Täname mõistva suhtumise eest?

Mind ajab marru mõnitusväljend "täname mõistva suhtumise eest".

Selle väljendi kasutamine on õige siis, kui üks asjaosaline on mingi ebameeldivuse peale jätnud kasutamata võimaluse negatiivselt reageerida, vaid on selle asemel käitunud vastutulelikult. Siis on igati kohane teda mõistva suhtumise eest tänada.

90% juhtudest kasutatakse seda väljendit aga valesti – keegi teatab sulle millestki ebameeldivast ja lisab "täname mõistva suhtumise eest", s.t. tänab sind  e t t e , ehkki tal ei ole mingit võimalust teada, kas sul ülse on mõistvat suhtumist, mille eest tänada.

Ilmselgelt ei väljenda selline "tänu" mingit tänu, vaid tähendab: "meie teeme seda, mida meie tahame, ja sinul ei jää üle midagi muud kui sellega leppida".

Taoline silmakirjalik pseudotänu on muidugi ammune inglise traditsioon. Näiteks "Thank you for sitting down!" ei ole mitte tänuavaldus inimesele, kes võttis istet, vaid seda öeldakse inimesele, kes seisab, ja see tähendab käsku istuda. Asjassepuutumatud sõnad "thank you" on lihtsalt ülbaristokraatlik iroonia.

Omal ajal saatis EMT klientidele arveid, mis sisaldasid lauset "Täname tähtaegselt tasutud arve eest". Minu meelest oleks see pidanud olema seaduslik alus jätta arve tasumata. "Tasutud" on ju minevikuvorm ja väljendi "täname tähtaegselt tasutud arve eest" tähendus on ühene – see on firma tahteavaldus, et ta käsitab arvet tähtaegselt tasutuna.

Olnuks siis vähemalt "tähtaegselt tasutava arve eest"! ("Oleme tänulikud, kui tasute arve tähtaegselt" on vist liiga palju nõuda.) Aga küllap on eelnimetatud väljend võetud inglise keelest, millel peaaegu puudub morfoloogia, ja Eestis peetakse millegipärast sündsusetuks kasutada keelendeid, mida inglise keeles ei ole.

Lugedes kuu kuu järel seda idiootlikku lauset, oli mul kange tahtmine jättagi arve tasumata ja minna EMT vastu kohtusse. Mind hoidis tagasi ainult see, et tasumata arve tõttu oleks EMT ilmselt mu telefoni välja lülitanud, nii et kohtumenetluse ajaks, mis võinuks kesta aastaid, oleksin ma olnud ilma telefonita. Helistamismugavus oli minu jaoks aga rohkem väärt kui mõnitavatele lollpeadele nende koha kättenäitamine.

Samamoodi vastik on linnaliinibussi tagaseinal olev pilt ümberreastuvast bussist ja selle juures kiri "Tänan!" See on häbematus. Sõna "tänan" viitab ju sellele, et ütleja teab ette, et ma teen seda, mida ta tahab. Sellisel juhul ei ole tema soov aga mitte palve, vaid käsk. Käsu täitjale aitäh ütlemine ei ole aga viisakus, vaid mõnitus, millega talle hõõrutakse nina alla tema abitut seisundit. See on samaväärne sellega, kui sa võtad teiselt inimeselt vägisi mingi asja ära ja siis ütled talle "aitäh".

Oleks seal sõna "Palun!", oleks tegemist ilusa viisaka palvega, mida mul oleks tahtmine täita. Praegu aga tekib mul tahtmine liikluseeskirja kiuste bussile mitte teed anda – või vähemalt sellel seebakal, kes need sildid välja mõtles, lõuad sisse lüüa.

Tuleb välja, et Moskvagi pole nii väga vene

Eestlaste seas on üldteada, et suur osa vene rahvusest on tegelikult ümberrahvustunud muulased, suuresti soomeugrilased. (Nagu märkis omal ajal Kaido Kama või keegi, et ei ole kuigi palju venelasi, kelle kõik neli vanavanemat on venelased.) Ma arvan aga, et enamik eestlasi ei anna endale aru,  k u i  õhuke see «pärisvene» kiht tegelikult on.

Mõni aeg tagasi kaevasid meera entusiastid Venemaal välja info, et kunagi aastal 1600-millegagi käis mingi asjamees Moskva kandis ringi ja uuris, mis keeles talupojad räägivad. Selgus, et slaavi keele kõnelejaid oli Moskva kandis päris vähe. Moskva!! Kujutlege! (Seal oli ka viide artiklile, mis 1970-ndatel aastatel selle kohta ühes nõukogude vene ajakirjas ilmus. Kahjuks ei suuda ma seda linki enam leida, aga kui huvitab, võite selle asemel lugeda seda lühikest ülevaateartiklit.)

Pole ime, et viimasel ajal võib foorumites üha rohkem näha vene imperialiste väljendamas seisukohta, et «venelane» ei ole rahvus, vaid kultuurilis-geograafiline määratlus, mis käib kõikide vene-nõukogude «tsivilisatsiooni» mõjupiirkonda kuuluvate inimeste kohta, ükskõik mis rahvusest nad ka ei oleks.

Sealt edasi ei aja enam imestama, et Nikolai Starikov pritsib sappi häbematute rumeenlaste peale, kes 1919. aastal anastasid põlise vene ala Bessaraabia, mis polnud kunagi ajaloos Rumeeniale kuulunud. See, et Rumeenia riik oli Türgi alt vabaks saanud alles vähem kui sada aastat tagasi, teda muidugi ei huvita, ja omaaegsest Moldaavia vürstiriigist, millel Venemaaga midagi pistmist ei olnud, ei ole ta arvatavasti kuulnudki. Ning sellel, et Bessaraabia elanike suur enamus olid rumeenlased ja vene rahvusest elanikke polnud peaaegu üldse, ei ole temasuguste jaoks mingit tähtsust – meenutagem, et «venelane» polevat ju mitte etniline, vaid kultuuriline termin.