Ei, Gorbatšov ei olnud (Vene impeeriumi) reetur

по-русски

Enamik eestlasi elab tänapäevani kui mitte lausa 1939. aastas, siis 1988-ndas küll. Nad arvavad, et Vene Föderatsiooni valitsevad sellised inimesed nagu omaaegsed Eesti internatsid. Nad arvavad, et Venemaa välispoliitika peamine eesmärk on võimalikult suurendada riigi territooriumi, eelkõige aga haarata enda valdusse maailma naba – Kirde-Eesti.

Ei saa salata, et vene tavainimeste seas on palju selliseid, kes tõepoolest näevad välispoliitika olulise eesmärgina kui mitte just kõikide kunagi aegade jooksul Venemaale kuulunud maa-alade, siis vähemalt kunagise Nõukogude Liidu territooriumi tagasisaamist. Ma olen aga kindel, et Vene (nagu muide ka USA jt.) riigijuhid oskavad tulla selle peale, et maailm muutub ja praegu ei käi asjad enam nii nagu 50 või 100 aastat tagasi.

Tänapäeval kontrollitakse võõraid territooriume mitte neid administratiivselt oma riigiga liites, vaid jäetakse nad formaalselt iseseisvaks ning mõjutatakse nende juhtkondi mitmesuguste poliitiliste ja majanduslike, vajadusel ka kuritegelike ja sõjaliste vahenditega.

Paljud inimesed ei ole veel sellest aru saanud. Nii on vene revanšistlikes kirjutistes üks põhiteemasid see, kui kahju on sellest, et Nõukogude Liit lagunes. Nostalgia nõukogudeaegse «rahvaste sõpruse» järele on teema, mis veel praegugi tavavenelaste jutuajamistes ikka ja jälle ette tuleb. Venemaa president Vladimir Putin nimetas NSV Liidu lagunemist üheks XX sajandi suurimatest globaalpoliitilistest katastroofidest. Ma ei tea muidugi, kas Putin ka mõtles seda, mida ütles, aga eelneva jutu mõte on see, et nii venelaste kui ka teiste rahvaste seas on üldlevinud arvamus, et Nõukogude liiduvabariikide iseseisvumine oli Vene riigi võimsuse seisukohalt halb sündmus.

Lihtsa loogika järgi on see iseenesestmõistetav. Riigid on ju aastatuhandete vältel pürginud selle poole, et oma territooriumi suurendada. Just sellel eesmärgil on peetud peaaegu kõik sõjad. Me oleme harjunud mõtlema, et mida suurem on riigi pindala ja rahvaarv, seda parem see riigile on. (Ning kerge on langeda illusiooni küüsi, et riik, mis laseb oma asumaid vabaks või ei püüagi teisi maid endaga liita, on rahumeelne.)

Sellest terve mõistuse järgi justkui elementaarsest tõdemusest järeldub muidugi, et Mihhail Gorbatšovi poliitika, mis viis Nõukogude Liidu lagunemisele iseseisvateks riikideks, oli Venemaale kohutav hoop. Nii need, kes neavad Gorbatšovi kui reeturit, kui ka need, kes ülistavad teda kui totalitaristliku rahvastevangla lammutajat, arvavad ühtemoodi, et see, mida Gorbatšov tegi, oli Vene riigile kahjulik.

Vene revanšistid vaidlevad selle üle, kas Gorbatšov oli lääneriikide poolt kinnimakstud ülejooksik või lihtsalt loll, kuid ma pole näinud, et isegi Nikolai Starikov, ilmselt intelligentseim vene imperialismi ideoloog (millega ma ei taha sugugi väita, et ta ei ole šovinistlik närukael ja jultunud tõeväänaja) oleks kunagi tulnud mõttele seada kahtluse alla põhimõtet, et impeerium on seda tugevam, mida suurem on tema territoorium ja rahvaarv.

Samal seisukohal oli kadunud Aleksander Solženitsõn. Mul on meeles, et aastal umbes 1990 ütles ta umbes nii: «Me peame andma iseseisvuse Pribaltikale, et säilitada Valgevene, Ukraina, Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia». Teisisõnu: Eestis, Lätis ja Leedus on mässumeelsus tõusnud sellisele tasemele, et nende talitsemisega on esiteks jama rohkem kui asi väärt on, ning teiseks nakatavad nad oma iseseisvusideedega neid asumaid, mis praegu on veel enam-vähem kontrolli all. Lastes kolm väikest Läänemere-äärset provintsi vabaks, tugevdame stabiilsust riigis ja suudame ülejäänud provintsides olukorra stabiliseerida.

