Targutajatest

On teatud liik inimesi, kes armastavad rääkida iseenesestmõistetavatest asjadest sellise paatosega, nagu paljastaksid mingeid universumi sügavaid saladusi.

Minule teadaolevalt kõige paremini on seda inimtüüpi kirjeldanud Jaroslav Hašek. Švejki-raamatus (minul lk. 214–5) on tegelane kolonel Friedrich Kraus von Zillergut, kes selgitab teistele inimestele, et kraav on väljakaevatud sügavam koht, mis on paljude inimeste kätetöö, või et raamat on suur hulk neljakandilisi paberilehti, mis on täis trükitud, kokku pandud, poogitud ja kliisterdatud. Tsiteerin:

«Ta oli nii halastamatult loll, et ohvitserid läksid temast kaugelt mööda, sest nad ei tahtnud kuulda tema suust, et tänav jaguneb sõiduteeks ja kõnniteeks ja et kõnnitee on sõiduteest kõrgem paneel, mis asub piki majade esikülgi. Maja esikülg on aga see osa majast, mida me näeme tänavalt või kõnniteelt.»

Minu isa on täpselt selline inimene, mis ongi arvatavasti põhjuseks, miks mul on targutajate vastu täielik allergia.

* * *

Internetist võib leida sellise foto:

Igale vähegi normaalsele inimesele on selge, millega siin tegemist on: sildi väljapanija ei osanud vene keelt ja palus kedagi venelast, et see hoiatuse «Ettevaatust, ärge pead ära lööge» vene keelde tõlgiks. Palutav otsustas pulli teha ja esitas tõlke, mis on sisult õige, kuid ropp. Siin ei ole mitte midagi järele mõelda ega arutada. Naerad natuke aega ja vaatad järgmist pilti.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägin sedasama fotot ühes tõlkijatefoorumis, kus kommenteerijad täie tõsidusega, teaduslikke termineid kasutades arutlesid selle üle, et siin on tõlkimisel tekkinud tähendusemuutus. Kõige jalustrabavam oli ühe mõttehiiglase geniaalne tähelepanek, et venekeelne tõlge pärineb kindlasti venelaselt. See on selline koht, kus tahaks hüüda, et peatage maakera, ma tahan maha minna.

* * *

Omal ajal lõi natuke laineid ajalehe-lühiuudis, kus Soomes oli vist kellegi hotellikülalise pagasist leitud lahtivõetud «rynnäkkökivääri AK-47» ning mingi ajudeta tibi oli tõlkinud selle eesti keelde «rünnakukuulipilduja AK-47» ja pannud artikli juurde illustratsiooniks raskekuulipilduja foto. Üks minu Facebooki-sõber pani selle oma seinale üles umber sellise kommentaariga: «OMG! Rünnakukuulipilduja!»

Jällegi, igale inimesele, kellel on natukenegi ajusid peas, on selge, mida selle kommentaariga öelda taheti: ehkki naisterahvale võib andeks anda, kui ta ei tea, mida tähendab AK-47, on uskumatu, et ajakirjanik suhtub oma töösse sellise hoolimatusega, et ta tundmatul teemal kirjutades ei suvatse asja üldse uurida, või et mitte ükski uudiseilmumistsüklis osalev töötaja ei märka sellist õudustäratavat viga.

See postitus kogus FB's terve hulga rohkem või vähem vaimukaid kommentaare. Siis aga ilmus välja üks Kraus von Zillerguti tüüpi tegelane, ilmselt teine ajakirjanik, kes kirjutas umbes midagi sellist:

«No ma ei saa aru! Tiina oleks võinud ometi kellegi käest küsida, enne kui uudise käiku laskis!»

Selle peale kirjutasin mina:

«Ja siis avastas Švejk Ameerika, öeldes, et igast küljest ümberpiiratud väeosa peab alla andma.»

Targutaja vastas sellele omapoolse pikema kommentaariga, millest oli näha, et ta oli hingepõhjani solvunud ega saanud üldse aru, mida halba on teistele õpetamises, et vesi on märg ja taevas on sinine.

Tekst pildil:
sääsed
pimedas / valges

Kommentaar:
Need on koerad, mitte sääsed!

* * *

Nii on väga raske kuskil foorumis millegi üle asjalikult arutleda. Näiteks läheb lahti jutt sellest, millised võiksid olla Ukraina konflikti osapoolte eesmärgid ja strateegia, ning vältimatult ilmub välja keegi maailmatark, kes paneb asja paika: «Keegi peaks venelastele ütlema, et sõda teeb neile ainult halba.»

Miks sellised inimesed ei hakka lasteaiakasvatajateks, vaid kohtlevad kõiki inimesi enda ümber nagu taipamatuid lapsi?