Internetikommunism

 

Ma kasvasin üles ühiskonnas, kus kõik olid kohustatud uskuma kommunismi. Ehkki eestlased olid peaaegu kõik kommunistliku ideoloogia vastu ja mina veel rohkemgi kui enamik inimesi, kasutasid nad igapäevakõnes kommunistlikke väljendeid ja hüüdlauseid, sageli irooniaga, sest kommunistlik retoorika oli igal pool meie ümber ja jäi paratamatult külge. See on sama, nagu kristliku ajalooga riikides kasutavad ka mitteusklikud väljendeid «issand jumal!» või «nagu vanajumala selja taga» või et mingi seisukoht on «ketserlik» või keegi «käigu põrgusse».

Sellepärast on mõistetav, et ma mõtlesin muude asjade hulgas üksjagu ka kommunismi üle. Aga esmalt pean selgitama, mida see sõna üldse tähendab.
Kahjuks on sõnal «kommunism» kaks täiesti erinevat tähendust. Ka kommunistid ise on läbi aegade häirimatult kasutanud oma ideoloogia põhimõistet kahetähenduslikuna.
Esimene, algne tähendus on «kommunism kui kommunistlik ühiskond». See on ühiskond, milles on kadunud vajadus raha järele, kuna:
1) tööviljakus on nii kõrge, et kaupu on nii rikkalikult, et igaüks võib lihtsalt võtta kõike, mis tal vaja on;
2) inimesed on kasvanud ümber nii moraalseteks, et:
2-1) nad ei nõua töö eest palka, vaid neil on tung teha oma võimete kohaselt ühiskonna heaks tööd;
2-2) neil puudub ahnus – nad võtavad endale ainult neid asju, mida neil tõepoolest vaja on, ega aja mingit uhkust ega luksust taga.
Inimesi, kes pürgisid sellise ühiskonna poole, hakati nimetama kommunistideks. Nii pole üllatav, et nende ideoloogiat – luua kommunistlik ühiskond – hakati nimetama kommunismiks. Sõna «kommunism» teine tähendus on niisiis «kommunism kui ideoloogia» – püüdlus kujundada ühiskond ümber nii, et see liiguks järk-järgult kommunismi (esimeses tähenduses) poole ja lõpuks saavutakski selle.

Lääne inimesed saavad sellest enamasti valesti aru ja ütlevad, et NSV Liidu või Hiina RV riigikord oli kommunism. See on sama hea kui öelda, et Vatikani riigikord on paradiis. NSV Liidu riigikord oli sotsialism ja valitsevaks ideoloogiaks oli kommunism, mille eesmärk oli arendada sotsialistlik ühiskond edasi kommunistlikuks. Ühelegi kommunistile poleks kunagi tulnud pähe väita midagi nii rumalat, et NSV Liidus või Hiinas  o n  kommunism. Üliõpilane oleks eksamil sellise väite eest «mitterahuldava» saanud. Praktiliselt kõigile oli selge, et kommunism on kauge eesmärk, mida nende enda eluajal vaevalt et saavutatakse. (Ainult Hruštšov lubas seda teha kõigest mõnekümne aastaga, aga tema valitsemine ei kestnud kaua.)

Paljude inimeste teadvuses on sõnal «kommunism» ka kolmas tähendus – ennast (pole tähtis, kas siiralt või valelikult) kommunistideks väitvate inimeste hirmuvalitsus, mis toob kaasa riigi peaaegu täieliku kontrolli inimese üle. See on sama, nagu «fašism» on muutunud riigivõimu türanliku käitumine sünonüümiks ega seostu enamike inimeste jaoks enam üldse fašistliku ideoloogiaga.

See artikkel käsitleb ainult kommunismi kui ühiskonda, mitte kommunismi kui kvaasireligioosset ideoloogiat ega kommunismi kui vasakpoolset diktatuuri.

Mina ei pidanud kommunismi kunagi reaalselt saavutatavaks, sest ma ei uskunud, et kogu inimkond võiks pikagi aja jooksul niimoodi ümber kasvada, et kõik teevad rõõmuga tööd isegi ilma palgata ega soovi omada rohkem asju kui neil tõepoolest mõistlikult vaja on. See on muidugi pelk uskumus. Seda ei ole võimalik ei tõestada ega ümber lükata. Me võime «uue inimese» tekkimise võimalikkust uskuda või mitte uskuda, ja mina ei usu.

