Ma panin uuesti võrku oma neljast
naljajutust koosneva seeria, mille tegevus toimub peamiselt muistses Araabias
ja Hiinas (kogupikkus ligikaudu 45 raamatulehekülge).
11 May 2018
05 May 2018
Karjatalitaja laul
Minu vanemad kuulusid veel sellesse põlvkonda,
kes teadis paljude laulude sõnu peast. Sellepärast lauldi minu lapsepõlve
seltskonnaüritustel palju. Pärast valgeid roose, siniseid silmi ja
linalakkneide kõlas tihti ka alljärgnev laul, mis minus tohutut vaimustust
tekitas ja mille siin teilegi nautimiseks pakun.
Laulu lauldakse "Mutionu peo"
viisil. Meloodia autor on Gustav Ernesaks, tekst on ilmselt rahvalooming. Iga
salmi 3. ja 4. rida korratakse nagu mutionu-lauluski. Mis on laulu õige
pealkiri, seda ma ei tea.
Seal, kus paistab valge maja,
elab karjatalitaja.
Karjabrigadir Anette,
Ameerikast on jõudnud ette.
Kutsus kokku külalisi,
abielus, vallalisi.
Tuli aga mitmeid joodikuid,
naisemehi, tüdrukuid.
Keegi põllutööbrigaadist
laskis kohe õlut vaadist.
Karjak sülti peale sõi,
eest ja tagant üles lõi.
Esimees ei pidan'd piiri,
katsus karjabrigadiri.
Poisid rahvamalevast
torkisid üht tütarlast.
Tagakambris tillist kisti
häbelikku traktoristi.
Keset koka karjatusi
Kaarel panni peale kusi.
Labels:
karjabrigadir,
karjatalitaja,
rahvalik laul,
siivutu
Subscribe to:
Posts (Atom)