Mis on separatism ja mis ei ole

Jälgides Ukraina-teemalist propagandat meie «vabas» ajakirjanduses, torkab muidugi eelkõige silma jälk kaksikmoraal. Kui Lääne-Ukraina ukrainlased hõivavad valitsushooneid ja kõrvaldavad riigivõimuorganeid, siis on see mingi eriline, vahetum, ehedam demokraatiavorm, kui aga täpselt sedasama teevad Ida-Ukraina venelased, siis on nad terroristid. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna kirjutada, vaid hoopis termini «separatism» massilisest väärkasutamisest.

Kui ma esimest korda pärast Eesti taasiseseisvumist nägin eestikeelset ajaleheartiklit, milles baski vabadusvõitlejaid nimetati separatistideks, haaras mind õudus. Kui aeg läks edasi ja selgus, et see polnud mitte ühe ajakirjaniku rabav harimatus, vaid Eesti ajakirjandus ongi võtnud üle imperialistlike rahvaste kõnepruugi, tekkis mul küsimus, kas rahvas, kes vabaks saanuna unustab oma saatusekaaslased, on üldse iseseisvust ära teeninud.

Separatism on näiteks põhjaitaallaste püüdlus ülejäänud Itaaliast lahku lüüa. Nad ei eita, et nad on kõik üks ja sama itaalia rahvus, nad lihtsalt ei taha, et nende maksuraha läheks vaese Lõuna-Itaalia toetamiseks. Separatismina on käsitatav ka USA omaaegne lahkulöömine Ühendkuningriigist või üleskutsed ühe Austraalia Liidu osariigi – Lääne-Austraalia – iseseisvumiseks.

Seevastu püüdlus ühendada rahvusriigiga kõik naaberalad, kus elab selle rahvuse liikmeid (olgu nad seal siis enamuses või vähemuses) ei ole separatism. Selle jaoks on olemas oma termin – irredentism. Irredentism oleks näiteks üleskutse ühendada Transilvaania Ungariga, Belgia Prantsusmaaga või Ahvenamaa Rootsiga.

Iseäranis vale on nimetada separatismiks seda, kui rahvus tahab moodustada oma riigi. Kui Tiibet ei soovi olla Hiina koosseisus või Horvaatia ei soovi olla Jugoslaavia koosseisus, ei ole see iseenesestmõistetavalt mingi separatism. Samuti on lauslollus nimetada sloveenlaste, horvaatide ja bosnialaste rahvuslikku vabadusvõitlust Jugoslaavia kodusõjaks. Kodusõda on see, kui ühe rahvuse liikmed sõdivad üksteisega selle pärast, kumb saab riiki oma tahtmise järgi valitseda. Kodusõda oli nt. Venemaal 1917–22, Soomes 1918. a., Iirimaal 1922–23 jms. Eesti ja Nõukogude Venemaa vaheline sõda ei olnud seevastu osa Vene kodusõjast, vaid eesti rahva vabadusvõitlus. (Muide, ka «USA kodusõda» ei olnud tegelikult kodusõda, vaid separatismi mahasurumine – lõunaosariikidel puudus ju soov põhjaosariike endale allutada, nad tahtsid lihtsalt USA-st lahku lüüa ja eraldi riigi moodustada.)

Millegipärast ei nimeta imperialistlikud rahvad Iirimaa vabadusvõitlust Briti kodusõjaks ega Alžeeria vabadusvõitlust Prantsusmaa kodusõjaks, kuid 1990-ndate aastate algul senise Jugoslaavia territooriumil toimunud sõjad on nende meelest kodusõda. Mille järgi nad siis eristavad, mis on kodusõda ja mis ei ole? Õigus tundub olevat kadunud Vambola Põdral, kes ütles, et eristamiskriteeriumiks on vesi. Iirlaste enesemääramisõigust läänemaailm tunnustab, sest Iirimaad eraldab Inglismaast vesi. Eestlaste enesemääramisõigust lääneriigid aga eitasid, sest Eesti ja Venemaa vahel on maismaaühendus. (Jah, nad tunnustasid meie iseseisvust, aga alles pärast seda, kui seda oli teinud Vene Föderatsioon! Ainsaks erandiks oli Island.)

