Minu keeleõppimised – järg

Nagu artikli eelmise osa lõpus mainisin, avastasin Saksamaal ülikoolis käies enda meeldivaks üllatuseks, et seal õpetatakse paljusid keeli ja igaüht võib õppima minna iga üliõpilane, kes soovib, olgu tema erialaks filoloogia või miski muu.

Aja jooksul kujunes välja nii, et ma veetsin palju aega põhjamaade keelte osakonnas. (Sinna kuulus ka soome keel, sest eraldi uralistika osakonda polnud; ma ei tea, kuhu nad ungari keele olid pannud, võib-olla slavistika juurde.) Lisaks keeletundides käimisele võisid tudengid ka puhkeruumis Põhjamaade ajalehti lugeda ja niisama tšillida.

Keelekursused kandsid ülikoolis tähistusi «algajad», «edasijõudnud I», «edasijõudnud II», osadel keeltel «edasijõudnud III», üksikutel keeltel «edasijõudnud IV» ja enam-vähem kõikidel keeltel oli kõrgeimaks astmeks «vestluskursus». Viimane oli eelkõige koht, kus juttu ajada, ehkki õpetaja muidugi juhtis asja, andes artikleid arutamiseks või pannes tudengid näiteks luuletust tõlkima. Vestluskursusel võis käia semester semestri järel ja paljud nii tegidki. See «kursus» oli rohkem nagu selle keele entusiastide klubi.

Soomlaste hulgas olin ma omamoodi sensatsioon. Esimese semestri alguses oli mingi tutvumisõhtu uutele välistudengitele. Eestist olin ma ainuke selline. Märgates suurt soomlaste gruppi, astusin ligi ja küsisin: «Saanko liittyä seuraan?» Kui oli natuke aega juttu aetud, juhtus üks tüdruk minult küsima, et kust siis mina olen. Kui vastasin, et Tallinnast, siis oli ta täielikus segaduses, sest tal ei jaganud aju kohe ära, et ma olen Eestist ja eesti rahvusest.

Mõni aeg hiljem, kui soomlastel oli mingi pidu tulemas, siis kutsuti ka mind põhjendusega, et sa oskad nii hästi soome keelt, et pole vahet et sa päris soomlane ei ole. Paraku oli osal soome üliõpilastest see viga, et nad tahtsid (mõistetavatel põhjustel) praktiseerida saksa, mitte soome keelt, ja keeldusid seepärast ka minuga soome keeles rääkimast, mõistmata, et minul on soome keele rääkimise võimalusi väga napilt. Pealegi oli suurem osa soomlasi Saksamaal ainult üheks-kaheks semestriks, ja nii kuivas mu soomekeelne suhtlemiskeskkond vähehaaval kokku. Selle korvamiseks käisin soome keele vestluskursusel, mitte et õppida, vaid lihtsalt et saaks soome keelt rääkida. Seal oli väga lahe seltskond. Üks saksa tüdruk ilma mingite soome juurteta, kes oli kõigest mõnda aega Soomes elanud, rääkis praktiliselt ilma aktsendita. Ühel meie väljasõidul Hamburgi Soome konsulaati kohtusin aga saksa rahvusest neiuga, kes õppis Hamburgis soomeugri keeli, ja ta rääkis eesti keelt kerge soome aktsendiga, kuid saksa aktsendist polnud tal jälgegi. Ma olin rabatud.

