2015. a. poistekooride festivalist

Tartus toimus 20. juunil 2015 rahvusvahelise poistekooride festivali peakontsert, kus osales ka meeskoore. Kontsert kui selline oli väga meeldiv. Mulle on aga täiesti mõistetamatu, kuidas sai festivali kavva sattuda selline hale soperdis nagu Rasmus Puuri ja Veiko Tubina «The Song». Kas keegi on näinud kasvõi ühte koorilauljat, kellele see laul meeldib? Amatöörlik viis, lapsikud sõnad – ma ei liialda, kui ütlen, et sellise lauluga publiku ette astuda on piinlik. Rasmus Puuril võib olla tulevikku multifilmimuusika loojana, aga koorimuusikasse ta edaspidi loodetavasti oma nina ei topi. Tõsiselt, kui me seda laulu harjutama hakkasime, tekkis mul tunne, nagu natuke klaverimängu õppinud laps oleks klahve vajutanud ja Rasmus Puur selle kirja pannud. Ning kas festivali korraldajate hulgas ei olnud tõesti ühtegi inimest, kes ei teadnud, et inglise keeles ei kirjutata sõna «you» suure tähega, ja et Euroopas toimuval üritusel oleks kohane kasutada briti, mitte ameerika kirjaviisi?

Veel üks laul pani kulmu kergitama – «Land of Hope and Glory». Ilus laul. Väga ilus laul. Aga pole vaja olla Einstein, märkamaks, et selle tekst ülistab Briti Impeeriumi. Mida tegi niisugune laul Eestis korraldatava rahvusvahelise festivali kavas?

Positiivse poole pealt pean rõhutama, et festivali korraldus oli laitmatu, just nagu 2014. aasta üldlaulupeol. Ja loodan, et iseäranis välismaistele poistekooridele oli see tore elamus.

1944 – retsensioon

 

[Jah, see ei ole keeleteema, aga ma ei hakka ühe artikli pärast eraldi plogi tegema.]

Ma ootasin ülevat ja liigutavat filmielamust, umbes nagu Soome filmist Tali-Ihantala 1944. Kuigi Nüganen režissööriks... See ei ole ometi komöödia, lootsin.

Esimene asi, mis pani kulmu kergitama, oli see, et filmist, mis pole aastatki vana, on juba väljas vene keelde dubleeritud versioon. Kuidas saab olla, et Eesti film pealkirjaga «1944» venelasi nii huvitab?

Siis tulid filmi alguskaadrid. Ekraanile ilmus lühike tekst, mis selgitas, et 1940. aastal annekteeris Nõukogude Liit Eesti ning nii-ja-nii-mitukümmend tuhat eesti meest mobiliseeriti Punaarmesse. Aastal 1941 okupeeris Saksamaa Eesti ning nii-ja-nii-mitukümmend tuhat eesti meest mobiliseeriti Saksa sõjaväkke.

See on ju vale. Nagu hästi teada, olid suurem osa Saksa poolel võidelnud eestlastest vabatahtlikud, iseäranis aastal 1941. Sakslased ei tahtnud muulasi kuigi hea meelega oma sõjaväkke võttagi. On see film äkki püüd pesta eesti rahvas poliitkorrektse maailma ees puhtaks süüst Saksamaa liitlaseks olemise eest?

Aga tühja kah sellest väikesest tõemoonutusest, mõtlesin. Põhiline on ikkagi stseenid kangelaslikest kaitselahingutest. Ja filmi algus oli tõesti just selline, nagu ma ootasin. Paraku sai lahinguosa kiiresti läbi ja algas armetu põgenemine, mis oli kahjuks tehtud eesti «filmikunstile» tüüpiliselt venivas ja rusuvas stiilis. Rusuvus oli taoliste sündmuste puhul võib-olla vältimatu, aga uimasus ei ole filmile kuidagimoodi kohustuslik.

Kahjuks ei ole 1944 üldse Tali-Ihantala moodi. Kui Tali-Ihantala täidab su vaimustuse ja uhkusega, isegi kui sa ei ole soomlane, siis 1944 hõõrub sulle eesti rahvusmasohhismi halvimate traditsioonide vaimus nina alla, kuidas kõik meid, väeteid ja armetuid, kiusavad ja kuidas me ei saa selle vastu midagi teha. Soomlaste film näitab vapraid ja leidlikke sõjamehi, kes on täis otsustavust kaitsta oma kodumaad viimse hingetõmbeni. Meie film näitab depressioonis ja segaduses noorukeid, keda paistab pidevalt vaevavat küsimus: «Miks me siin üldse oleme ja mis põrgu päralt me selle Hitleri-lontruse eest sõdime?»

Piisab lugeda Wiki artikli Sinimägede lahing esimest lõiku, kui saab selgeks, kui eksitav 1944 on:

«Kõik Punaarmee rünnakud löödi kaitsjate poolt tagasi. Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud, nagu ei suutnud ta läbi murda ka mujal Tannenbergi liinist (mille kaitse osa Sinimäed olid). [---] Lahingu tulemusena peatati Nõukogude pealetung kogu Eesti vallutamiseks. See võimaldas umbes 100 000 eestlasel põgeneda Läände ning aitas kindlustada Soome lõunarinnet, mistõttu Soome sai sõjast iseseisvana väljuda. Sinimägede lahingut on kutsutud Euroopa rahvaste lahinguks bolševismi vastu [---].»

See on ilmselt üks eesti rahva kõige kangelaslikumaid saavutusi läbi aegade. Filmis jäävad sellest kahjuks järele ainult mingid ebamäärased lahingukesed ja halisevad heietused. Täielik pettumus. Ebatõepärane, masendav ja kõigele lisaks veel nii igav, et ma ei vaadanud lõpunigi. Vaatasin hoopis uuesti filmi Tali-Ihantala 1944.

Muide, vaimustava Tali-Ihantala stiilis filmi võiks teha 1941. aasta Suvesõjast, kasvõi Herbert Lindmäe suurepärast raamatuseeriat aluseks võttes. Aga võib-olla teeks seda keegi teine kui Nüganen?

P.S. Soovitan vaadata seda 5-minutilist paroodiat. See on tõeline tujutõstja.