Mina väidan, et Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia «liiduvabariikide» iseseisvumine tuli tegelikult Vene riigile kasuks. «Kasuks» mitte selles mõttes, et kergendas Venemaa muutmist demokraatlikuks ja tolerastlikuks, vaid selles mõttes, et tugevdas Venemaad kui impeeriumi. Seda sellepärast, et impeerium ei olnud senisel kujul enam elujõuline.

Püüdku lugeja natukeseks ajaks rebida end lahti Eesti mätta otsast ja siirduda mõttes Vene impeeriumi pealinna Moskvasse, aastasse 1989. Selle aasta valisin seepärast, et siis viidi NSV Liidus läbi rahvaloendus. Selle andmetel oli impeeriumis elanikke 285,743 mln, nendest venelasi 145,155 mln ehk 50,7% – napilt üle poole. Isegi kui arvestada venelased kokku keeleliselt ja kultuuriliselt lähedaste ukrainlaste ja valgevenelastega, siis oli nende osatähtsus NSV Liidu rahvastikus kõigest 70,2% – umbes sama palju kui samal ajal elas Eestis eestlasi. Elanikkonnast 19,2% olid Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvad ning 10,6% muud (sealhulgas uurali rahvad). Tähelepanu väärib, et eelmisel rahvaloendusel 10 aastat varem olid need arvud olnud vastavalt 72,6%, 16,5% ja 10,9%.

Ma võtsin kahe rahvaloenduse andmed, kopeerisin mõnekümne suurema rahvuse arvukused Excelisse ja arvutasin välja, kuidas oleks muutunud NSV Liidu demograafiline pilt, kui iga rahvuse kasvamine või kahanemine oleks jätkunud samas tempos nagu seni. Selgus, et:

10 aasta pärast oleks venelaste osatähtsus olnud alla poole;

20 aasta pärast oleks slaavlaste osatähtsus olnud alla kahe kolmandiku;

30 aasta pärast oleks Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvuste osatähtsus olnud üle veerandi.

Mõni võib arvata, et veerand ei ole nii palju, et muret tunda, aga vaadake, kuidas Põhja-Makedoonia oma 1/4 albaanlastega kimpus on. Mõelgem ka selle peale, et kõrgema sündivusega rahvastel, näiteks usbekkidel, on vanuseline struktuur teistsugune kui näiteks venelastel – nende hulgas on noorte osatähtsus suurem. See tähendab, et Nõukogude Armees oli Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvaste osatähtsus kindlasti suurem kui nende osatähtsus elanikkonnas tervikuna. Mis jääb diktatuurist järele, kui armee tema kontrolli alt väljub? Mis jääb vene riigist järele, kui tema sõjavägi ei ole enam vene?

Mul ei ole mingit kahtlust, et sarnaseid (ja palju põhjalikumaid) arvestusi tehti 1980-ndatel aastatel kuskil Moskva või Leningradi uurimisinstituutides. Olen veendunud, et Gorbatšov oli 1985. aastal võimule tulles impeeriumi demograafiliste tendentsidega kursis.

Ma mäletan ühte poliitikateemalist vestlusringi Eestis aastal 1988 või 1989, kus üks poliitikaasjatundja selgitas, et arvukad kogemused laiast maailmast näitavad, et rahvuskonfliktid lähevad kõige teravamaks siis, kui valitseva rahvuse osatähtsus elanikkonnas läheneb 50%-le. Lektor viitas üldtuntud faktile, et eestlased, kelle osatähtsus oma kodumaal oli langenud alla 70%, ja lätlased, keda oli oma kodumaal juba alla 60%, vihkasid üha rohkem venelasi, kuna tundsid end eksistentsiaalses hädaohus. (Mitte et kõik eestlased ja lätlased jälgivad kogu aeg rahvastikustatistikat, vaid mida lähemale põhirahvuse protsent jõuab sümboolsele 50-le, seda rohkem tema liikmeid hakkab muret tundma rahvuse võimaliku hääbumise pärast.) Sama protsess, ütles lektor, toimus aga ka Nõukogude Liidus, kus venelaste protsent oli alla 50 langemas ja seetõttu oli venelaste hulgas suur vaen «mustade» vastu. (Eestlased moodustasid kõnealusel ajal NSVL rahvastikust nii väikese osa, et venelased ei näinud neis mingit ohtu. Seetõttu ei mõistnud nad, miks me neid «ühtäkki enam» ei sallinud. Eestlastel omakorda ei olnud ettekujutust, kui levinud oli venelaste hulgas vihavaen Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvaste vastu.)

