Ise oled kotlet!

 

Kunagi ilmus ajalehes ühe filoloogi artikkel, mis algas sellega, et ta käis sellises ja sellises söögikohas ning nägi, et menüüs oli talle seni tundmatu toit (või jook?) «kotlett». Järgnes pikk ilkumine selle üle, et huvitav küll, mis asi see kotlett on, ja et tema on oma elus küll igasuguseid söödavaid asju näinud, aga «kotlett'i» mitte kunagi. Artikkel lõppes puändiga: «Küll aga tean, mis asi on kotlet. Päris maitsev teine!»

See on elu parim näide selle kohta, kuidas kibestunud filoloogi sündroom võib teha inimese tähenärija-tigedikuks. Ta kirjutab TERVE ARTIKLI, mille ainsaks sisuks on irisemine, et huvitav küll, mis asi see kotlett on, mina pole sellisest asjast kunagi midagi kuulnud – ehkki siililegi on selge, et ta saab väga hästi aru, millest jutt on, ta lihtsalt ei pea õigeks sellist kirjaviisi.

Kibestunud filoloogi sündroom on omaette teema, mis väärib omaette artiklit. Siin praegu tahtsin aga kirjutada kotlettidest, täpsemalt selle sõna kirjaviisist.

Ma tean loomulikult, et eesti keele normi järgi tuleb seda sõna kirjutada «kotlet» ja hääldada [kOtt-let'], rõhuga esimesel silbil ja III vältes. Reaalses maailmas kuuleme aga sellist hääldust üliharva. Tavaline on hääldada seda sõna [kot-lEtt'] – rõhuga teisel silbil. Sellisel juhul oleks aga ka loomulik kirjutada «kotlett».

Ma tean, tark raamat ütleb, et seda tüüpi sõnade lõpus on t või tt vastavalt traditsioonile, sõltumata hääldusest. Tegelikult on aga «kotlet» ainus selline sõna, mille kirjaviis ei järgi hääldust. [tAburet'] – taburet. [bankEtt'] – bankett. Ja nii edasi. Ainult kotletti ei taha filoloogid kuidagi lubada häälduspäraselt kirjutada.

Selles ei ole mingit loogikat. Eesti keele kirjaviis järgib hääldust. Keegi ei häälda [taburEtt'], aga kui seda sõna nii hääldateks, siis tuleks ka kirjutada «taburett». Kui kunagi hakatakse [bankEtt'] asemel hääldama [bAnket'], siis muutub loomulikult koos sellega kirjapilt. Absurdne oleks hääldada [bAnket'] ja kirjutada «bankett». Sama mõistusevastane on hääldada [kotlEtt'] ja kirjutada «kotlet».

Kotlett ja kotlet – see on sama nagu kefiir ja keefir, Uraal ja Uural. See, kes ütleb [urAAl'], kirjutagu «Uraal». See, kes ütleb [UUral'], kirjutagu «Uural». Kui mõnele imelikule inimesele meeldib hääldada [kOttlet'], siis kirjutagu «kotlet». Mina hääldan [kotlEtt'] ja kirjutan «kotlett» ning mind ei huvita, mida mingid tobedad filoloogid sellest arvavad.