Praeguseks on olukord küll natuke muutunud – inglased on valmis lausa Šotimaa vabaks andma – kuid kaksikmoraal on jäänud. Võtame Lääne-Austraalia iseseivusliikumise. See on kõige pesuehtsam separatism, mis üldse olla saab. Kuidas seda aga ingliskeeles Wikipedias nimetatakse? Secessionism! Ühesõnaga, kui oma poisid tahavad oma poistest lahku lüüa, kuna see on majanduslikult kasulik, siis see on normaalne asi ja selle kohta öeldakse viisakalt secessionism. See aga, kui üks rahvus ei taha elada teise rahvuse võimu all, vaid ise oma maad valitseda, on ingliskeellaste meelest separatism.

Võttes mehaaniliselt üle inglise kõnepruuki, kipuvad eestlased ära unustama, et imperialistlikud rahvad ei saa aru, mis kellelgi selle vastu võiks olla, et eri rahvused ühes riigis elavad. Ma lugesin ühest ingliskeelsest ajalooraamatust lausa psühhopatoloogilist arutlust selle üle, mis küll viib inimesi sellisele kummalisele mõttele, et igal rahvusel võiks oma riik olla. Samuti mäletan, kuidas 1990-ndate aastate algul tekitas sakslastes õudust eestlaste soov oma riik luua. Tahate demokraatiat? Loomulikult, kõik tahavad demokraatiat. Tahate kapitalistlikku majandussüsteemi? Täiesti arusaadav. Aga milleks, püha taevas, Venemaast eralduda? Kogu Euroopa ühineb, aga teie... Ühes vestluses küsiti minult tõsimeeli, et no hea küll, kui te Venemaaga kohe kuidagi koos olla ei taha, kas siis oleks vähemalt võimalik, et kolm Baltimaad moodustavad ühe riigi? Ühesõnaga, Eesti-suurusel maal omaette riigi loomine oli sakslaste silmis absurd. Tõsiasjal, et eesti keel on vene (või läti) keelest täiesti erinev, ei olnud nende silmis mingit tähtsust. Ma ei söanda öelda, et nii oleks arvanud saksa rahva enamus (sest küsitlust ma ei korraldanud), aga mina kohtasin sellist suhtumist pidevalt.

Inglased, prantslased, sakslased jms. on veetnud kogu oma elu keskkonnas, kus on iseenesestmõistetav, et kõik teised peavad rääkima nende keelt, mitte nemad ei pea võõrkeeli õppima. Sellepärast ei saa nad lihtsalt aru, mis tähtsus sellel on, mis rahvusest keegi on, ja sellepärast ei ole nende jaoks mingit vahet, kas Kaliningradi oblast lööb Venemaast lahku või Tšetšeenia lööb Venemaast lahku.

Eesti keeles kasutagem siiski sõnu õigesti.

Kui Saaremaa tahaks Eestist lahku lüüa ja omaette riigi moodustada, siis see oleks separatism.

Kui Narva tahaks ühineda Venemaaga, siis see oleks irredentism.

Kui kagueestlased otsustaksid, et nad ei ole eestlased, vaid omaette rahvus, ja tahaksid asutada oma võrukeelse riigi, siis see oleks rahvuslik vabastusliikumine.

Loodan, et nüüd ei ole lugejal enam raske aru saada, et Donetski ja Luganski ülestõusul ei ole separatismiga kõigevähematki pistmist.

P.S. Muide, mulle torkas silma, et ka venemeelsetes allikates nimetatakse Ukraina keskvõimu ja Donetski-Luganski sõda järjekindlalt kodusõjaks. Selle põhjus on hoopis teine kui Lääne imperialistlike rahvaste puhul. Nimelt tahab Vene propaganda jätta muljet, et see sõda ei ole mitte venelaste ja ukrainlaste, vaid inimeste ja fašistide vahel. Teisisõnu, venelased usuvad, et Ukraina elanikud, olgu nad siis vene või ukraina rahvusest, pooldavad tegelikult «rahvaste sõpruse» ideed, mille nimel võitlevad ülestõusnud – ja need, kes ei poolda, tuleb denatsifitseerida, ümber programmeerida. (Just sellisel verdtarretamapaneval viisil – Ukraina elanikkond tuleb ümber programmeerida – väljenduti ühes arvamusartiklis, mida mõni aeg tagasi lugesin.) Pole raske märgata artiklist artiklisse korduvat motiivi, et selle sõja eesmärgiks ei pea venelased mitte seda, et Ida-Ukraina venelased saaksid Kiievi hunta võimu alt vabaks, vaid et kogu Ukraina «vabastataks».