Meenutagem, kuidas eestlaste osatähtsuse langemine meie kodumaal alla 70% pani paljud eestlased kartma, et eesti rahvus võib välja surra, sest venelaste sündivus oli eestlaste omast kõrgem ja pealegi jätkus sisseränne ida poolt täie hooga. Mida võisid siis tunda venelased, kelle osatähtsus territooriumil, mida nad pidasid oma kodumaaks, oli kohe-kohe langemas alla 50%? Mingit sisserännet NSV Liitu muidugi ei toimunud, kuid Kesk-Aasia rahvad ületasid venelasi sündivuselt palju rohkem kui Eesti venelased eestlasi.

Mida peaks sellises olukorras tegema mees, kes on pandud Vene impeeriumi valitsema? Püüdma mingite administratiivsete meetoditega saavutada seda, et venelased hakkaksid rohkem ja «mustad» vähem lapsi tegema? Kehtestama totaalse venestamise? Mittevenelasi massiliselt tapma? Või püüdma impeeriumi kuidagi teistsuguseks muuta, nii et venelaste domineeriv seisund oleks tagatud, ilma et oleks vaja kasutada meetodeid, mida XX sajandi lõpul isegi kommunistliku ordu diktatuur endale hästi lubada ei saa?

Gorbatšov valis riigi põhjaliku ümberkorraldamise tee. Kui sarnane oli Gorbatšovi tulevikuvisioon sellele, mis 1991. aastal teoks sai, seda ma ei tea. Ma ei tea ka seda, kas Gorbatšov soovis impeeriumi päästa või oli ta ideeline demokraat või oli ta USA agent või oli ta loll. Räägime tema poliitika tagajärgedest, mis on meile kõigile näha. Mina väidan, et «liiduvabariikidele», eelkõige Kesk-Aasia omadele iseseisvuse andmine päästis Vene impeeriumi hävingust. Ilma selleta oleks Nõukogude Liit mõne inimpõlve jooksul lakanud olemast vene riik. Vene keeles ja punaste lippude all oleks hakatud ajama hoopis teisi huve. Gorbatšovi reformid võimaldasid Vene impeeriumil etnilisest kriisist väljuda ning pärast kümne-kahekümneaastast nõrkuseperioodi taastada olulise osa oma mõjuvõimust maailmas.

Vaadake, kuidas Vene riik näeb 2018. aasta oktoobrist saadik vaeva massimeeleavalduste ohjeldamisega tillukeses Inguššias (elanikearv alla poole miljoni). Vaadake, kui palju Vene massiteabevahendites kirjutatakse probleemidest kaukaasia päritolu kuritegelike grupeeringutega ning konfliktidest keskaasia võõrtöölistega. Seejuures on kaukaaslasi Vene Föderatsiooni elanikkonnas tühine osa ja immigrante Kesk-Aasia riikidest on Venemaal vaba voli sisse lubada just nii palju, kui ta ise seda soovib. Mida Venemaa siis peale hakkaks, kui kogu endise Nõukogude Liidu elanikkond oleks Vene kodakondsusega, s.t. omaks õigust Venemaa piires vabalt liikuda ning impeeriumi parlamendi ja presidendi valimistel hääletada?

Praegu on Vene Föderatsioon tadžikkide silmis tõotatud maa, kuhu vähesed õnnelikud pääsevad kõrget palka teenima. Mis saaks aga siis, kui mitte ainult iga tadžikk, kes soovib, võiks sõita Moskvasse või Peterburgi tööd otsima, vaid tadžikid võiksid ka keskvalitsuselt nõuda, et liidueelarve vahendeid kasutataks Tadžikistanis elatustaseme tõstmiseks? Põhja-Kaukaasia regioone, eriti Tšetšeeniat subsideerib Venemaa ju päris korralikult. Sellega seotud meeleolude kohta ütles Vladimir Putin 2011. aastal nii (see on ilmselt suulise esinemise transkriptsioon):

«Mõelgem järele, mida tähendab «aitab Kaukaasia toitmisest». Mida sellega silmas peetakse? Kas seda, et ei maksa paigutada raha Põhja-Kaukaasia arengusse? Uute töökohtade loomisse? Aga sel juhul mõistame me ju, me kõik peame seda teadma, et Põhja-Kaukaasia noored hakkavad veel suuremal arvul teistesse Vene Föderatsiooni regioonidesse kolima, eelkõige suurlinnadesse otsima tööd, paremat elujärge, ja seda mõistagi koos kõikide probleemidega, mida see migratsioon põhjustab. Mida siis teha? Ajada nad sealt välja? Mis siis saab? Kuhu neil minna? Nad hakkavad kuritegelikke grupeeringuid täiendama. Mida sel juhul teha?»