Mis puutub kommunismi teise komponenti – tööviljakusse, siis näitas elu mu ümber ülima veenvusega, et kommunistide «teaduslik» plaanimajandus on kapitalistlikust majandusest palju ebaefektiivsem. Teoreetiliselt oli aga siiski mõeldav, et sotsialism kui selline suudaks tõesti tagada kõrgema tööviljakuse kui kapitalism, lihtsalt Nõukogude Liidus viidi sotsialismi ellu valesti. Selles küsimuses selguse saamiseks oleksin tahtnud väga saada rohkem teada Rootsi-suguste poolsotsialistlike riikide kohta, aga Nõukogude Liidus ei olnud mul selleks võimalust.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma teile praegu kirjutada, vaid sellest, et 1980-ndatel aastatel hakkas mind huvitama küsimus, kas külluseühiskond, mida kommunistid kunagi tulevikus luua lubasid, oleks  ü l d s e  kuidagimoodi saavutatav. Jättes kõrvale raske küsimuse, kui mõistlik on ühe või teise riigi poliitika – kas külluseühiskond on teoreetiliseltki võimalik?

See, et tööviljakus aja jooksul järjest kasvab, sotsialismiga või ilma, tundus vägagi loogilisena, sest see oli ju kogu ajaloo jooksul aset leidnud. Minule nähtavaks näiteks selle kohta, et sotsialismgi midagi saavutada suudab, oli see, et taskuarvutid mõne aasta jooksul mitu korda odavamaks läksid. Kui see sai teoks nii karjuvalt ebaefektiivses ja raiskavas riigis nagu Nõukogude Liit, siis miks ei võinuks mõistlikus majandussüsteemis paljud või lausa kõik kaubad aja jooksul kordades odavneda? Pealegi sattus mulle tollal kätte kirjandust Läänes tekkima hakanud roheliselt liikumiselt ja seal mainiti ka seda, kuidas Läänes on tendents töönädala lühenemisele. Klassikaline nõudmine töölisliikumise algusaegadel oli 40-tunnine töönädal. XX sajandi lõpupoole oli see aga mõnedes riikides juba 35 tundi. (End kogu maailma proletariaadi lipulaevaks nimetavas NSV Liidus kurioossel kombel 41!!) Pole ime, et üks ja teine ennustas, et see protsess jätkub – kui praegu piisab ühiskonna vajaduste rahuldamiseks sellest, et me nõuame inimestelt tööd 35 tundi nädalas, siis tööviljakuse kasvades hakkab kunagi ühiskonna vajaduste rahuldamiseks piisama sellest, kui igaüks töötab 30 tundi nädalas, veel kaugemas tulevikus 20 jne. Tõepoolest kirjutas juba 1936. aastal John Langdon-Davies raamatus A Short History of the Future: «By 1960 work will be limited to three hours a day.» Ehkki tema ennustus ei läinud kaugeltki täide, tundus ikkagi mõistlikuna, et sedamööda, kuidas tööviljakus tõuseb, peavad inimesed enda äraelatamiseks tegema üha vähem tööd. Nii jääb neile rohkem vaba aega, mille nad saavad pühendada oma kultuuriliste ja meelelahutuslike vajaduste rahuldamiseks. Kõrgema tööviljakuse korral pole ka riigi ülalpidamiseks enam nii palju vaja, mistõttu makse saab üha langetada. See protsess viib aja jooksul selleni, et isegi päris madala maksumäära korral jääb riigil nii palju raha üle, et ta võib lubada endale luksust hakata oma kodanikele kodanikupalka maksma – algul natuke ja siis üha rohkem. See tundus XX sajandi lõpul täiesti usutavana, sest sinnapoole paistis maailm (aeglaselt, aga ikkagi) liikuvat.

[Väike kõrvalepõige – seda artiklit kirjutades leidsin juhuslikult, et Eestis on päris hiljuti tekkinud grupeering, mis propageerib kodanikupalga kehtestamist. Nemad aga rakendavad vankri hobuse ette – kõigepealt arvutavad välja, kui palju keskmisel tavalisel inimesel iga kuu raha vaja oleks, ja siis nõuavad, et riik maksku igale kodanikule nii palju. Kust see raha välja peaks võetama, see neid ei huvita – igal inimesel lihtsalt peab olema õigus normaalselt ära elada, ilma et ta mingit tööd tegema peaks. Sellel lapsikult ebareaalsel algatusel ei ole 1980-ndatel aastatel propageeritud kodanikupalga ideega midagi pistmist. See nägi ette, et kodanikupalk saab väikeseks (ja aja jooksul üha suuremaks) täienduseks inimese muudele sissetulekutele. Alguses on kodanikupalk võib-olla 50 eurot kuus, mõne aja pärast 100, mõne aja pärast 200 jne., sedamööda kuidas riigis loodav rikkus suureneb.]

