0. Sissejuhatus
Ühe erakõrgkooli õppejõud kirjutas artikli sellest, kui palju raskendab õppejõu tööd peamurdmine, kuidas üha kavalamate spikerdamismeetodite vastu võidelda.
Minu kogemus nii õpilase, üliõpilase, õpetaja kui ka õppejõuna näitab, et spikerdamine on pigem märgiks sellest, et õppejõud ei oska teadmistekontrolli otstarbekalt korraldada.
1. Õpilase kogemus
Mõnda aega oli mul ajalooõpetaja, kelle perekonnanimi oli väga sobivasti Ränk. Minule teadaolevatest õpetajatest oli ta ülekaalukalt kõige väärakam ja kindlasti ka kõige kardetum. Meie koolis pidas ta end siiski üleval palju normaalsemalt kui eelmises, kust ta ilmselt sunnitigi lahkuma just sel põhjusel, et läks oma sigatsemisega üle igasuguse piiri.
Tema kõige esimene tunnikontroll meiega algas täiesti tavaliselt: paberilehed välja, asjad laudadelt ära, õpetaja dikteeris kolm (või oli kaks?) küsimust, korrates neid mitu korda, et kõik üles jõuaksid kirjutada. Siis lausus ta aeglaselt ja rahulikult, ilmse sadistliku naudinguga: «Kõik. Viis minutit.» Veel sekund-paar kulus, enne kui õpilaste jahmunud ajud selle sõnumi vastu jõudsid võtta, ja siis läks lahti meeleheitlik kiirkirjutamine, kus mingile spikerdamisele või kellegi käest millegi küsimisele ei saanud mõeldagi.
Paraku valitseb meie haridussüsteemis vale lähenemine: õpilastelt nõutakse täielikke ja absoluutselt õigeid vastuseid ning siis tuleb mõistagi anda neile ka piisavalt aega selle perfektsuse paberilepanemiseks. Nii jääbki rikkalikult aega mahakirjutamiseks ja teistega konsulteerimiseks ning õpetaja peab siis kullipilguga mööda klassi ringi käima ja patustajaid jahtima. Kuna aga paljud õpetajad armastavad selle asemel hoopis toolil lösutada ja raamatut lugeda vms., siis olemegi probleemi ees, et õpilased on justkui ebaausad ja nende ohjeldamiseks ei ole justkui mingit võimalust.
2. Üliõpilase kogemus
Saksamaal oli ülikoolis eksameid, kontrolltöid jms. märgatavalt vähem kui Eestis. Need, mis toimusid, olid seetõttu seda tõsisemad. Üks esimesi oli kontrolltöö, mis, kui mu mälu ei peta, oli ühes semestripikkuses õppeaines arvestuse saamise eelduseks.
Teadsin juba, et spikerdamine võib Saksamaal kaasa tuua mitte ainult ebarahuldava hinde, vaid lausa õppimiskeelu. Seetõttu ei teinud ma mingeid spikreid. Mind tabav meeldiv üllatus – ülesanded polnudki nii rasked. Aega oli seevastu kaunis napilt. Spikerdada poleks väga jõudnudki. Kui hiljem seda ühe peaaegu-kaasmaalasega arutasin, ütles ta, et Saksamaal ongi nii – ülesanded on lihtsad, probleemiks on aeg.
Sellel konkreetsel arvestusel ei olnud ülesanded tegelikult nii väga lihtsad, aga see-eest ei olnud latt väga kõrgel. Loengul, kus õppejõud selgitas hindamist ja kommenteeris tulemusi, saime teada, et maksimaalselt võis saada 40 punkti, ja algselt oli professoril plaanis anda arvestus neile, kes saavad vähemalt 12(!!), kuid kuna tulemused osutusid nii kehvadeks, siis laskis ta seda piiri natuke alla. (Mina sain 32, mis oli parim tulemus; teine koht oli vist 28,5.)
Ma ei tea, kas kogu Eesti kõrgharidussüsteemi ajaloos on kunagi korraldatud arvestust, kus maksimum on 40 punkti, 12 punkti annab arvestuse ja aega on antud nii vähe, et 12-punktist tulemust võibki normaalseks lugeda. Seda on raske ette kujutada. Meil on ikka arvestuse piiriks mingi 50% või 60%. Tegelikult on Saksamaa süsteem palju mõistlikum. (Mitte et Saksamaal kõik kirjalikud arvestused sellised oleks, aga Saksamaa kõrgharidussüsteem on mitmes mõttes palju parem kui meie oma.) Olen ka Eestis õppejõuna edukalt katsetanud süsteemi «palju küsimusi, vähe aega». Hoiatasin algul tudengeid, et küsimusi on hästi palju, kuid neilt ei nõuta igale küsimusele vastamist, tehku enne ära need, mis on lihtsad, ja kui aega jääb üle, siis raskemad. Keegi ei pannud midagi pahaks.