Nn. põhjamaade keeltest õppisin veel rootsi, norra ja islandi keelt. Asi algas sellest, et minu ühikas elas kaks norralast, kellel käis sõpru külas ning see oli üks ütlemata lõbus ja sõbralik seltskond. Minu juuresviibides rääkisid nad peaaegu alati viisakusest saksa keeles, aga ometi hakkas peagi ka minu suust aeg-ajalt kostma sõna «fitta». See tegi norralastele väga nalja. Siis selgitasid nad mulle, et seda kirjutatakse tegelikult «fitte», ehkki hääldatakse [fitta]. (Ja õigupoolest teadsin ma juba enne, et ka rootsi keeles on see sõna «fitta».) Aga põhiline on see, et mul tekkis mõte minna norra keele kursusele – ühikas oleks ju ideaalne võimalus praktiseerida. Teisest küljest tundus mulle, et peaksin pigem edasi tegelema rootsi keelega, kus mul oli mingi algtase juba käes (tänu millele ka norralaste vestlustes palju sõnu ära tundsin). Mida teha? Otsustasin, et käin ühe semestri norra keeles ja ühe rootsi keeles ning siis otsustan, kumma juurde jään. Tegingi läbi norra keele «algajad» ja pärast seda rootsi keele «edasijõudnud I». Rootsi keele õpetaja tõmbas küll nina vingu, et ma tulin edasijõudnute kursusele ilma algajatekursusel käimata, aga välja mind siiski ei ajanud. Pärast neid kahte semestrit polnud mul vähimatki kõhklust – võtsin norra keele «edasijõudnud II», kusjuures õpetajal ei olnud midagi selle vastu, ning pärast seda käisin mitu semestrit vestluskursusel. («Edasijõudnud III» norra keeles ei olnud.)

Ma läksin Saksamaale 1990. aastal, kui Eesti polnud ainuke maa, mis iseseisvusele pürgis. Võõrvõimust vabaneda ihkasid ka muuhulgas Sloveenia ja Horvaatia. Iseäranis Horvaatia vabadussõjale, mis algas 1991. aasta märtsis, elasin ma kogu hingest kaasa. Kuna Saksa massiteabevahendites valitses negatiivne suhtumine igasugustesse lahkulöömistesse (sh. Eesti eraldumisesse NSV Liidust), siis otsustasin õppida serbohorvaadi keelt, et omandada võime hankida infot originaalallikatest, mitte nõmedate saksa ajakirjanike vahendusel. Kuna ülikooli teatmikus ei olnud mingit infot selle kohta, kas serbohorvaadi keele õpetaja on serblane, horvaat või hoopis bosnialane, siis otsustasin, et lähen lihtsalt kohale ja kui selgub, et õpetaja on serblane, siis lähen ära.

Selgus, et õpetaja oli serblane, ja ma ei läinud ära.

Minu serbohorvaadi keele õpetaja Milija (see on mehenimi) Pajević oli, arvan, kõige austusväärsem inimene, keda ma oma elus kohanud olen. Kui ta küsis esimeses tunnis, miks me tahame serbohorvaadi keelt õppida, ja ma ütlesin otse välja, et olen Horvaatia fänn, ei teinud ta sellest mingit numbrit. (Ja ma sain aja jooksul teada ka seda, et kaugeltki kõik, mis Saksa ajalehtedes serblaste kohta kirjutati, ei olnud tõsi, aga see on juba teine teema.)

Milija Pajević oli härrasmees selle sõna parimas tähenduses. Ma olen kuskilt lugenud kellegi ütlust, et intelligentne inimene võib kõigest rääkida. Miljia Pajević oli selle põhimõtte sajaprotsendiline kehastus. Kui tahes delikaatne mingi teema ka ei olnuks (ja Jugoslaavia sõjaga seoses oli võikaid asju, mille jutukstulemist oli raske vältida) – tema oskas sellest rääkida nii, et tõesti mitte keegi poleks ennast ebameeldivalt tundnud. Ma ei pea praegu absoluutselt silmas ingliskeelses maailmas levinud argpükslikku kõneviisi või ebameeldivate faktide mahavaikimist. Milija Pajević rääkis asjadest nii, nagu nad olid, kuid tema kõnemaneeris oli midagi sellist, et su aju võttis vastu faktid, kuid see ei teinud haiget. Ta võis isegi su keelevigade üle naerda nii, et sa ei tundnud vähimatki piinlikkust ega kaotanud julgust edasi rääkida. Ma ei ole kunagi rohkem elus sellist inimest näinud.

