08 November 2023

Järelvalve, mitte järelevalve!


 

Oli kord üks filoloog, kelle nimetähed olid K.A. Paljude filoloogide kombel tundis ta sageli nördimust sellest, et inimesed tema ümber rääkisid grammatikareegleid rikkudes. Aastatega kogunes temasse üha enam kibestumust, et inimesed tema õpetusi kuulda ei tahtnud võtta. Frustratsioon tegi ta, nagu kahjuks paljud filoloogid, üha tähtenärivamaks ja resoluutsemaks.

Te olete kibestunud filoloogidega kindlasti kokku puutunud. See on selline inimtüüp, kes on võimeline kirjutama õelusest nõretava artikli, mille ainsaks sisuks on see, et ta nägi kuskil sõna «kotlett» kahe T-ga.

K.A-l vedas rohkem kui enamikel kibestunud filoloogidel – ta sai Justiitsministeeriumi õigusterminoloogiatalituse juhatajaks. Nüüd oli tal vähemasti õiguskeele valdkonnas konkurentsita mängumaa. Ta sai takistamatult oma kiikse läbi suruda, sest juristid ei osanud talle vastu vaielda ja teistelt filoloogidelt ei pidanud juristid vajalikult küsida – oli neil ju K.A. näol juba olemas asjatundja, kes paistis keelevõõra inimese jaoks piisavalt kompetentsena ning kes ka enesekindlusevähesuse üle sugugi kurta ei saanud.

Ühel ilusal päeval tuli K.A-le pähe, et järelvalve peaks õieti olema järelevalve, sest me ei valva ju kellegi järel, vaid järele.

Kahjuks ei vaielnud keegi K.A-le talle õigel ajal vastu ja uutes õigusaktides hakatigi kirjutama järelevalve. Praeguseks on see barbarism juriidilises keelekasutuses juba valdav.

Kui natuke asja üle järele mõelda, pole raske aru saada, et see on äärmine rumalus. Kui me ütleme järelevalve, siis peaksime ütlema ka õiguseloome, seaduseandja, rahanduseministeerium, liikluse-eeskiri (on ju tollieeskirjad, mitte tolleeskirjad!!).

Igaüks, kes tahab ennast eesti keele asjatundjaks nimetada, peaks teadma, et taolistes liitsõnades e olemasolu või puudumine ei allu loogikareeglitele, vaid on aegade jooksul välja kujunenud selle järgi, kuidas rääkijatele mugav tundub, või üldse juhuslikult. See on sama, nagu sõnades keisririik ja vürstiriik on esimene osasõna omastavas käändes, sõnades kuningriik ja krahvkond aga mitte. Miks? Samal põhjusel, miks iga eestlane peale K.A. poolt ajuloputatud juristide ja keeletoimetajate räägib järelvalve, mitte järelevalve – aastakümnete jooksul on eesti rahvas leidnud, et nii on suupärane.

Me ütleme kuningriik, mitte kuningariik, aga kuningaloss, mitte kuningloss, ja selles ei ole midagi halba. See on normaalne. Meie keel on lihtsalt selline. Me ütleme keskkonnakaitse, kuid looduskaitse. Kus on loogika, võib küsida K.A. Mina vastan, et nendes konkreetsetes keelendites ei ole loogikat ega peagi olema. Lihtsalt eesti rahvale tundub suupärane öelda looduskaitse, mitte loodusekaitse. Mõttetu on küsida, miks me räägime suursugune, aga suurepärane, ja väga rumal oleks nõuda esimese muutmist suuresuguseks, et oleks loogiline. Inimkeel ei ole kunagi 100% loogiline – kui tahes suurt meelehärmi see mõnele ka ei põhjustaks.

Eesti keel kuulub eesti rahvale, mitte käputäiele filoloogidele. Keelenormid peavad järgima mitte mõne mõjuvõimsa põikpea kinnisideid, vaid seda, kuidas valdavale osale eestlastest õige tundub,.

Kui me järgiksime K.A. eksiloogikat, siis peaks välispoliitika olema välinepoliitika, kaaskond peaks olema kaasaskond, ratastool peaks olema ratastegatool, tikutoos peaks olema tikkudetoos. Jne.

Palun lõpetame selle totruse nüüd ära ja hakkame sõna järelvalve jälle õigesti kirjutama.

 

 

 

 

 

  

No comments:

Post a Comment