3. Õppejõu kogemus
Jällegi Saksamaalt sain teada sellise kasuliku asja nagu suuline eksam. Mitte see taevanikisendavalt debiilne ja ebaõiglane eksamipiletiloterii, mida kasutatakse meil, vaid selline, et õppejõud küsib üliõpilaselt 30 minuti jooksul kõike, mida heaks arvab (antud aine piires muidugi). Tulemuseks on see, et üliõpilasel pole piletite tuupimise stressi ja elu on näidanud, et mina saan 30 minutiga väga selge ettekujutuse, kui hästi inimene ainet valdab. Mõistagi nõuab iga tudengiga 30 minutit rääkimine palju aega, mistõttu olen kasutanud seda meetodit ainult järeleksamitel.
Ükskord juhtus niisugusel järeleksamil selline asi, et tudeng, kellele vastused väga raskelt kippusid tulema, küsis, kas ta võib võtta abiks ühe teatava õppevahendi, mida antud aines kõige sagedamini kasutasime. Kehitasin õlgu ja andsin loa. Nagu olingi arvanud, ei teinud see vaese eksaminandi elu sugugi kergemaks. Loomulikult olid vastused mu küsimustele selles õppevahendis olemas, aga tema neid seal kiiresti üles leida ikkagi ei osanud.
Ma olen alati vihanud kohustust asju pähe tuupida. Kui ma olen võimeline astuma riiuli juurde, võtma sellelt õige raamatu ja leidma paari minutiga vastuse (või siis veebiotsinguga), siis on see sama hea, kui ma teaksin seda peast. Pea ei ole prügikast. Taunitav on vaid see, kui üliõpilane materjalis ei orienteeru.
Seda näitab kujukalt ka järgmine lugu.
4. Õpetaja kogemus
Ühel viimase kooliaasta peaaegu viimasel nädalal, kui lühikeste pükste väel mööda linna ringijooksmise aeg polnud veel saabunud, kuid õppetööd võeti juba kergemalt, astus ühte tundi sisse klassijuhataja ning kutsus minu ja veel kaks poissi klassist välja. Ta selgitas, et ühel VIII klassil on füüsikaõpetaja haige, aga kuna neil pole piisavalt hindeid, siis on täna vaja neile tunnikontroll teha. Ta mõistab, et meil pole koolitundide läbiviimise kogemust, aga usub, et me saame kolme peale hakkama.
Nende klassijuhataja lubas meile omakorda mingit preemiat (võib-olla head hinnet oma aines, ma ei mäleta enam), kui ta tuleb poole tunni pealt sinna meie tundi sisse ja näeb, et tema kohutav pätiklass istub vaikselt ja kirjutab tööd.
Küsimused mõtlesin välja mina ja nimelt alljärgneval viisil.
Neile oli kodus õppida antud üks peatükk füüsika õpikust. Ma märkasin, et selles peatükis oli täpselt kolm paksus kirjas trükitud lauset. Sellele vastavalt tuli tunnikontrolli 3 küsimust, mille ma sõnastasin nii, et küsimustele vastamiseks tuli need 3 lauset sõna-sõnalt maha kirjutada – isegi samas järjekorras!
Ma ütlesin õpilastele, et nad peavad vaikselt istuma ja kirjutama. Poole tunni pealt tuleb nende klassijuhataja vaatama, kas kõik on korras. Kui ta jääb rahule, siis pärast tema lahkumist tohivad õpilased küsimustele vastamiseks soovi korral raamatuid ja vihikuid kasutada.
Vaimustunud õpilased käitusidki korralikult, nende klassijuhataja käis tundi inspekteerimas ja läks rahuolevana ära, mille järel õpilased said soovi korral abimaterjale kasutada. Mõistagi kasutasid seda võimalust kõik.
Millised olid tulemused? Uskuge või ärge – seinast seina. Muidugi oli neid, kes õpiku avamise järel itsitasid pihku, andsid töö viie minuti pärast ära ja said oma viie kätte, kuid oli ka neid, kes nägid tunni lõpuni kurja vaeva ja said ikka kolme või isegi kahe.
Teisisõnu – abimaterjalidega kontrolltöö hinnete jaotus nägi välja üsna sama nagu tuupetöö oma.
5. Internetikogemus
Mõni aasta tagasi sattusin ühte vene foorumisse, kus aeg-ajalt postitas keegi moblaga tehtud pildi kontroll- või eksamitööst ja palus lugejatel õiged vastused öelda. Nii mõnigi aitas heameelega. Ilmselt on Venemaal tavaline asi, et (üli)õpilastel lubatakse töö ajal telefone kasutada.
Milles on siin probleem – kas selles, et õpilased on ebaausad, või selles, et õpetaja on rabavalt juhm?
6. Moraal
Selle asemel, et spikerdamise üle vinguda, korralda teadmistekontroll nii, et spikerdamine kaotab mõtte. Ning kui sa oled ajast nii maha jäänud, et sa ei tea, et telefoniga saab pildistada ja internetis käia, siis on sul aeg pensionile minna.
