Küllap olete märganud, et inglise keeles
nimetatakse kilokalorit tavaliselt «kaloriks» – näiteks inimese ööpäevane
energiavajadus olevat 2000 kalori ringis.
See tuleb sellest, et tüüpilise ingliskeellase
mõistus lihtsalt ei võta seda, et kalor on kilokalorist tuhat korda väiksem.
Tema on harjunud, et 12 tolli on jalg, 3 jalga on jard jne. Sõnade kilocalorie
ja calorie erinevus on tema jaoks sama, mis sõnade telephone ja phone
erinevus, s.t. mitte mingisugune.
Samal põhjusel on inimese majandustegevuse
tagajärjel tekkiva kohutava planeetihävitava aine nimi lühenenud carbon
dioxide'ist carbon'iks, sest sõna dioxide on keskmise
ingliskeellase jaoks kokkuloetamatu ja üleüldse miks peab sel asjal nii pikk
nimi olema, kui võib öelda lihtsalt carbon?
Kuna meie ajakirjanikud kummardavad pimesi
kõike ingliskeelset, siis on sellised nõdrameelsed sõnad nagu
«süsinikuneutraalne», «süsinikujalajälg» jne. tunginud ka juba eestikeelsetesse
kirjutistesse.
Kui praegune süsinikuhüsteeria samamoodi edasi
läheb, siis võib olla kindel, et paarikümne aasta pärast ei oska keskmine
inimene tänaval enam vastata küsimusele, mis süsinikul ja süsinikdioksiidil
vahet on. Lapsed aga kasvavad üles veendumusega, et süsinik on kõige kohutavam
mürk, mida maailmas iial nähtud on, sest ta ei tapa lihtsalt inimesi nagu
mingi tühipaljas kaaliumtsüaniid, vaid terveid planeete.
Ainuke lootusesäde selles hulluses on see, et
kliimausklikud saavad teada, et süsinikku sisaldavad ka nende enda kehad.
Loodetavasti tekitab see neis samasuguse enesejälestuse nagu hüdrofoobidel
Krulli Kuningriigis koos sellest tulenevate järeldustega.