Äsjakirjeldatud hüpoteesi edasi arendades tuligi mulle idee, kuidas kommunism (s.t. külluseühiskond) saaks üldse võimalik olla. Nimelt kui tööviljakus järjest suureneb, siis võib ta kunagi jõuda sellisele tasemele, et kogu vajaliku töö teevad ära need vähesed inimesed, kellele meeldib tööd teha. Saate aru olulisest erinevusest? Kommunistliku ideoloogia järgi saabub küllus seetõttu, et kõik inimesed on ümber kasvanud ja teevad heameelega tasutagi tööd. Minu teooria ei eeldanud aga kellegi ümberkasvamist, vaid lähtus ilmsest faktist, et inimeste hulgas on teatud protsent selliseid, kellele nende töö meeldib. Kui tööviljakus on piisavalt kõrge, siis toidab paar protsenti inimestest, kes teevad hea meelega tööd, ära kogu ülejäänud elanikkonna, kes võib pühendada kogu oma aja kultuuriliste ja meelelahutuslike vajaduste rahuldamisele. Raha ei pea ära kaduma, vaid lihtsalt see, kes tahab tööd teha, elab rikkalt ja võib endale praktiliselt kõike lubada, see aga, kes ei taha tööd teha, saab kodanikupalgastki enam-vähem normaalselt ära elatud.

Kui ma seda ideed ühele mõistlikumat laadi kommunistlikule tegelasele jutu sees mainima juhtusin (sel ajal, kui juba tohtis natuke ketserlikke seisukohti väljendada), ütles ta, et see on reaktsiooniline käsitus kommunismist. Aga see ei ole praegu peamine. Poliitiline olukord meie maal muutus, kommunismist rääkimise kohustus kadus ja tekkisid sootuks teistsugused huvitavad probleemid, mida lahendada – ning inimesed said õiguse vabalt oma arvamusi avaldada. Seetõttu kaotasin huvi oma «reaktsioonilise» kommunismimudeli vastu ega mõelnud selle peale enam hulk aastaid. Viimaks taipasin aga, et sellel on parandamatud puudused.

Esimene nendest on mõistagi ökoloogiline – mitte selles mõttes, et on kuidagi ebaeetiline, et me kasutame loodusressursse, vaid selles mõttes, et materiaalse külluse ühiskonnas ei mahuks kaubad lihtsalt maailma ära. Näiteks kui iga Tallinna elanik võiks lubada endale auto ostmist, siis ummistuksid Tallinna tänavad nii lootusetult, et autoga liiklemine muutuks nii aeglaseks, et auto omamisest poleks enam midagi kasu. Või kui tahes odav ka ei oleks luksusvilla ehitamine, ei saaks igal perel olla merevaatega luksusvillat, sest siis oleks kogu rannik neid täis ja jääks puudugi. Rannikut juurde aga kuskilt ei tule. Üldisemalt öeldes: teatud ressursid, mis on oma olemuselt piiratud, panevad kaubaküllusele ületamatu piiri. Kunagi tulevikus võib tehnika olla nii arenenud, et maja ehitamine käib ühe päevaga ega maksa peaaegu midagi, kuid maja ehitamiseks sobivaid maatükke ei ole ikka oluliselt rohkem kui praegu. Eestis saaks veel kõik metsad maha raiuda ja maju täis ehitada, aga Hollandis on juba praegu asula asulas kinni.