Teisisõnu – Vene imperialistid nimetavad Ukraina keskvõimu ja vene ülestõusnute vahelist sõda Ukraina kodusõjaks sellepärast, et nad  t a h a v a d , et see piirkondlik ülestõus kasvaks üle Ukraina kodusõjaks.

Õigusskisofreenia

Õigusskisofreeniaks ehk õiglustunde kahestumiseks nimetatakse vaimset hälvet, mille korral inimene peab ühte ja sama asja õiguspäraseks või õigusvastaseks, sõltuvalt sellest, kas seda teevad «omad» või «vaenlased». Ise ta üldjuhul oma seisukohtade vasturääkivust ei märkagi.

Õigusskisofreenia sümptomiks on näiteks see, kui inimene väidab tõsimeeli, et:

a) Kosovo on riik, kuid Abhaasia ei ole;

b) tiibetlastel on enesemääramisõigus, kuid baskidel mitte;

c) Lõuna-Sudaan tohib Sudaanist lahku lüüa, aga Serblaste Vabariik Bosniast ja Hertsegoviinast ei tohi.

Kui õigusskisofreenik loeb, et Põhja-Iirimaa rahvahääletusel hääletas 98,9% Ühendkuningriigi koosseisu jäämise poolt, imestab ta muidugi esialgu, kuid saab aru, kui talle selgitatakse, et sellise tulemuse põhjustas see, et Iirimaaga ühinemise pooldajad boikoteerisid rahvahääletust. Kui ta aga loeb, et Krimmi rahvahääletusel hääletas 96% Venemaaga ühinemise poolt, ei tule ta selle peale, et sellel on täpselt sama põhjus, vaid on veendunud, et hääletustulemused on võltsitud.

Reaalsusest ja reaalsusetajust

Ukraina kriis on järjekordne näide sellest, kuidas Putin tugevdab õudustäratava tõhususega oma impeeriumi ja lääneriikidel ei ole sellele vastu panna midagi peale lapsikute ideoloogiliste loosungite, mida võib rikkalikult näha peaaegu kõikides selleteemalistes inglis- ja eestikeelsetes artiklites.

Kõigele pani minu meelest krooni üks tuntud eesti ajakirjandustegelane, kes hiljaaegu ühes võrgudiskussioonis väljendas veendumust, et vene rahvas saab peagi aru, et Putin on kaotanud reaalsusetaju, ja kõrvaldab ta võimult.

See paistab olevat juba kliiniline jaanalindlus, aga ülejäänutele tahaksin pakkuda väikese järeleaitamistunni sõnade tähendusest:

«Põhja-Küpros on juba üle 30 aasta olnud omaette riik, milles Küprose Vabariigil mitte mingisugust võimu ei ole» – see on reaalsus.

«Minule ei meeldi, et Põhja Küpros on omaette riik, vaid ma tahaksin, et kogu Küprose saar kuuluks Küprose Vabariigile» – see on soov.

«Põhja-Küprose riiki ei ole olemas, vaid kogu Küprose saar on Küprose Vabariigi territoorium» – see on luul.

Ja nüüd harjutus edasijõudnutele:

Kellel allkirjeldatutest napib reaalsusetaju?

a) Venemaa presidendil, kes märkab ja kasutab olukorda, kus tema sõjaväel on võimalik kiiresti ja peaaegu vastupanuta vallutada Krimm;

b) grupil eestlastel, kes usuvad, et kui nad ütlevad üksteisele piisavalt palju kordi «Venemaal ei ole õigust Krimmi vallutada», siis Venemaa ei vallutagi Krimmi.