Nagu me kõik hästi teame, tähendab anekdoot lühikest naljaka sisu ja ootamatu lõpuga lugu. Anekdoote kuulma ja jutustama oleme harjunud juba lapsest saadik. Seepärast on teid võib-olla imestama pannud, et kui Švejki-raamatus palub vabatahtlik Marek Švejkil anekdooti rääkida, jutustab Švejk pika lohiseva tõestisündinud loo, milles ei ole mitte midagi naljakat. Ja võib-olla olete mõnikord näinud ajakirjas pealkirja «Anekdoote [sellest ja sellest kuulsast inimesest]», mille all on rida lühilugusid, mis paistavad olevat päriselt aset leidnud ja mille seas ei ole ühtegi anekdooti.
Aga mis seal ikka. Kergitad kulmu ja pöörad järgmise lehekülje. Paljugi, mis veidrusi inimesed kirjutavad.
Segadus tuleb sellest, et saksa, inglise ja küllap paljudes muudeski keeltes tähendab anekdoot hoopis tõestisündinud lugu. Sellest tuleb muide ka väljend anecdotal evidence, mis ei tähenda mitte anekdootlikku näidet mingi nähtuse kohta, vaid hoopis seda, et mingi hüpoteesi kinnituseks on küll olemas tõsielujuhtumeid, kuid teaduslike uuringute abil tõestatud see hüpotees ei ole.
Saksa keeles tähendab Scherz nalja ja Witz anekdooti. Inglise keeles ei ole isegi vahet – nali ja anekdoot on kumbki ühtemoodi joke. Ilmselt selle mõjul võib ka eesti veebisaitidel näha anekdootide nimetamist naljadeks.
Anekdoodikogumiku nimetamine naljakogumikuks ei ole otseselt vale, sest iga anekdoot sisaldab ju nalja. Samas ei ole kaugeltki iga nali anekdoot. Näiteks kui kollase arvutiremondibussi kõrval on Keskerakonna hiidplakat «Meie teeme», siis on see vägagi hea nali, aga muidugi mitte anekdoot.
Mind paneb väga imestama, miks paljud elukutselised tõlkijad ei taha kuidagi aru saada, et anecdote ei ole anekdoot, vaid tõestisündinud lugu. Igaüks saab ju raskusteta aru, et pollution on reostus, mitte pollutsioon, ning exhibition on näitus, mitte ekshibitsioon. Kuidas see anecdote siis nii ülejõukäiv on?
