inimesed, kellel ei ole mingit mõju seaduste sisule. Kui kohus teeb seadusele vastava otsuse, mis inimestele ei meeldi, siis vihkavad inimesed oma rabavas lühinägelikkuses kohtunikke, kes täidavad oma kohust, mitte aga parlamendiliikmeid, kellel oli absoluutne vabadus otsustada, kas hääletada ebaõiglase seaduse poolt või vastu.

Muidugi targutavad eluvõõrad humanistid sellest, kuidas näiteks politseinikel olevat moraalne kohustus mitte täita ebainimlikke käske, ent see on utopism. Tegelik elu käib teisiti. Aga see on omaette teema. Tuleme tagasi teenindajate juurde ja vaatame, kuidas võõrandumine toimib.

Teenindajad on klientidega viisakad ainult sellepärast, et me oleme saanud kasvatuse raamatutest, kus teenindajad hoolisid klientidest – seda sel lihtsal põhjusel, et enamik teenindusettevõtteid olid väiksed, nad teenindasid suhteliselt väikest arvu lähikonna elanikke ja nende jaoks oli tõepoolest iga kliendi rahulolu tähtis. Tänapäeva suurfirmade jaoks ei tähenda üks klient ees või taga mitte midagi. Majanduslikku vajadust klienti hästi kohelda tegelikult ei ole. Võib arvata, et mõnekümne aasta pärast kasvavad juba üles lapsed, kes ei ole lauset «kliendil on alati õigus» kunagi elus kuulnud ja kui nad seda kuuleksidki, siis tunduks see neile absurdne.

Töötaja ja tööandja suhted ei piirdu enam sellega, et üks teeb tööd ja teine maksab selle eest. Meie päevil on töötajal õigus tööandjalt nõuda, et tal oleks töökohal hea olla. Lõppude lõpuks veedab ta töökohal suure osa oma ärkveloldud ajast. Sellepärast peab seal olema kohv, ajalehed, puhkenurk ja teab mida veel. Maanteeäärsetes kauplustes võivad asjad olla veel natuke teisiti, aga linnades valdab juba filosoofia, mille kohaselt firma ei pea enam omanikele kasumit teenima, vaid invaliididele võimalusi looma, keskkonnaprojekte spondeerima jms. Üleüldse nähakse praegu arenenud riikides ettevõtete asutamise mõtet mitte selles, et rahuldada inimeste vajadust kaupade ja teenuste järele, vaid selleks, et luua inimestele töökohti. Klient on selles süsteemis juba ümmargune null. Meenutagem United Airlinesi kaasust. Kui lennufirma töötajad soovisid viimasel hetkel kasutada oma õigust tasuta lennata, siis tõstis firma silma pilgutamata lennuki pealt maha pileti ostnud reisija. Võib-olla ei näinud nad ette, et pildid veriseks löödud näoga kliendist üle interneti levivad, aga kindlasti oli ka selline tohutu mainekaotus firmale vähem kulukas kui olnuks ametiühingu vihale ajamine ja streigiga riskeerimine. Ammugi ei olnud nimetatud töötajatel, kes kasutasid oma tasuta lennu õigust, sooja ega külma ei kliendist ega firma mainest.

Või võtame näite kodumaalt. Aastat kümme või kakskümmend tagasi algas Eestis teadmata põhjusel kampaania võtta teatud töökohtadele spetsiaalselt tööle inimesi, kes sellele tööle ei sobi. Näiteks hakati kassapidajateks palkama vanureid, mehi ja mõne aasta pärast lausa kurte!!!!! Mulle ei mahu pähe, kuidas saab ükski psüühiliselt terve inimene tulla üldse sellisele mõttele, et panna töökohale, kus klientidel võib aeg-ajalt mõni küsimus tekkida, inimene, kes ei ole füüsiliselt võimeline kuulma. Rääkimata sellest – mille peale, ma olen veendunud, enamik inimesi ei mõtle – et iga uimase ja pahura vanamuti või laisa ja ülbe tolguse kassapidajaks palkamisega jääb üks tragi ja püüdlik neiu töökohast ilma. Point on selles, et ilmselt saavad kauplused riigilt selle eest mingit hüvitust, ja see, et klient saab kehva teenust, neid lihtsalt ei huvita. Klientidel ei ole enam sellist kaalu, et ettevõtjate otsuseid mõjutada. (See toimib muidugi tänu sellele, et kaubandusketid on jõudnud vaikivale kokkuleppele, et kõigile on kasulikum, kui kõik kotivad kliente ühtemoodi ja keegi ei kõiguta paati, püüdes teistest paremat teenust pakkuda.)

