Valskusest kõrghariduses

Donetskist pärit härrasmees Maksim Kasjantšuk kirjutab aeg-ajalt ka eesti keeles. Juhtusin lugema seda artiklit ja sellest tuli mulle meelde kaks meie kõrgharidussüsteemiga seotud lugu, millest esimene on rohkem traagiline kui koomiline ja teine vastupidi.

Ma ei väida muidugi, et Eestis teaduskraade ostetaks-müüdaks, kuid meilgi tuleb ette kõrgkoolidiplomi saamist ebakorrektsel viisil.

* * *

Ma kirjutasin ühte kursusetööd ajal, kui kodus oli mul juba arvuti olemas, kuid raamatukogus polnud isegi iseteenindatavaid paljundusmasinaid, vaid raamatulehekülgedest koopiate tegemiseks tuli seista järjekorras, et pääseda neiuni, kes koopiaid tegi.

Niisiis veetsin pikki tunde lugemissaalis, laual raamatuvirn, ning tegin käsitsi märkmeid ja otsustasin, mis raamatust mis lehekülgedest koopiad teha lasta. Uus ports tellimissedeleid oli juba ära antud, et selleks ajaks, kui selle virna läbi saan uuritud, oleks järgmine kohal ja ma ei peaks tühja ootama. Nii möödus päev päeva järel.

Kümnete läbisirvitud teoste seas oli üks vene õpik, mida jäin natuke pikemalt lugema, sest ta oli päris huvitav. Viimaks märkisin ära kopeerimistväärivad leheküljed, panin raamatu kõrvale ja sirutasin käe järgmise teose järele. Selleks juhtus olema ühe eestlase diplomitöö (tänapäeva mõistes bakalaureusetöö). Ütleme, et tema nimi oli Kaarel Kalamees.

Lugedes hakkas mind üha tugevamini närima tunne, et see jutt tuleb kuidagi tuttav ette. Viimaks taipasin – Kaarel Kalamehe eestikeelsest diplomitööst oli ligikaudu 90% maha kirjutatud sellestsamast venekeelsest raamatust, mille olin äsja käest pannud!! Paraku polnud ta sellele viidanud. Ta oli kasutanud ka mitut muud allikat ja neile olid viited olemas, kuid töö põhisisu esitas Kaarel Kalamees justkui enda väljamõeldu, ehkki see oli tegelikult ühest vene raamatust tõlgitud.

See oli muidugi pime juhus, et raamat, millest Kaarel Kalamees oma diplomitöö oli plagieerinud, sattus minu kätte vahetult enne diplomitööd ennast.

Ma olen selle loo enda teada pidanud ega avalda Kaarel Kalamehe õiget nime ka siin, sest ta on aastakümneid tublit tööd teinud ja mina ei ole tema üle kohtu mõistja.

* * *

Kunagi räägiti ühes seltskonnas, kuidas kunagi olevat keegi üliõpilane teinud TPI's (praegu TTÜ) lõputööd. Lõputööks oli trafo valmistamine, mille juurde käis muidugi ka põhjalik aruanne, et mis ja kuidas. Selles olevat üliõpilane kirjutanud: «Kuna seda tööd niikuinii keegi kunagi ei loe, siis teen ma trafoplekid puust.» Sellele järgnesid arvutused selle kohta, milliste (mõistagi tehniliselt teostamatute) mõõtmetega puidust valmistatud trafoplekid olema peaksid jms. Trafo enda tegi ta muidugi nii, nagu vaja. Läkski nii, et keegi ei lugenud lõputöö kirjalikku osa läbi ja üliõpilane sai oma diplomi auga kätte. Asi tuli välja alles aastaid hiljem, kui keegi lõpetamiseks valmistuv tudeng võttis selle töö raamatukogust, et saada eeskuju, kuidas oma lõputööd vormistada. Tema luges selle siis ka läbi ja näitas seda puust trafoplekkide kohta õppejõududele. Need kiristasid hambaid, et neid niimoodi lolliks oli tehtud, aga enam ei olnud midagi parata – diplomit tagasi võtta ju ei saanud.