Teine, veel olulisem puudus on seotud teise piiratud ressursi – inimtööga. Loodusressursside ammutamise ja töötlemise efektiivsust on vist võimalik automatiseerida enam-vähem lõpmatuseni (vaadake, millises peadpööritavas tempos suurenevad kõvaketaste mahud, ilma et kõvakettad füüsiliselt suuremaks läheksid), kuid teatud hulk inimtööd on ikkagi vältimatu – mõne asja juures rohkem, mõne asja juures vähem. Inimtöödki annab tõhusamate töövõtetega viljakamaks muuta, kuid mitte väga palju.
Teisisõnu, pole võimatu, et kunagi saabub aeg, kui praegu 10 000 eurot maksva autoga samaväärne auto maksab 100 eurot, paar pükse, mis praegu maksab 50 eurot, hakkab maksma 50 senti, liiter piima ei maksa enam 1 euro, vaid 1 sendi ning teie korteri vee- ja soojaarve ei ole enam 100–200 eurot kuus, vaid 1–2 eurot kuus. Kas te saaksite aga sellises ühiskonnas 50 sendi eest restoranis õhtust süüa, 15 sendi eest juukselõikuse või 1 euro eest advokaadi konsultatsiooni? Kindlasti mitte. Tõenäoline on, et inimteenused lähevad hoopis kallimaks. Kuna inimestel on enda äraelatamiseks vaja teha palju vähem tööd, siis on mõistetav, et ka nende viitsimine tööd teha on palju väiksem. Seetõttu on ebameeldivamate tööde peale raskem inimesi leida. Mõnede teenuste pakkumine võib üldse ära lõppeda. Santehnikuna töötada soovijaid võib olla nii vähe, et nad võivad endale lubada küsida nii kõrget tasu, et ainult väga rikkad suudavad seda maksta.
Muide, väga kergel kujul on seda nähtust juba praegu võimalik täheldada Lääne-Euroopas, kus mustemate tööde peale tuleb immigrante sisse tuua, sest kohalikud ei viitsi kaugeltki igat tööd teha, ja korralikku teenindust on kohati päris raske saada. Inimesed, kes nime poolest on teenindajad, peavad end tegelikult kliendiga võrdseks. Nad küll kasutavad viisakussõnu ja naeratavad, kuid käige korra Ida-Aasias ära, siis saate teada, mis asi teenindus on. Pekingi taksojuht sõidab sul järel, hüüab sind ja on valmis su kasvõi süles autosse kandma. Stockholmi taksojuht vaatab sind vingus näoga ja küsib: «Kuhu sa sõita tahad? Aa, sinna? Kuule, võta see teine takso.»

Kas sa näed seda inimest, kes teeb usinalt oma tööd? Tema hakkab seisma kuningatest eespool.
Benjamin Franklin

Ja siis ei tee ta enam usinalt oma tööd.
Olavi Jaggo

Kolmandaks näitab muidugi tõe kriteerium – praktika – et ühiskond ei arene üldse selles suunas, mida rohelised ideoloogid 1980-ndatel aastatel ennustasid. Töönädal vähenes küll 40 tunnilt 36 või 35 peale, aga sinna ta ka jäi. Igasugused jutud edasisest tööaja lühendamisest või puhkuste pikendamisest on ära kadunud.
Üks põhjus on muidugi see, et nn. heaoluriikides on aru saadud, et arengumaade konkurents ei võimalda sundida Euroopa ettevõtjat töötajatele järjest vähema töö eest järjest rohkem palka maksma, sest ettevõtja võib tootmise üle viia kuskile Malaisiasse, mille järel euroopa töölised on üldse tööta ja nende «heaolu» peab alal hoidma juba riik, kellel on seejuures üha vähem ettevõtjaid, keda maksustada.

Neljandaks – ja see on peapõhjus, miks ma omal ajal mõtlesin välja sellise eksliku külluseühiskonnamudeli – ei olnud mul üldse õiget arusaamist v i i s i s t , kuidas ühiskond lisanduvat rikkust jaotab. Mul oli ettekujutus, et ühiskond on nagu mingi üksmeelne pere, mis pürib selle poole, et jaotada hüved võimalikult õiglasel ja mõistlikul viisil – tööviljakuse suurenedes tekkiv lisarikkus antakse väärtuste loojatele tagasi madalamate maksude ja lühema tööaja näol. Tegelikult toimub hoopis vastupidine protsess – tööviljakuse suurenedes maksud tõusevad. Riik ei võta väärtuste loojatelt ära mitte nii palju kui on riigifunktsioonide täitmiseks vaja, vaid ta võtab ära nii palju kui saab võtta ilma majandust hävitamata. (Teisisõnu – kui kaubad lähevad odavamaks, mistõttu inimesel on äraelamiseks vaja vähem raha, siis ühiskond mitte ei lase tal vähem tööd teha ja rohkem lõbutseda, vaid võtab tema töö viljadest maksudena ära rohkem kui enne.)

Siin on näiv paradoks – kui tööviljakus on suurem, siis peaks ka riigi funktsioonide täitmiseks piisama vähemast rahast. Kui aga riik võtab hoopis rohkem makse kui varem, siis kuhu ta üleliigse raha paneb? Mõtleb välja uusi riigifunktsioone. Riik hakkab tegutsema valdkondades, milles varem saadi hakkama ilma riigi sekkumiseta. Luuakse riigiteenistujakohti, millel «töötajad» saavad palka ilma tegelikult midagi kasulikku tegemata. Selle asemel, et ühiskonnas tekkiv lisaväärtus lihtsalt anda inimestele, kes ühtegi kasulikku tööd ei oska, võetakse osa nendest inimestest riigiametitesse ja leitakse neile mingi tegevus, millel pealiskaudse vaatleja jaoks paistab mõte olevat.

