Ökofanatism on kaks korda elus mu maailmapildi
põhjalikult segi raputanud.
Esimene kord oli siis, kui ma lugesin
artiklit, milles selgitati, et väitel inimtegevuse põhjustatud
kliimasoojenemisest p u u d u b t e a d u s l i k t õ e s t u s .
Teisisõnu – teooria, et inimese
majandustegevuses tekkivad gaasid lõhuvad osoonikihti ja põhjustavad kasvuhooneefekti, on paljasõnaline väide.
Teaduslikke andmeid selle kinnituseks ei ole.
Ma olin enam kui rabatud. Tähendab, kogu see
hädakisa, kuidas me hukutame planeeti, on põhjendamatu? Kõik need üha
karmistuvad üha kulukamad üha tülikamad üha absurdsemad keskkonnakaitsenõuded
ei olegi tegelikult meie elukeskkonda ähvardava hävingu ärahoidmiseks
hädavajalikud?
Ma hakkasin mõtlema, kuidas küll saaks teha
nii, et see info võimalikult ruttu võimalikult paljude ökofriikideni
toimetada, et nad saaksid aru, et nad teevad ilmaasjata paanikat.
Teine vapustus tuli mõni aasta hiljem, kui
keskkonnaõiguse õppejõud t u n n i s t a s o t s e s õ n u , e t t a t e a b , et teooria, et
inimese majandustegevuses tekitatavad gaasid lõhuvad osoonikihti, ei ole
teaduslikult tõestatud. Aga see ei loe, ütles ta. Üha karmimad
keskkonnakaitsenõuded on sellegipoolest vajalikud – igaks juhuks, et äkki
need gaasid siiski on kahjulikud.
Pärast seda loengut tõstsin ma käed üles ja loobusin püüdest
ökofanaatikuid ümber veenda. Kuidas sa vaidled inimestega, kes avalikult
tunnistavad, et jah, me teame, et meie seisukohtade kaitseks pole fakte ja
loogilisi argumente, aga me ajame ikka oma joru edasi –
igaks juhuks, sest äkki on meil siiski õigus?
Ma taipasin, et on olemas kahte liiki inimesi.
Mina ja loodetavasti ka teie kuulume nende inimeste hulka, kes tahavad õppida.
Me otsime uusi teadmisi, et täiendada oma maailmapilti ja saada targemaks, suuta
üha paremini otsustada, mis on õige ja mis on vale. Ökofanaatikud kuuluvad
teise inimeste liiki – selliste, kes on
o t s u s t a n u d u s k u d a mistahes faktide ja loogiliste
argumentide k i u s t e .
Ma arvasin, et rohkem
ökofanaatikud mind millegagi üllatada ei suuda. Vaevalt saab olla midagi
veel napakamat kui kõigutamatu kvaasireligioosne, mistahes faktidest kõigutamatu veendumus inimese süüst
planeedi ees. Nii mulle tundus.
Paraku selgus, et saab küll.
Nimelt on ökofanaatikud mõelnud välja väljendi
«ökoloogiline intelligentsus». See tähendab ökofanaatilistel seisukohtadel
olemist. Inimene, kes usub müüte inimese süül toimuvast planeedihävingust, on ökofanaatikute arvates kõrge
ökoloogilise intelligentsusega. Inimene, kes usub ökomüütide vastu rääkivaid
fakte ja loogilisi argumente, on ökofanaatikute arvates madala ökoloogilise
intelligentsusega.
See kõlab nagu väga vaimuvaene nali. Kahjuks
on see aga tõsi. Vähe sellest, et ökofanaatikud ei saa aru, et pime usk
teaduslikult tõestamata teooriatesse ja kõikide sinu veendumuste vastu rääkivate faktide
hülgamine on vaimupimedus – nad väidavad, et pime usk on just nimelt
tarkus ja faktidele tuginemine on rumalus!!
Igale mõtlevale inimesele peaks olema selge, et
ökofanatismil ei ole intelligentsusega midagi pistmist. Pime usk ei ole
intelligentsus, vaid intelligentsuse eitus. Ökofriikide kvaasireligioosse
mõtteviisi nimetamine «ökoloogiliseks intelligentsuseks» on sama, mis nimetada
varastamist enesekohaseks heategevuseks, vägistamist initsiatiivarmastuseks,
alkoholismi etanooltoitumiseks, gripiepideemiat mikroorganismiterviseks.
Mis nad järgmisena välja mõtlevad? Teooria, et
inimesed, kes planeedihävingupropagandas kahelda julgevad, on vaimuhaiged ja
tuleb sundravile allutada? Millegi muu kui vägivallaga ökofanaatikud mõtlevate inimeste suid ju sulgeda ei saa, sest fakte ja loogilisi argumente neil oma dogmade kaitseks esitada ei ole.