Me õppisime serbohorvaadi keelt sakslastele kirjutatud õpikust, kus tekstid olid serbia keeles (ladina tähtedega; serbia slaavi tähestikku ei oska ma tänapäevani) ja kui horvaadi keeles oli miski teisiti, siis see oli sulgudes. Õpilased võisid ise valida, kumbamoodi rääkida. Kahe kirjakeelestandardi paralleelselt õppimine ei valmistanud mingeid raskusi. (NB! Praeguseks on horvaadi kirjakeelestandard juba serbia omast märgatavalt erinev, ehkki mitte veel kaugeltki nii palju kui näiteks norra kirjakeel taani omast.) Õpetaja ise oli serbia rahvusest ja pärit Tšernogooriast. Ükskord juhtusin küsima, kuidas ta Saksamaale sattus. Ta vaatas mulle otsa ja vastas: «Põgenesin.» Noogutasin kergelt. Midagi selgitada ei olnud vaja.

Serbohorvaadi keele õpik oli mõistagi kirjutatud rahuajal. Seetõttu võis tekstides näha selliseid kohti, et «Me saabusime eile Zagrebist Sarajevosse. Mõne päeva veedame siin ja siis sõidame edasi Dubrovnikusse.» Raske on kirjeldada, kui ebareaalne oli seda lugeda ajal, kui Zagrebist Sarajevosse sõita oli absoluutselt võimatu ning Dubrovnik oli üleüldse piiramisrõngas ja enam-vähem lakkamatu tule all.

Iseenesest oli see õpik aga parim keeleõpik, mida ma kunagi elus näinud olen. Sellest kirjutan aga parem eraldi artikli, muidu saab seda serbohorvaadi keelt siia liiga palju.

Kui olin mõne kuu Saksamaal olnud, korraldati grupile üliõpilastele Hollandi-reis. Loomulikult võtsin ülikooli raamatukogust õpiku, et natuke hollandi keelt õppida. See osutus lootusetuks. Rootsi ja norra keele sarnasus ei raskendanud, vaid kergendas õppimist, kuid hollandi keele sarnasus saksa keelega tegi tema õppimise mulle võimatuks. Hollandi keel näeb välja nagu väga lohakalt ja matslikult kõneldud saksa keel.

Õnneks selgus, et Hollandis saab saksa ja inglise keelega suurepäraselt kõik asjad aetud (ehkki see, et hollandlased sakslasi ei salli, sai mulle ilmselgeks). Samuti saab iga inimene, kes saksa ja inglise keelt valdab, mõningase pingutusega aru peaaegu kõigest, mis on hollandi keeles kirjutatud.

Aasta või paar hiljem avanes mul võimalus sõita Portugali. Võtsin raamatukogust kaks portugali keele õpikut ja jõudsin (või pigem viitsisin) enne reisi kummastki läbi töötada umbes poolteist õppetükki. Hämmastaval kombel oli sellest isegi kasu – ma suutsin kahel korral aru saada, mida mulle portugali keeles öeldi, ja ühel korral ka ise adekvaatselt vastata. Samuti juhtusin reisi alguses pealt kuulama kahe reisikaaslase portugalikeelset jutuajamist. Nad tahtsid saksa keelele üle minna, et minu vastu viisakad olla, aga ma palusin, et nad portugali keeles edasi räägiksid. Mind ei huvitanud absoluutselt, mida nad rääkisid, tahtsin lihtsalt kasutada võimalust portugali keelt kuulata. Mind rabas see, kui selgelt portugali keel kõlas – ehkki mu sõnavara oli ülimalt kasin, sain ma kogu aeg üldjoontes aru, millest jutt käis.

Tagasi Saksamaal läksin ka portugali keele kursusele, aga käisin ainult esimeses tunnis. Nimelt oli õpetaja brasiillanna ja hääldas näiteks sõna «mesa» täpselt samamoodi nagu see kõlab hispaania keeles. Ma olen veendunud, et keelt õppides tuleb omandada originaalhääldus. Alles siis kui keel on enam-vähem selge, võid soovi korral mingile regionaalsele kõnepruugile üle minna.

