Just nii kõlas meili pealkiri, mille kunagi aastaid
tagasi üks toimetaja ühele tõlkijale saatis. Asjaosaliste nimed jäävad mõistagi avaldamata, aga meil ise oli selline.
Huvitav, et sõna "perse"
kasutamine mõnele nii keeruline tundub. Miks sa kirjutad perssenuss, kui õige
on persenuss? Sa ju ei kirjuta majjauks, vaid majauks. Mille? – Perse.
Sisseütlev kääne on persse. Mine persse, aga mitte mine perse. Mine majja, aga
mitte mine maja. Nikkusin persse (kuhu?), aga mitte nikkusin perse (mis?). Mis
aga kottidesse puutub, siis munandikott on ainsuses, munandid aga mitmuses.
Sügasin kotti, aga mitte kotte. Sul ju ei ole kaks munandikotti.
Ma jätaksingi selle hea meelega nii, sest asja mõte on tegelikult vaid teid lõbustada. Paraku oleks keelealaste eksiarvamuste levitamine aga selle plogi eesmärgiga vastuolus. Sellepärast olen sunnitud lisama omapoolse
kommentaari.
1. Mina sügan küll kotte, mitte kotti, kuigi
ma tean väga hästi, et teaduslikult võttes on «kotid» tegelikult üksainuke
munandikott. Kõnekeel ei ole paraku alati teaduslikult täpne. (Näiteks suhkur
tegelikult ei sula, vaid lahustub, ja maasikas ei ole tegelikult mari, vaid
koguvili, ja kui me keedame kartuleid, siis tegelikult ei kee mitte kartulid,
vaid vesi nende ümber. Aga me räägime ikka nii ja selles ei ole midagi halba.)
Mulle on jäänud mulje, et minust nii
paarkümmend aastat vanemad mehed räägivad kottidest tõesti ainsuses, aga see on
küll lootusetu arhaism. Ütleb ju laulusalmgi: «Läks aga neljakäpakil, läks aga
kotid ripakil.» Onju? Ja kooliajast mäletan väga hästi, et kui naisõpetaja
juhtus ütlema «Võtke kotid laudade pealt ära,» võis olla enam-vähem kindel, et
pooled poisid hakkasid itsitama ja mõnigi ütles oma pinginaabrile: «Kuulsid,
võta kotid laua pealt ära!» (Mõni teist võib küsida, et miks ainult
naisõpetaja ütlemise peale itsitama hakati. Väga lihtsal põhjusel – ükski
meesõpetaja ei öelnud kunagi nii.)
2. Perse ja perssega on tegelikult nii, et
omastavas käändes on mõlemad lubatud – samamoodi nagu «põrsa» ja «põrssa». Nii
«põrsakari» kui ka «põrssakari» oleks grammatiliselt õige, aga me ütleme ju
ikka «põrssakari», sest «põrsakari» kõlab kuidagi lahjalt – selles mõttes, et
see kõlab nagu kari päris neljajalgseid roosasid põssasid, mitte nagu iseloomustus
teiste inimeste käitumisele. «Persenuss» või «perssenuss» on ka maitseasi, aga
ma ei mäleta, et oleksin esimest varianti kunagi elus kuulnud. Kuidagi
automaatselt tuleb «perssenuss».
Sisseütlev kääne on ka nii ja naa. Ehkki
kirjakeeles peaks «persse» olema ainuõige, öeldakse rääkides «mine perse» päris
sageli. Aga nüüd vast aitab sellest teemast.
:-)
