Tartus toimus 20. juunil 2015 rahvusvahelise
poistekooride festivali peakontsert, kus osales ka meeskoore. Kontsert kui
selline oli väga meeldiv. Mulle on aga täiesti mõistetamatu, kuidas sai
festivali kavva sattuda selline hale soperdis nagu Rasmus Puuri ja Veiko Tubina
«The Song». Kas keegi on näinud kasvõi ühte koorilauljat, kellele see laul
meeldib? Amatöörlik viis, lapsikud sõnad – ma ei liialda, kui ütlen, et sellise
lauluga publiku ette astuda on piinlik. Rasmus Puuril võib olla tulevikku
multifilmimuusika loojana, aga koorimuusikasse ta edaspidi loodetavasti oma nina ei topi. Tõsiselt, kui me seda laulu harjutama hakkasime, tekkis mul
tunne, nagu natuke klaverimängu õppinud laps oleks klahve vajutanud ja Rasmus
Puur selle kirja pannud. Ning kas festivali korraldajate hulgas ei olnud tõesti
ühtegi inimest, kes ei teadnud, et inglise keeles ei kirjutata sõna «you» suure
tähega, ja et Euroopas toimuval üritusel oleks kohane kasutada briti, mitte
ameerika kirjaviisi?
Veel üks laul pani kulmu kergitama – «Land of
Hope and Glory». Ilus laul. Väga ilus laul. Aga pole vaja olla Einstein,
märkamaks, et selle tekst ülistab Briti Impeeriumi. Mida tegi niisugune laul
Eestis korraldatava rahvusvahelise festivali kavas?
Positiivse poole pealt pean rõhutama, et
festivali korraldus oli laitmatu, just nagu 2014. aasta üldlaulupeol. Ja
loodan, et iseäranis välismaistele poistekooridele oli see tore elamus.
No comments:
Post a Comment