Eestlastel ei ole oma Garibaldit. Meil ei ole
oma Napoleoni. Meil ei ole isegi oma vürst Vytautast. Peale vanem Lembitu on
eesti rahvuskangelasele kõige lähem ilmselt Julius Kuperjanov, aga temagi on
suhteliselt väikese kaliibriga tegelane. (Hilisematest sõjasangaritest igaks
juhuks vaikigem, sest Juhan Partsi sõbrad ei mõistaks meid.)
Nii ei tunne eestlane uhkust mitte meeste üle,
kes on maid vallutanud ja inimelusid hävitanud, vaid austab neid, kes on teinud
midagi positiivset – Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, kes on jäädvustanud ja
loovalt arendanud eesti rahva kultuuripärandit, Gustav Ernesaksa, kes on loonud
arvukaid muusikateoseid, mis on eestlastele hinge läinud, Paul Kerest, kes on
Eesti üle maailma kuulsaks teinud. Me imetleme paljusid teisi spordi- ja
kultuuritegelasi, kes on eestlastele rõõmu valmistanud ja Eestit teistele
rahvastele heast küljest tutvustanud.
Mulle tuli aga ükspäev meelde inimene, kes ei
ole saanud kaugeltki seda tunnustust, mida ta väärib.
Kui rääkida minu põlvkonnast – see on siis
1970-ndatel aastatel sündinud, ja vast võib ka kümmekond aastat vanemad siia
juurde võtta – siis mõelgem hästi järele, kes on meile kõige rohkem head
teinud. Me kasvasime üles ajal, kui eesti elu lämmatasid punaste viisnurkadega
tölplased. Mingitest Kuperjanovitest ei võinud juttugi olla ja Baruto või
Müürsepa kombel Eestile maailmas kuulsuse toomine oli välistatud. Rõhuval
enamusel eesti rahvast puudusid isegi mistahes võimalused välismaalastega
suhtlemiseks.
Kes on see, kes nendes rasketes oludes andis
meile midagi, millest vaimustuda? Kui me peaksime valima ühe eestlase, kellele
ausammas püstitada, siis kes see oleks?
Minule tundub, et see inimene on Vladimir
Beekman.
Tema on (kui keegi juhtumisi ei tea) see,
kelle tõlgitud on kõik eesti keeles ilmunud Astrid Lindgreni raamatud ning
«Viplala» ja «Nils Holgersson». Õigupoolest oli see tema initsiatiiv, et
Lindgreni raamatud üldse eesti keelde tõlgitud
said,
ja ma nagu lugesin kunagi kuskilt, et pärast esimest («Meisterdetektiiv
Blomkvist») olevat mingil parteibossil lausa kobisemist olnud, et mis kodanlikku
noorsookirjandust te siin levitate.
Pole mõtet rääkida sellest, et kui Lindgreni
raamatuid poleks tõlkinud Beekman, siis oleks seda kunagi aegade jooksul
kindlasti teinud keegi teine. Oluline on, et Vladimir Beekman oli see, kes
seda t e g i .
Vaevalt saab keegi vastu vaielda, et ilma
Vladimir Beekmani tõlgitud raamatuteta ei oleks meie lapsepõlv olnud see, mis
ta oli.
Niisiis, igavene au Vladimir Beekmanile!
Mälestagem teda tänulikkusega ja tundkem rõõmu tema hiigeltöö viljadest.