Mulle meenub kooli ajalooõpikust koht, kus XIX sajandi Prantsusmaal mõtles valitsus vaeste aitamiseks välja projekti nimega «ühiskondlikud tööd». Riigil oli võimalik kulutada teatav rahasumma puudusekannatajate abistamiseks. Selle asemel aga, et neile mingi raha lihtsalt pihku pista, palkas riik nad tööle. Et aga mingit mõttekat tööd neile anda ei olnud, siis lasti neil näiteks kraav kaevata, see kraav jälle täis ajada, uuesti kraav kaevata jms.

Tänapäeval toimub kõikides arenenud riikides sama asi, aga palju mastaapsemalt ja varjatumalt. Suurele hulgale inimestele, kelle järele tööturul vajadust ei ole, loob riik ametikohti, kus inimesed kavandavad ja täidavad täiesti mõttetuid ülesandeid ning osalevad nõupidamistel, kus arutatakse, kuidas neid mõttetuid ülesandeid paremini täita, näidatakse üksteisele sügavmõttetuid presentatsioone ning leiutatakse endale ja teistele «tööd» juurde.

Omal ajal ühes riigiasutuses töötades mõtlesin vahel, et võtaksin hea meelega poole oma palgast ja istuksin kodus. See oleks kasulik nii minule kui ka ühiskonnale:
1) ühiskond ei kaotaks minu «töö» tegematajäämisega mitte midagi, kuid säästaks minu poole palga ulatuses raha;
2) mina võiksin kulutada oma aja mõttetu töö asemel millelegi huvitavale; poole palgaga saaksin ära elatud, oma luksusevajaduse rahuldamiseks leiaksin aga mingi mõistliku osaajatöö.

Muidugi oli mulle selge, et riik ei võtaks sellist kokkulepet vastu, sest kui selliseid inimesi palju tekiks, siis seaks see rahva silmis kahtluse alla kogu süsteemi legitiimsuse. Isegi minu soovi peale töötada poole kohaga (pool tööaega poole palga eest) kirtsutati nina. Aga see on juba omaette teema. Siinkohal on point selles, et futuruloogidel oli õigus selles suhtes, et ühiskonna vajaduste rahuldamiseks hakkab piisama järjest vähemast tööst, aga nad eksisid selles suhtes, et ei osanud ette näha, et töö- ja maksukoorma vähendamise asemel kasutatakse suurenev rikkus ära üha suurema hulga ametnike ülalpidamiseks, kes teevad «tööd», mis ühiskonnale mingit kasu ei too.

Ma ei hakka esitama oletusi selle kohta, mitu protsenti avalikest teenistujatest teeb ühiskonnale kasulikku tööd ja mitu protsenti mitte, kuid ma olen täiesti veendunud, et suurem osa riigi palgal olevatest spetsialistidest saab palju kõrgemat palka kui nad saaksid sarnast (või tõenäolisemalt teistsugust) tööd tehes erasektorilt. Kõiksugu ministeeriuminõunikud ei erine tegelikult palju magistrikraadiga kassapidajatest, neil on lihtsalt tööotsingutel rohkem vedanud.

Sellel, et mittevajalikke riigiteenistujakohti luuakse, on muidugi mitu põhjust. Üks on see, et rahuldada inimese psühholoogilist vajadust tunda ennast vajalikuna. Teine põhjus on valitsejate soov hoida inimesi kontrolli all – riigiteenistujad teavad, et ükski eraettevõtja neile sellist palka ei maksaks, ning seetõttu teevad nad, mis kästakse, et neid jumalapärast ei vallandataks, ja üleüldse toetavad igati süsteemi püsimist. Samas peab neil olema mingi sisemine konflikt, sest nad ju sisendavad endale ja üksteisele, et teevad tegelikult kasulikku tööd. Seda fenomeni ei ole ma veel piisavalt uurinud, aga võib arvata, et kui neil see sisemine vastuolu on, siis võib tekkida sarnane efekt, mille tekitab kristlus, seostades seksuaalsuse süüga – kestev ebamäärane rahulolematus, mille põhjust inimene endale tunnistada ei suuda, ja mida saab manipuleerimisvõtetega soovitavas suunas suunata. Aga see on omaette artiklit vääriv teema. Põhiline on siinkohal see, et riik ei loo uusi ametikohti mitte selleks, et neid oleks vaja, vaid vajadusi mõeldakse välja, et kasutada ära järjest suuremad summad raha, mille maksudena äravõtmist riik endale lubada saab.

