Viimaste aastate ülekaalukalt parim muusikaelamus oli Velikije Luki kontsert Paavli Kultuurivabrikus 25. oktoobril 2024.
Mina nägin Velikije Lukit esimest korda 1987. aastal, kui Villu Tamme oli juba bändist lahkunud. Olen näinud artiklit, mis kirjeldab nende esimest kontserti 1984. aastal, ja seal oli mingi selline lause, et rahvas oli kohutavas vaimustuses, sest sellist psühhedeeliat ei olnud siinkandis keegi varem kuulnud. Ma aimasin, mida sellega silmas peeti, sest VL oli küll mõnusalt psühhedeeliline. Juubelikontserdil sain aga päriselt tunda seda, milline fiiling võis olla Villu-aegse VL kontsertidel.
Juubelikontserdi kõlapilt oli nagu hübriid sellest meloodilisest Velikije Lukist, mida mina omal ajal fännasin, ja JKME'st. Ühel pool kindel professionaalne kitarr ja bass, teisel pool Villu Tamme, kes mängis nii, nagu me kõik teame, kuidas ta mängib, ja nende vahel trumm, mis mängis nii, nagu temale meeldis. Tulemuseks oli ideaalsetes proportsioonides meloodilisust, rütmikat mürinat ja kaootilisust. Villu kitarrisoolod olid tõesti fantastiline psühhedeelia.
Õhtu staar number üks oli muidugi Munk. Mind on alati vaimustanud Munga laulmisstiil ja esinemismaneer ning mul oli väga-väga hea meel näha, et ta on pärast kõiki neid aastaid endiselt tippvormis. Lahe oli ka vaadata, kuidas noored lava ees möllasid just nii nagu meie 1987. aastal. Hetketi tekkiski endalgi tunne, nagu oleks jälle 1980-ndad.
Läheksin hea meelega vaatama ka Imre Orroga Velikije Lukit, aga ma saan aru, et see on läinud. Naudime seda, mis praegu on. 25. oktoobri kontsert oli väga kõva asi. Aitäh, Ivo. Aitäh kõikidele suurepärastele pillimeestele.
