On vast vaieldamatu, et mitmel pool üle
maailma elab väga erinevast rahvusest ja religioonist, erineva päritolu,
iseloomu ja eluoludega inimesi, kes kodust välja minnes keeravad oma maja- või
korteriukse lukku. Kas sellest järeldub, et kõik need inimesed kuuluvad
ülemaailmsesse organisatsiooni, mis on võtnud vastu otsuse «kui läheme kodust
välja, keerame ukse lukku» ja teinud selle oma struktuuride kaudu kõikidele
nendele inimestele kohustuslikuks? Loomulikult mitte. Igaüks saab aru, et
selline väide on naeruväärne. Asi on lihtsalt selles, et koduukse
lukkukeeramine on mõistlik tegu ja paljud arukad inimesed üle maailma tulevad
üksteisest sõltumatult selle peale, et see mõistlik on.
Kui aga tuua inimeste silme ette mõni vähem
ilmne näide – näiteks, et väga erinevad massiteabevahendid väga erinevates
maades kipuvad esitama infot lihtsustatud, moonutatud kujul, tuues harivuse
ohvriks pilkupüüdvusele, siis võime peaaegu alati näha kahte liiki reaktsioone:
1) ühed inimesed taipavad, et selline nähtus
on tõepoolest olemas, ja teevad sellest järelduse, et kõige taga on ülemaailmne
kurjuseorganisatsioon, millel on eesmärk hoida inimesi teadmatuses ja
selleks ujutada nende ajud üle haarava labase meelelahutusega, ning mis
mingite salajaste struktuuride kaudu kontrollib peaaegu kõiki
massiteabevahendeid üle maailma;
2) teised inimesed irvitavad «haa-haa,
vandenõuteooria!» ja eitavad kogu nähtuse olemasolu, väites, et see on ainult
sinu luul.
Mõlemad teevad selle vea, et nad arvavad, et
keerulised protsessid ei ole võimalikud ilma tsentraalse juhtimiseta. Nad ei
ole ilmselt kunagi järele mõelnud ukse lukku keeramise «vandenõu» üle. Nii
jäävad nad ka massiteabevahendite näite puhul pidama emmale-kummale lihtsale
valele seletusele – a) nähtus on, järelikult on vandenõu; b) ma ei usu
vandenõusid, järelikult on nähtus illusioon – ega hakka üldse asja üle
põhjalikumalt järele mõtlema. Kui nad paneksid ennast mõttes ajalehetoimetaja
olukorda, saaksid nad peagi aru, et tema peamine huvi on teha ajaleht
huvitavaks, et inimesed seda võimalikult palju ostaksid. Nii on täiesti
ootuspärane, et ta tõde natuke või palju moonutab, kui see aitab teha artikli
haaravamaks ja kergemini loetavaks. See on ju temale kasulik. Taipamaks, et see
on talle kasulik, ei ole tal vaja pidada nõu teiste ajalehetoimetajatega ega
alluda mingile ülemaailmsele kurjuseorganisatsioonile. See oleks nii ka siis,
kui maailmas oleks olemas ainult üks ajaleht.
Väita, et keeruliste ühiskondlike nähtuste
taga peavad olema vandenõud, on sama hea kui väita, et loomad pidi looma jumal,
sest midagi nii keerukat ei saanud ometi iseenesest tekkida.
Eriti kentsakas on näha inimest, kes
eluslooduse tekkimist ilma jumalata usub, aga ilma keskse juhtimiseta toimuvaid
ühiskondlikke protsesse ei usu.
Millegipärast on Eestis viimase umbes kümne aasta
jooksul puhkenud tõeline vandenõuteooriahaiguse epideemia. Piisab vaid kuskil foorumis
kirjutada midagi sellist, et näiteks Ukraina konfliktis osalevad eri riigid ja
ühel nendest on ilmselt sellised eesmärgid, teisel sellised, kolmandal
sellised, ning selgitada, kuidas on loogiline, et üks tegi seda, teine teist,
ja nende tegevuste vastasmõjus tekkis selline tagajärg, mida me praegu näeme.
Silmapilkselt ilmuvad välja kommentaatorid, kes hakkavad irvitama nagu
lasteaialapsed: «Vandenõuteoreetik! Vandenõuteoreetik!» Postimehes on ju kõik
kirjas – Ukraina on hea, Putin paha. Ukraina rahvas tahab elada euroopalikus
demokraatias ja Putin ei taha, et ukraina rahval oleks hea elada. Aga sina,
lollike, otsid mingeid sündmuste tagamaid.
Asjale ei tule kasuks ka see, et mõni
kommentaator vastab su kirjutisele isalik-õpetlikul toonil: «Jaa, sa oled õigel
teel, aga sa ei ole veel kogu tõde taibanud,» ja raputab varrukast ühe
musttuhandest artiklist, milles järjekordne Lina või Icke paljastab inimkonnale
kohutava saladuse 600 aastat e.m.a. Babüloonias asutatud ülisalajasest
organisatsioonist, mis koostas plaani, kuidas kogu maailm endale allutada. Püüa
siis normaalsetele inimestele selgitada, et sinul ei ole nende napakatega
kõigevähematki ühist!
Kellel on vähegi mõistust peas, püüdke meelde
jätta, et see, kui riigid teevad asju, millest ajakirjanikele ei räägita, ei
ole mingi vandenõu, vaid tavaline poliitika. Igal riigil on oma huvid. Mõned
neist langevad kokku mõne teise riigi huvidega ja mõned mitte. Kui mitu riiki
igaüks omal viisil oma eesmärke saavutada püüavad, siis võib nende vastasmõjus
juhtuda eriskummalisi asju. Kui te ei saa aru, miks mingi sündmus aset leidis, ja teie mõte läheb sellele, et selle taga peab olema mingi konspiratsioon, siis tegelikult
on põhjus lihtsalt selles, et teil ei ole täit infot selle kohta, kes mida tegi
ja mis eesmärgil.
Mõelge kasvõi sellise elementaarse näite peale
– nagu kõik teavad, sõlmisid 1939. aastal Saksamaa ja NSV Liit, kes seni olid
teineteist oma kõige kurjemateks vaenlasteks nimetanud, ootamatult lepingu, mis
tegi nad peaaegu et liitlasteks. Selle põhjus oli see, et Saksamaal olid ühed
plaanid, NSV Liidul teised, Ühendkuningriigil kolmandad, USA-l neljandad, ning
mingil hetkel juhtus nii, et Hitler ja Stalin nägid soodsat võimalust omavahel
kokku leppida, nii et kummagi huvid olid (esialgu) kaitstud ja mõlemad
tugevdasid oma seisundit teiste riikide suhtes. Sellest, et nad sõlmisid
mittekallaletungilepingu, ei saa järeldada, et Hitler ja Stalin allusid mingi
vabamüürlaste salaorganisatsiooni korraldustele, vaid lepingu põhjuseks oli
see, et kahe riigi juhtkonnad märkasid ja kasutasid võimalust sõlmida endale
antud hetkel soodus tehing.
Miks on siis mõnedel inimestel nii raske tulla
selle peale, et riigijuhid ei kasutanud soodsaid võimalusi mitte ainult aastal
1939, vaid ka enne ja pärast seda, ja nad teevad seda ka praegu, ning neid ei
ajenda selleks mitte ülemaailmse kurjuseorganisatsiooni käsk, vaid nende enda
arukus, kavalus, auahnus jms?