Muide, paljud inimesed ei saa aru sellest, et mitte igasugune maks ei pruugi kanda maksu nime. Formaalselt võivad maksud isegi väheneda, kuid maksukoormus ometi tõusta. Ei ole mingit vahet, kas sa pead osa raha lihtsalt mitte millegi eest riigile andma, või maksma sertifikaatide eest, mis kinnitavad, et sinu üks või teine tegevus vastab euronormidele. Asjamehed, kes neid eurosertifikaate välja annavad, võivad formaalselt tegutseda erafirmade vormis, kuid nad on oma olemuselt samasugused parasiidid nagu ministeeriumiametnikud, sest nad ei tee mitte midagi, millest ühiskonnale kasu oleks. See, kui iga sinu ostetud kauba hinnast läheb osa riigile, on maks samamoodi nagu see, kui sa pead maksma ülepaisutatud tasusid prügiveofirmadele, kellele riik on andnud esiteks prügiveomonopoli ja teiseks õiguse dikteerida inimestele kohustuslikke lepingutingimusi (näiteks prügikonteinerite tasulist äravedamist kindla ajavahemiku järel, mitte siis kui konteiner täis saab). Maks on ka see, kui maanteedel kehtestatakse absurdselt madalad kiirusepiirangud ja suur osa politsei ressurssidest suunatakse kiiruseületajate trahvimisele. Maks on ka see, kui riik mõtleb välja üha uusi majandus- ja keskkonnasüütegusid, mille tõttu ettevõtjatel on järjest suurem oht formaalselt kurjategijaks osutuda ja riik saab neilt vanglaga ähvardades suuri rahasummasid välja pressida (paistes ise veel seejuures humaanse ja halastavana, kuna loobub kriminaalmenetlusest).

Asja teeb keerulisemaks vaesemate riikide konkurents, mille tõttu see süsteem peaks varem või hiljem kokku kukkuma, aga see on jällegi omaette teema.

* * *

Taibanud, et reaalses maailmas on kommunism (kui külluseühiskond, milles raha ei ole vaja) võimatu, kaotasin selle teema vastu aastateks huvi, kuni ühel hetkel taipasin, et just selline asi toimib reaalselt... Internetis!! Enam-vähem igat asja, mis on digitaalsel kujul esitatav, on Internetist võimalik tasuta lihtsalt võtta. Pange tähele, et Internetis ei ole mitte see kommunism, millest unistasid kommunistid (kus inimesed on ümber kasvanud, nii et igaüks tunneb vajadust teiste heaks töötada ja võtab ainult seda, mida tal vaja), vaid minu «reaktsiooniline» kommunism (kus tööviljakus on nii kõrge, et nende tööst, kes teevad tööd heameelega, saavad rahuldatud ka logardite soovid, kes ei viitsi teiste heaks mitte midagi teha). See saavutatakse tänu kahele olulisele erinevusele virtuaal- ja reaalmaailma vahel.

Esiteks on virtuaaltoote puhul vaja kulutusi teha ainult esimese eksemplari valmistamisele. Kui see on valmis, siis on nullkuludega võimalik valmistada lõpmatuseni uusi eksemplare. Esimese eksemplari tootmiskulu võib küll olla väga kõrge (näiteks filmi või arvutimängu puhul), kuid ikkagi on kaubakülluse saavutamine palju kergem võrreldes füüsiliste kaupadega, kus iga eksemplar tuleb uuesti otsast peale toota.

Teiseks ei ole virtuaalmaailmas linnatänavaid, mis täituvad autodega, ega mererannikut, mis täitub majadega. Ainsaks piiratud ressursiks on andmekandjate maht ja see kasvab rabava kiirusega. Kolmkümmend aastat tagasi kõrvetati muusikat CD-dele, sest mp3-d ei mahtunud kõvakettale ära. Filmi salvestamine arvutisse oli ulme. Tänapäeval võib lõdvalt hoida kõvakettal kümneid filme ja kogu muusika, mida üks inimene kuulata võiks tahta, mahub juba ära lausa telefonisse.

