Minu põlvkonna (peaaegu) tundmatu kangelane

Eestlastel ei ole oma Garibaldit. Meil ei ole oma Napoleoni. Meil ei ole isegi oma vürst Vytautast. Peale vanem Lembitu on eesti rahvuskangelasele kõige lähem ilmselt Julius Kuperjanov, aga temagi on suhteliselt väikese kaliibriga tegelane. (Hilisematest sõjasangaritest igaks juhuks vaikigem, sest Juhan Partsi sõbrad ei mõistaks meid.)

Nii ei tunne eestlane uhkust mitte meeste üle, kes on maid vallutanud ja inimelusid hävitanud, vaid austab neid, kes on teinud midagi positiivset – Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, kes on jäädvustanud ja loovalt arendanud eesti rahva kultuuripärandit, Gustav Ernesaksa, kes on loonud arvukaid muusikateoseid, mis on eestlastele hinge läinud, Paul Kerest, kes on Eesti üle maailma kuulsaks teinud. Me imetleme paljusid teisi spordi- ja kultuuritegelasi, kes on eestlastele rõõmu valmistanud ja Eestit teistele rahvastele heast küljest tutvustanud.

Mulle tuli aga ükspäev meelde inimene, kes ei ole saanud kaugeltki seda tunnustust, mida ta väärib.

Kui rääkida minu põlvkonnast – see on siis 1970-ndatel aastatel sündinud, ja vast võib ka kümmekond aastat vanemad siia juurde võtta – siis mõelgem hästi järele, kes on meile kõige rohkem head teinud. Me kasvasime üles ajal, kui eesti elu lämmatasid punaste viisnurkadega tölplased. Mingitest Kuperjanovitest ei võinud juttugi olla ja Baruto või Müürsepa kombel Eestile maailmas kuulsuse toomine oli välistatud. Rõhuval enamusel eesti rahvast puudusid isegi mistahes võimalused välismaalastega suhtlemiseks.

Kes on see, kes nendes rasketes oludes andis meile midagi, millest vaimustuda? Kui me peaksime valima ühe eestlase, kellele ausammas püstitada, siis kes see oleks?

Minule tundub, et see inimene on Vladimir Beekman.

Tema on (kui keegi juhtumisi ei tea) see, kelle tõlgitud on kõik eesti keeles ilmunud Astrid Lindgreni raamatud ning «Viplala» ja «Nils Holgersson». Õigupoolest oli see tema initsiatiiv, et Lindgreni raamatud üldse eesti keelde tõlgitud said, ja ma nagu lugesin kunagi kuskilt, et pärast esimest («Meisterdetektiiv Blomkvist») olevat mingil parteibossil lausa kobisemist olnud, et mis kodanlikku noorsookirjandust te siin levitate.

Pole mõtet rääkida sellest, et kui Lindgreni raamatuid poleks tõlkinud Beekman, siis oleks seda kunagi aegade jooksul kindlasti teinud keegi teine. Oluline on, et Vladimir Beekman oli see, kes seda  t e g i .

Vaevalt saab keegi vastu vaielda, et ilma Vladimir Beekmani tõlgitud raamatuteta ei oleks meie lapsepõlv olnud see, mis ta oli.

Niisiis, igavene au Vladimir Beekmanile! Mälestagem teda tänulikkusega ja tundkem rõõmu tema hiigeltöö viljadest.