Kui Venemaa on juba praegu kaukaasia rahvastega sellises hädas, nagu ta on, mis saaks siis, kui Venemaa koosseisu kuuluksid ka Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, Kasahstan, Usbekistan, Turkmeenia, Kirgiisia ja Tadžikistan?

Õigupoolest tegi NSV Liit 1991. aastal ära põhimõtteliselt sama asja, mida püüdis teha Lõuna-Aafrika Vabariik. Teatavasti oli seal probleem selles, et riiki valitses valge rass, kuid mittevalgete sündivus oli palju kõrgem. Mida väiksemaks jäi valgete osatähtsus elanikkonnas, seda raskem oli neil riiki oma kontrolli all hoida. Sellepärast mõeldi välja plaan luua suurematele neegrirahvastele iseseisvad riigid. Idee oli selles, et valdava osa neegritest saaks kuulutada oma uute «kodumaade» kodanikeks ja Lõuna-Aafrika Vabariigis muutuksid nad sellega välismaalasteks. Enne valge võimu krahhi jõuti moodustada 4 iseseisvat bantustani, 10 autonoomset ja 6 autonoomiaks ettevalmistatavat. Välja ei tulnud sellest projektist aga midagi. Ei neegrirahvad ise ega rahvusvaheline üldsus ei tunnustanud bantustanide legitiimsust.

Nõukogude Liidul oli lihtsam – bantustanid olid juba olemas. Tänu sellele võis 1991. aastal täielikus kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja kogu maailma hurraahüüete saatel pidulikult kuulutada: «Me saadame impeeriumi laiali. Usbekid, kasahhid, turkmeenid jt. võivad nüüd ise oma kodumaid valitseda nii nagu soovivad. Nad ei allu enam Moskva võimule.» Mõistagi käis sellega kaasas ka see, et 20 miljonit Usbekistani elanikku olid nüüd Usbekistani ja mitte Venemaa kodanikud. Nende kanda oli kõrgeim riigivõim Usbekistanis, kuid Venemaa asjade otsustamisel polnud neil enam mingit sõnaõigust. Isegi see, mis tingimustel ja kui palju Usbekistani kodanikke üleüldse Venemaa territooriumile lubada, oli nüüdsest üksnes Venemaa ja mitte Usbekistani riigivõimu otsustada. Nii suurenes 14 asumaale iseseisvuse andmisega venelaste osatähtsus impeeriumi elanikkonnas plaksti 50,7%-lt 81,5%-le.

Ma ei söanda väita, et Gorbatšovi valitsemisajal oli viimane aeg impeerium «lammutada» (loe: imperialismi tänapäevasesse vormi ümber kujundada), aga vaevalt sellega enam väga kaua viivitada tasus.

Omal ajal uskusid paljud, et Nõukogude Liidu lagunemisele järgneb Venemaa lagunemine. Pärast seda, kui liiduvabariigi staatuses asumaad eraldusid NSV Liidust, tundus, et järgmine loogiline samm on «autonoomsete» asumaade eraldumine Vene Föderatsioonist. Tšetšeenia iseseisvumine paistis seda kinnitavat. Oodatud ahelreaktsioon jäi aga ära. Arvestades, et viimase rahvaloenduse andmeil on Venemaa elanikest, kes deklareerisid oma rahvuse, 80,9% venelased ja vene-emakeellasi on hinnanguliselt üle 90% (täpsed andmed puuduvad), on ilmne, et vene rahvuse absoluutset domineerimist Vene riigis ei ohusta mitte miski ja lagunemine Vene riiki ei ähvarda. (Tšetšeenia on jah riik riigis, aga näiteks isemeelsele Tatarimaale paneb keskvõim paari viimase aasta jooksul väga resoluutselt päitseid pähe ja pole näha, et viiemiljoniline tatari rahvas selle vastu midagi ette suudaks võtta.)

Endisi liiduvabariike hoitakse aga kontrolli all riikidevaheliste suhete kaudu. Eesti, Läti ja Leedu on tõesti USA kindlateks liitlasteks saanud, Gruusia ja Ukraina on vähemalt mõneks ajaks Moskva mõjuvõimu alt väljas ning Kirgiisia ja Usbekistani sõpruseshoidmise nimel on Venemaal kõvasti pingutada tulnud, aga kindlasti on see vene imperialismi vaatevinklist väiksem pahe kui see, et kogu Vene riik oleks muutunud mingiks ebamääraseks slaavi-moslemi segapudruks.

Ei saa salata, et Gorbatšovi reformid tulid kõige suuremaks kasuks eestlastele ja lätlastele. Kasu sai aga ka vene imperialism. Meile oli 1991. aasta lahendus hiilgav võit, meie suurimale vaenlasele aga kergeim võimalik kaotus. Sellised on globaalpoliitika paradoksid.