Vandenõuteooriate ebausutavusest

On vast vaieldamatu, et mitmel pool üle maailma elab väga erinevast rahvusest ja religioonist, erineva päritolu, iseloomu ja eluoludega inimesi, kes kodust välja minnes keeravad oma maja- või korteriukse lukku. Kas sellest järeldub, et kõik need inimesed kuuluvad ülemaailmsesse organisatsiooni, mis on võtnud vastu otsuse «kui läheme kodust välja, keerame ukse lukku» ja teinud selle oma struktuuride kaudu kõikidele nendele inimestele kohustuslikuks? Loomulikult mitte. Igaüks saab aru, et selline väide on naeruväärne. Asi on lihtsalt selles, et koduukse lukkukeeramine on mõistlik tegu ja paljud arukad inimesed üle maailma tulevad üksteisest sõltumatult selle peale, et see mõistlik on.

Kui aga tuua inimeste silme ette mõni vähem ilmne näide – näiteks, et väga erinevad massiteabevahendid väga erinevates maades kipuvad esitama infot lihtsustatud, moonutatud kujul, tuues harivuse ohvriks pilkupüüdvusele, siis võime peaaegu alati näha kahte liiki reaktsioone:

1) ühed inimesed taipavad, et selline nähtus on tõepoolest olemas, ja teevad sellest järelduse, et kõige taga on ülemaailmne kurjuseorganisatsioon, millel on eesmärk hoida inimesi teadmatuses ja selleks ujutada nende ajud üle haarava labase meelelahutusega, ning mis mingite salajaste struktuuride kaudu kontrollib peaaegu kõiki massiteabevahendeid üle maailma;

2) teised inimesed irvitavad «haa-haa, vandenõuteooria!» ja eitavad kogu nähtuse olemasolu, väites, et see on ainult sinu luul.

Mõlemad teevad selle vea, et nad arvavad, et keerulised protsessid ei ole võimalikud ilma tsentraalse juhtimiseta. Nad ei ole ilmselt kunagi järele mõelnud ukse lukku keeramise «vandenõu» üle. Nii jäävad nad ka massiteabevahendite näite puhul pidama emmale-kummale lihtsale valele seletusele – a) nähtus on, järelikult on vandenõu; b) ma ei usu vandenõusid, järelikult on nähtus illusioon – ega hakka üldse asja üle põhjalikumalt järele mõtlema. Kui nad paneksid ennast mõttes ajalehetoimetaja olukorda, saaksid nad peagi aru, et tema peamine huvi on teha ajaleht huvitavaks, et inimesed seda võimalikult palju ostaksid. Nii on täiesti ootuspärane, et ta tõde natuke või palju moonutab, kui see aitab teha artikli haaravamaks ja kergemini loetavaks. See on ju temale kasulik. Taipamaks, et see on talle kasulik, ei ole tal vaja pidada nõu teiste ajalehetoimetajatega ega alluda mingile ülemaailmsele kurjuseorganisatsioonile. See oleks nii ka siis, kui maailmas oleks olemas ainult üks ajaleht.

Väita, et keeruliste ühiskondlike nähtuste taga peavad olema vandenõud, on sama hea kui väita, et loomad pidi looma jumal, sest midagi nii keerukat ei saanud ometi iseenesest tekkida.

Eriti kentsakas on näha inimest, kes eluslooduse tekkimist ilma jumalata usub, aga ilma keskse juhtimiseta toimuvaid ühiskondlikke protsesse ei usu.

Millegipärast on Eestis viimase umbes kümne aasta jooksul puhkenud tõeline vandenõuteooriahaiguse epideemia. Piisab vaid kuskil foorumis kirjutada midagi sellist, et näiteks Ukraina konfliktis osalevad eri riigid ja ühel nendest on ilmselt sellised eesmärgid, teisel sellised, kolmandal sellised, ning selgitada, kuidas on loogiline, et üks tegi seda, teine teist, ja nende tegevuste vastasmõjus tekkis selline tagajärg, mida me praegu näeme. Silmapilkselt ilmuvad välja kommentaatorid, kes hakkavad irvitama nagu lasteaialapsed: «Vandenõuteoreetik! Vandenõuteoreetik!» Postimehes on ju kõik kirjas – Ukraina on hea, Putin paha. Ukraina rahvas tahab elada euroopalikus demokraatias ja Putin ei taha, et ukraina rahval oleks hea elada. Aga sina, lollike, otsid mingeid sündmuste tagamaid.

Asjale ei tule kasuks ka see, et mõni kommentaator vastab su kirjutisele isalik-õpetlikul toonil: «Jaa, sa oled õigel teel, aga sa ei ole veel kogu tõde taibanud,» ja raputab varrukast ühe musttuhandest artiklist, milles järjekordne Lina või Icke paljastab inimkonnale kohutava saladuse 600 aastat e.m.a. Babüloonias asutatud ülisalajasest organisatsioonist, mis koostas plaani, kuidas kogu maailm endale allutada. Püüa siis normaalsetele inimestele selgitada, et sinul ei ole nende napakatega kõigevähematki ühist!

Kellel on vähegi mõistust peas, püüdke meelde jätta, et see, kui riigid teevad asju, millest ajakirjanikele ei räägita, ei ole mingi vandenõu, vaid tavaline poliitika. Igal riigil on oma huvid. Mõned neist langevad kokku mõne teise riigi huvidega ja mõned mitte. Kui mitu riiki igaüks omal viisil oma eesmärke saavutada püüavad, siis võib nende vastasmõjus juhtuda eriskummalisi asju. Kui te ei saa aru, miks mingi sündmus aset leidis, ja teie mõte läheb sellele, et selle taga peab olema mingi konspiratsioon, siis tegelikult on põhjus lihtsalt selles, et teil ei ole täit infot selle kohta, kes mida tegi ja mis eesmärgil.

Mõelge kasvõi sellise elementaarse näite peale – nagu kõik teavad, sõlmisid 1939. aastal Saksamaa ja NSV Liit, kes seni olid teineteist oma kõige kurjemateks vaenlasteks nimetanud, ootamatult lepingu, mis tegi nad peaaegu et liitlasteks. Selle põhjus oli see, et Saksamaal olid ühed plaanid, NSV Liidul teised, Ühendkuningriigil kolmandad, USA-l neljandad, ning mingil hetkel juhtus nii, et Hitler ja Stalin nägid soodsat võimalust omavahel kokku leppida, nii et kummagi huvid olid (esialgu) kaitstud ja mõlemad tugevdasid oma seisundit teiste riikide suhtes. Sellest, et nad sõlmisid mittekallaletungilepingu, ei saa järeldada, et Hitler ja Stalin allusid mingi vabamüürlaste salaorganisatsiooni korraldustele, vaid lepingu põhjuseks oli see, et kahe riigi juhtkonnad märkasid ja kasutasid võimalust sõlmida endale antud hetkel soodus tehing.

Miks on siis mõnedel inimestel nii raske tulla selle peale, et riigijuhid ei kasutanud soodsaid võimalusi mitte ainult aastal 1939, vaid ka enne ja pärast seda, ja nad teevad seda ka praegu, ning neid ei ajenda selleks mitte ülemaailmse kurjuseorganisatsiooni käsk, vaid nende enda arukus, kavalus, auahnus jms?