Internetikommunismis ei ole vaja inimeste ümberkasvamist. Piisab, kui sisemist vajadust midagi inimkonnale kasulikku luua tunneb tühine vähemus. Kui miljardist internetikasutajast kasvõi üks mingi digitoote avalikustab, siis saavad teoreetiliselt kõik ülejäänud seda kasutada. Ka kui tahes suur ahnus ei vähenda digitoodete pakkumist. Isegi kui keegi korjab endale kokku tuhandeid filme ja miljoneid laule, ei jää sellest maailmas midagi vähemaks. Vastupidi – teatava tõenäosusega jagab see inimene oma kollektsiooni ka teistega, s.t. digitoodete kättesaadavus hoopis pareneb natuke.

Ainus, mis meid praegu veel internetikommunismist lahutab, on kopiraidiseadused. Nende tõttu oleme osa virtuaaltoodetest sunnitud veel ostma. Aja jooksul väheneb see osa aga paratamatult. Palun tähele panna, et ma ei ütle «paratamatult» mitte sellepärast, et mina tahan seda, vaid sellepärast, et ma ei kujuta ette, kuidas seda protsessi saaks peatada. Isegi kui riik kehtestaks kohustuse paigaldada arvutitesse totaalse kopiraidikontrolli tarkvara, siis häkitaks see kindlasti aja jooksul lahti ja ettevõtlikud tootjad leiaksid mingi seaduseaugu, mille kaudu pakkuda tarbijatele kopiraidikontrollita arvuteid, nii nagu praegu müüakse täitsa seaduslikult regioonivabu DVD-mängijaid.

Muidugi hakkab internetikommunismi oludes asjade kvaliteet langema. Sellest on kahju, aga nagu öeldud, ei näe ma, kuidas seda protsessi peatada saaks. Õigupoolest toimib see fenomen juba praegu ka füüsilises maailmas. Nagu keegi kusagil ütles: peaaegu igat asja on võimalik valmistada natuke kehvemini ja odavamalt. Igaüks võib valmistada muusikaga CD ja seda müüa, ilma et oleks vaja veenda plaadifirmat, et ta laseks sul oma kallist stuudioaparatuuri kasutada ja maksaks heliplaatide valmistamise eest. Muidugi on kvaliteet professionaalse salvestise omast kehvem, aga suuremale osale muusikatarbijatest on see piisav. Absoluutse kuulmisega melomaanid kirtsutavad nina, aga neid on nii väike vähemus, et nad ei mõjuta turgu oluliselt. Kui tuua analoogia teisest valdkonnast, siis meil ilmub massiliselt raamatuid, mis on väga halvasti eesti keelde tõlgitud. Minul ajab see juuksed peas püsti (õigupoolest ma inglise keelest eesti keelde tõlgitud raamatuid ei loegi, sest ma lihtsalt ei suuda neid «tõlkeid» välja kannatada), aga suuremale osale lugejatest on kähku valmis vorbitud käpardlik «tõlge» kõlblik ja nad ei ole nõus korraliku tõlkija tehtud kvaliteetse tõlke eest rohkem maksma. Mul on sellest pisarateni kahju, aga ma ei saa sinna midagi parata.

Ammugi ei ole tarbija nõus maksma rasket raha virtuaalse toote eest, kui ta võib peaaegu samaväärse toote tasuta internetist tõmmata. Selles mõttes, jah, muusika tasuta jagamine tapab kvaliteetse stuudiomuusika, aga kui hästi järele mõelda, siis tuleb tunnistada, et kvaliteetse stuudiomuusika tapab juba täiesti seaduslikul viisil kehvema muusika tegemine ja müümine.

Pole üllatav, et kopiraidifanaatikud püüavad meeleheitlikult väita, et teoste tasuta jagamine teeb inimkonnale tohutut kahju. Iseloomulik näide on raamatus Wikinomics. Keegi Joel Cawley firmast IBM ütleb: «If you are constantly creating new value then you have opportunities to harvest that value.» Ta räägib võimalusest, et firmad otsustavad luua jagamisvõrgu, millesse igaüks paneb midagi sisse ja saab kõikide teiste panustest kasu, kuna tänu jagamisele ei kuluta firmad ressursse ühe ja sama asja dubleerimisele ning nii säästab võrk kõikide kulusid.
Paadunud kopiraidipedena püüab Cawley aga veenda inimesi, et kui süsteemiga liituvad ka need, kes ise mingit väärtust ei loo, siis ei too süsteem enam kasu. «"At some point you may stop creating new value," says Cawley, "and when you do, if you continue to harvest, then at some point you're no longer earning the harvest and, in fact, you may not even be doing yourself much good, because you're no longer off creating new value; [---]"»
See on naeruväärne demagoogia. Ilmselgelt absurdne on väita, et kui ma ainult tõmban võrgust muusikat, kuid ise seda ei loo, siis mingil hetkel ma enam muusikatõmbamisest kasu ei saa. Saan küll. Nii kaua, kui keegi muusikat loob, on kõikidel odavam tõmmata seda võrgust, selle asemel, et poest CD osta. Muidugi saavad loojad vähem kasu, aga nad hoiavad omakorda palju kulusid kokku, kuna võivad endale tasuta tõmmata miljonite muude loojate loomingut. Sellest aspektist kopiraidipropaganda vaikib. Tõsi küll, enamik inimesi elab loojate kulul, aga loojate tööviljakus on nii kõrge, et sellest ei ole midagi. See ongi kommunismi (s.t. külluseühiskonna) mõte.