Üldise võõrandumise õhkkonnas ei ole firma huvid südamelähedased ka personalitöötajatele. Näiteks kui vabale töökohale kandideerib kaks kandidaati – üks, kes on diplomiga, aga silmnähtavalt rumal, ja teine, kes on tark, aga ilma diplomita, siis on tõenäoline, et tööle võetakse see, kes on loll, aga diplomiga. Miks? Sellepärast, et personalijuht mõtleb nõnda:
a) kui ma võtan tööle targa, kellel ei ole diplomit, ja kui aja jooksul siiski selgub, et ta ei saa tööga hakkama, siis hakatakse mind süüdistama – miks sa ta tööle võtsid?
b) aga kui ma võtan tööle lolli, kellel on diplom, ja ta ei saa tööga hakkama, siis ei saa keegi mind süüdistada – tal oli ju diplom. Kust mina pidin teadma, et ta ei saa tööga hakkama?

Kui inimene värbab töötajat omaenda firmasse, siis on ta eluliselt huvitatud sellest, et firmal läheks hästi. Sellepärast valib ta kandidaate hoolega, et mitte saada halba töötajat. Suure firma personalijuhile ei lähe aga eriti korda, kui suur või väike on firma kasum. Tema esmane huvi on kindlustada enda seljatagust. Sellepärast valib ta enda jaoks ohutuma variandi – diplomiga lolli – sest siis ei riski ta millegagi. See, millised on tema teo tagajärjed firma käekäigule (kelle huve ta õieti oleks kohustatud kaitsma), on tema jaoks teisejärguline.

Sama mõtet väljendab David Ogilvy: "I notice increasing reluctance on the part of marketing executives to use judgment; they are coming to rely too much on research, and they use it as a drunkard uses a lamp post for support, rather than for illumination." See läheb väga hästi kokku sellega, mida ma äsja ütlesin. Muidugi ei ole asi juhtivtöötajate rumaluses, vaid tulevase võimaliku vastutuse vältimises. Kui juhtub mingi prohmakas, siis on väga raske heita sulle ette seda, et sa ei mõelnud piisavalt nutikalt, kuid väga kerge on heita sulle ette seda, et sa eirasid mingeid objektiivseid autoriteetseid andmeid.

Siit näeme, mis juhtub, kui tööjaotus, mis oma algfaasis tuleb ühiskonna arengule suureks kasuks, läheb liiga kaugele. Me elame atomiseeritud ühiskonnas, kus igaüks tegeleb mingi hiidmosaiigi killuga ja tema tegude tagajärjed võivad ilmneda kaugel mujal. Tema enda saatust võivad omakorda mõjutada teiste inimeste teod, millele tal ei ole vähimatki mõju. Laurence Peter oli vist see, kes ütles, et kui massihävitusrelva leiutavalt teadlaselt küsida, kas talle ei tee muret, et tema leiutist võidakse kasutada miljonite inimeste tapmisest, siis vastab ta täiesti siiralt: «Aga see ei ole minu rida.» Selle üle otsustavad teised inimesed, teadlane sellega oma pead vaevama ei pea. Tema teeb ainult teadust.

Samamoodi võtavad meil rahvasaadikud ainult seadusi vastu, politseinikud ja kohtunikud täidavad ainult oma kohust, ametnikud teevad ainult oma tööd, ja meil teiega ei ole kogu sellele protsessile mingit muud mõju peale selle, et iga mõne aasta tagant valida, milline kelmidebande seekord riiki valitsema lasta.