Ma ei mäleta enam täpselt, millal see oli, kui nägin, et ühe kõnnitee algus minu kodu ja bussipeatuse vahel oli blokeeritud poolhaagisekujulise kioskiga, mille peale oli kirjutatud Mr. Shaurma. Poolhaagis oli pargitud täpselt risti kõnnitee ette.
See oli pentsik, aga ikka juhtub, et mõni loll pargib lohakalt. Ilmselgelt oli see poolhaagis mõeldud müügikioskiks ja arvasin, et eks ta pannakse lähipäevil sinna, kus on tema õige koht. Seal polegi juba kaua aega kioskit olnud. Kunagi müüdi parkla servas suurepäraseid grillkanu, siis ilmus selle asemele hamburgeriputka sõbraliku müüjatädiga. Mõne aasta pärast lõpetas see kahjuks tegevuse. Ja nüüd oli ilmselt avatamas uus kiosk.
Niisiis ootasin. Möödus päev, teine, kolmas, ja mul hakkas tekkima õudne aimus, et see šaurmaaputka kavatsetaksegi üles seada täpselt selles kohas, blokeerimas kõnniteed, mida mööda mina olen kolmkümmend aastat harjunud käima.
Minu kaebuse peale tuli asja uurima keskealine naispolitseinik, kes ütles, et kiosk tegutseb tegevusloa alusel (justkui ma oleksin seda eitanud!) ja «Las poisid teevad.» Sellistele argumentidele ei olnud mul muidugi midagi vastu panna. Politseinik esitas ka absurdse väite, et kiosk asub parkla territooriumil, mis ei ole jalakäijate liikluseks mõeldud. See oli ilmne rumalus, sest esiteks peab parklasse pargitud autode omanikel olema autodele juurdepääs, teiseks, kui liikluskorraldaja sellesse kohta kõnnitee rajas, siis pidas ta ilmselgelt silmas, et seda mööda on mõeldud toimuma jalakäijate liiklus, ja kolmandaks asub parkla kõige täiega õuealal, kus jalakäija võib liigelda kõikjal.
Politsei tegi siiski nii palju, et kioskit nihutati natuke muruplatsist eemale, nii et tõepoolest oli nüüd võimalik sellest asfaltipidi mööduda, ilma murule astumata. Arvatavasti mõõdeti maa mõõdulindiga välja, et mitte kinkida jalakäijatele ühtegi sentimeetrit rohkem kui liikluseeskiri ette näeb.
Mulle ei mahu pähe, kuidas võib ettevõtja olla nii loll, et sedasi demonstratiivselt ümbruskonna elanikele pähe kusta. Olnuks see putka paigutatud normaalselt nagu kõik teised putkad enne teda, siis oleksin sealt arvatavasti üle päeva midagi ostnud. Sellistelt lojustelt aga, kes üldkäidava kõnnitee oma putkaga kinni panevad, et võtaks ma tasutagi midagi vastu.
Loodetud populaarsus jäigi naispolitseinikule sümpaatsetel «poistel» saavutamata. Mingil hetkel jäi kiosk püsivalt suletuks. Möödus pool aastat või kauemgi, ilma et olnuksin teda kordagi avatuna näinud. Südames tekkis juba lootusesäde. Ja tõesti – mõni nädal tagasi oli poolhaagis kadunud! Kõnniteed mööda sai jälle kõndida.
Mõne aja pärast ilmus sellesse kohta uus kiosk, teiselt firmalt muidugi. See on paigutatud nii, et ta ei blokeeri kõnniteed. Respekt!
Mr. Shaurma ninamehed, võtke teadmiseks, et Eesti on Euroopa ja Euroopas on kombeks teiste inimestega arvestada. Teiesuguste «ärimeeste» koht on Lagoses, mitte Tallinnas.