Saksamaal läks täide mu ammune unistus iiri keelt õppida. Tavaliselt toob inimesi iiri keelt õppima vaimustus iiri muusika vastu, mina armusin aga esimesest pilgust just nimelt iiri keelesse. (Mitte et mulle iiri muusika ei meeldiks, aga ma pole mingi eriline fänn.) Lugesin lapsepõlves iiri ja šoti muinasjuttude kogumikku «Torupill, haldjad ja hiiglased». Muinasjuttude eneste seas oli paremaid ja halvemaid, aga iiri nimed ja üksikud tekstis leidunud iiri sõnad kõlasid kuidagi väga ägedalt. Jaan Kaplinski järelsõnast sain teada, et see polegi veel see õige iiri keel, vaid kõigest inglisepärane kuidagimoodi-transkriptsioon. Kaplinski oli järelsõnasse poetanud paar iiri nime õigesti kirjutatuna ja neid lugedes olin sõna tõsises mõttes võlutud. Iiri keel nägi välja täpselt selline, nagu ühe haldja- ja muinasjutumaa keel välja nägema peab.

Peagi taipasin leida entsüklopeediast mõnede Iirimaa piirkondade ja asulate iirikeelsed nimed. Lugesin neid ja püüdsin mõistatada, millised võiksid olla hääldusreeglid, kuid siin-seal leidus selliseid tähekombinatsioone, mille hääldamist ma ei suutnud üleüldse ette kujutada.

Mõistagi ei olnud mul tollal ka vähimatki võimalust kuskilt kuulda, kuidas iiri keel kõlada võiks. Alles aastapäevad enne Saksamaale sõitmist avanes mul võimalus kuulda ansambli «Runrig» šotikeelseid laule ja see keel, mille kirjapilt oli vägagi iiri keele sarnane, tundus mulle lõpmata ilus.

Saksamaal ülikoolis õpetatavate arvukate keelte hulgas iiri keelt ei olnud, küll aga oli müügil iiri keele õpik koos kassettidega.

Iiri keel osutus vaata et veelgi kaunimaks ja muinasjutulisemaks kui ma oodanud olin. Mu lapsepõlveunistus täitus kuhjaga. Iiri keel on lihtsalt kaif. Nii nagu kassid on lõpmata stiilsed ja lahedad, nii on iiri keel lõpmata stiilne ja lahe.

Märkimist väärib ka see, et iiri keel on kõige keerulisema grammatikaga keel, mida mina näinud olen. Söandan väita, et ta on keerulisemgi kui eesti keel. Ma olen eluaeg olnud grammatikapõlgur. Minu keeleõppimismeetod seisneb lausete päheõppimises, mis toob aja jooksul kaasa selle, et aju hakkab intuitiivselt grammatikale pihta saama. Iiri keel on, kui õigesti mäletan, ainuke keel, mille õppimisega ma jooksin ummikusse ja mul ei jäänud muud üle kui grammatikat lugeda. (Ma ei väida sugugi, et mida keerulisem grammatika, seda parem keel. Tahtsin lihtsalt mainida, et on olemas eesti keelest raskemaid keeli.)

Mõnda aega iiri keelt õppinud, jõudis mulle aga kohale, et iiri-emakeellasi on mingi 90 000 (artikli kirjutamise ajaks on see arv suurenenud tunduvalt üle saja tuhande) ja inimesi, kes oskavad iiri keelt ega oska inglise keelt, ei ole peaaegu ühtegi, mistõttu praktiline kasu iiri keele valdamisest on nullilähedane. Jõudsin otsusele, et olgu see iiri keel kui tahes ilus, mõttekam on pühendada oma energia mõne sellise keele õppimisele, mis avaks mulle võimaluse väga paljude inimestega suhtlemiseks (nt. hispaania).

Islandi keelt õppisin jällegi ülikoolis ametlikul kursusel. Huvi tuli tegelikult sellest, kui norra keele õpetaja andis meile lugeda katkendi mingist vanast eeposjast teosest, mis oli nynorskis. Selles keeles ja selles teoses oli nii tappev maagiline energia, et mul tekkis huvi õppida islandi keelt. Ja ehkki tänapäeva islandi keel erineb tuhande aasta tagusest norra-islandi keelest tunduvalt, meeldis ta mulle üliväga. Eurovisiooni lauludes ei olnud islandi keel mulle kunagi erilist muljet avaldnud, aga lingvafoniga islandi keele õppeaudioid kuulates ja järele hääldades tekkis paar korda isegi selline kaif nagu iiri keelega.

Selleks ajaks oli aga Eesti juba iseseisev, Saksamaa-elust sai teatud põhjustel kõrini ja ma pöördusin tagasi kodumaale.