Populaarseim eesti film?

Mul on kooliajast meeles, kuidas eesti keele õpetaja Oskar Lutsust rääkides mainima juhtus, et «Kevade» olla mingi uuringu põhjal kõikide aegade populaarsuselt teine eesti film. Mis see esimene siis on, küsisime meie imestunult. «Viimne reliikvia», vastas õpetaja. Ah jaa, muidugi.

Möödusid aastad, Eesti sai vabaks ja tehti film «Nimed marmortahvlil». Aastat viis-kümme pärast selle väljatulemist lugesin hämmastusega statistikat, et nüüd olevat see kõikide aegade populaarseim eesti film.

Halloo?

Kinokülastuste statistikale ei saa ma vastu vaielda, aga pole ju mingi saladus, et plaanimajanduse oludes ei olnud see, kui kaua üks või teine film kinos jooksis, eriti seotud sellega, mida rahvas vaadata oleks tahtnud. Kui aga rääkida filmi  p o p u l a a r s u s e s t , siis kolm-nelikümmend aastat tagasi oli «Viimset reliikviat» näinud praktiliselt iga eestlane. Väljendid sellest filmist said osaks eesti rahva kõnepruugist. Mis puutub «Nimedesse marmortahvlil», siis ei mäleta ma, et oleksin kasvõi üks kord viibinud mõnes seltskonnas, kus see film jutuks oleks tulnud või selle tegelasi mainitud või selles kõlanud efektseid ütlusi lausutud. Ja eestlaste arv kolm-nelikümmend aastat tagasi on ligikaudu sama, mis eestlaste arv praegu.

Palun minust mitte valesti aru saada. Mul ei ole kõigevähematki filmi «Nimed marmortahvlil» vastu. Aga väita, et tema populaarsus on kuidagimoodi võrreldav sellega, kui populaarne oli omal ajal «Viimne reliikvia», on absurd.