Nii hellad on su aisakellad

Laul Põhjamaast

(sõnade autor: Enn Vetemaa)

Põhjamaa, me sünnimaa,

tuulte ja tuisuööde maa,

range maa ja kange maa,

virmaliste maa.

Põhjamaa, me sünnimaa,

iidsete kuuselaante maa,

lainte maa ja ranna maa,

sind ei jäta ma.

On lumme uppund metsasalud,

vaiksed taliteed,

nii hellad on su aisakellad,

lumel laulvad need.

Põhjamaa, me sünnimaa,

karmide meeste kallis maa,

taplemiste tallermaa,

püha kodumaa.

Põhjamaa, me sünnimaa,

hinges sind ikka kannan ma,

kaugeil teil sa kallis meil,

sind ei jäta ma.

Eesti kannab uhkusega maailma kõige ateistlikuma riigi mitteametlikku tiitlit. Sellele vaatamata pretendeerivad kristlased, kelle hulka kuulub eestlaste tühine vähemus, järjekindlalt õigusele rääkida kogu eesti rahva nimel. Peaaegu keegi ei julge neile vastu hakata. Ilmselt on just selles põhjus, et «Põhjamaa» muudetud versioon, milles «aisakellade» asemel on «kerkokellad», jõudis lausa laulupeo kavva.

Mis seal salata, eks minagi pelgan fanaatikute viha enda peale tõmmata. Aga kuskilmaal on piir, kus inimene ei saa muidu, kui peab lurjustele vastu astuma ja ütlema: «Aitab!» Minu jaoks läheb see piir siit.

«Põhjamaa» laulu sõnade muutmisega ei ole mitte mingil juhul võimalik leppida ja seda kolmel põhjusel.

1. See on stiililine praak. Terve laul on eesti ühiskeeles – küll luulelises («laulavad» asemel «laulvad» jms.), kuid ikkagi ühiskeeles. Miks peaks järjekindlalt ühiskeelses tekstis olema üks sõna mingis tobedas murdes? See on kole nagu ketšup tordi peal. Mul on raske uskuda, et meisterlik kirjamees endale sellist stiililist lapsust lubaks. Pigem paistab see tagantjärele-võltsinguna.

2. See on ebaloogiline. Lumel laulavad ju ikka aisakellad. Kirikukellad asuvad kõrgel kirikutornis. Neil ei ole lumega mitte midagi pistmist.

3. See on eesti rahva solvamine. «Laul Põhjamaast» oli ajal, kui Eestimaa ülistamine oli poliitiliselt ohtlik, üks nendest lauludest, mis andis meile jõudu kommunistide ikke all vastu pidada ja oma maa vabaduse eest võidelda. Terve eestlaste põlvkond on nende «aisakelladega» üles kasvanud. Seega isegi kui vastab tõele, et kuskil autori sahtlipõhjas oli paberileht, millel «aisakellade» asemel oli «kerkokellad», siis ei ole see tähtis. Niisugune laul nagu «Laul Põhjamaast» ei saa kuuluda mingile kopiraidivaldajale, vaid ta kuulub kogu eesti rahvale. «Laul Põhjamaast» on eesti kultuuripärandi hinnaline osa, mida mingid napakad ristisõdijad ei või oma suva järgi ümber teha.

Nii nagu me 1988. aastal astusime üheskoos vastu võõrale võimule, astugem nüüd üheskoos vastu võõrale ideoloogiale. Kaitskem ühte kõikide aegade ilusaimat eesti laulu ja ärgem andkem teda usumäratsejatele solkida!