Palun tähele panna, et sellel «kommunismil», millest mina siin kirjutan, ei ole mitte midagi ühist sotsialismiga. Sotsialistliku mõttelaadi võib ühe lausega kokku võtta nii: kui sina tahad midagi, mida sinul ei ole, ja sa näed, et kellelgi teisel on seda rohkem kui tal sinu arvates vaja on, siis on sul õigus temalt osa ära võtta (ning õige riik teeks seda sinu eest, ilma et sina peaksid end sellega üldse vaevama). Selline mõttelaad on minule täiesti võõras ja absoluutselt vastik. Internetikommunismis ei ole midagi niisugust, sest sa ei võta kelleltki midagi ära. Sa teed asjast koopia, kasutades oma arvutit ja oma elektrit, ilma originaali omanikku vähimalgi määral tülitamata. Ta kaotab ainult kujuteldava võimaluse saada kasumit, mis tal oleks kujuteldavas maailmas, kus asja peaaegu-nullkuludega kopeerimine ei oleks võimalik ilma kopiraidivaldaja loata. Ta võib olla väga vihane selle üle, et ta ei ela sellises kujuteldavas maailmas. Ta võib internetti vihata samamoodi nagu kuussada aastat tagasi raamatute ümberkirjutajad arvatavasti vihkasid trükikunsti või nagu sada aastat tagasi raadiokompaniide omanikud vihkasid televisiooni, aga ta ei saa ajalooratast tagasi pöörata, nii nagu raudteefirmad ei suutnud läbi suruda auto keelustamist ega filmistuudiod videomagnetofoni keelustamist.

Kahjuks on paljudel kopiraidivastastel just nimelt sotsialistide mõttelaad. Nende kaks põhiargumenti on:
1. Miks peaks Bill Gatesil või sellel ja sellel muusikul olema nii palju raha? Tal ei ole ju nii palju raha vaja. Miks ta ei võiks osa sellest minule... vabandust, ma tahtsin öelda, teistele anda?
2. Informatsiooni omamine on moraalselt vale. Informatsioon peab olema kõikidele tasuta kättesaadav, sest lihtsalt peab ja kõik.

Ma tahan teha täiesti selgeks, et minul ei ole sellistega mitte midagi ühist. Kui inimene on mõelnud välja arvutitarkvara, mida sajad miljonid inimesed maailmas tahavad kasutada, või kirjutanud muusikat, mis miljoneid inimesi vaimustab, siis on ta loomulikult ära teeninud rahas suplemise. Mina olen türanlike kopiraidiseaduste vastu ainult sellepärast, et raamatute trükkimine paberile või muusika kõrvetamine CD-dele ning siis nende toodete poodidesse laiali vedamine, riiulitele panemine, müüjatele palga maksmine, poeruumide eest rendi maksmine jms., kui raamatut või muusikat saaks sama hästi digitaalselt levitada, on esiteks ühiskonna seisukohalt kohutav raiskamine ja teiseks ei ole teoste tasuta levitamist reaalselt võimalik tõkestada. Ainus, mida kopiraidipolitsei teha suudab, on tabada üks kopiraidirikkuja tuhandest ja siis karistada teda tuhandekordselt, et valada tema peale välja viha nende 999 eest, keda kinni püüda ei suudeta.

Võib olla kindel, et teel täielikule internetikommunismile saadab meid tohutute kulutuste ja ohvritega raevukas justiitssõda, aga see läheb juba teemast liiga kaugele. Minu eesmärk selles artiklis oli vaid näidata, kuidas kommunistide utopistlik visioon on iroonilisel kombel peaaegu teostunud ühes omaette eluvaldkonnas, millest More, Campanella, Marx ja Lenin ei osanud undki näha.